Paneme tähele
Kus elu ja waimo laulu sees ‘pole, Seal lauliku püüdmine luuletus wale. Isa maa laulikud, paneme tähel: Wahe suur, laulu ja Eesti laulu wahel.
Algmises linnud kül laulma kõik pandud: Ööpiku, räästale ise wiis antud. Suured me’e laulud, suur nende seadus, Wõõras ja pisuke Eestlaste teadus. –
Musta kuube
Mo musta kuube kanda Ma tahan auuga Ja kät see peale anda Sull’ armas isa maa!
Mo isa isad käisid Kõik musta kuue sees, Sest jäägu uued wiisid: Ma olen Eestimees.
Ja tahan mustas kuues End ika ehtida, Mis mulle ema luues On jätnud pärida.
Igatsus
Kes mul annaks kotka kiiru, Tuule tiiwad lendada? Siis ma rutaks õnne wiiru Taara kota otsima.
Kaugel jätaks selja taha Õela oru aurama, Kaugel jääks mult kurjus, paha – Oh kui õnnis oleks ma.
Oh et wõiksin laewa leida, Näha kaugel purjekest: Mis mind lennul wõtaks wiia Rahu randa tormidest.
Sealt ju põhja tuuled, külmad, Elu mere mürinad. Paljad puud ja talwe ilmad Oru põhjas kuhawad.
Sealt ju lusti laulu healed, Rõemu kandlid kõlawad, Ingli kallid kiidu keeled Igaweste heljuwad.
Oh mo süda, kauaks sõta Weel siin tahad wiibida? Jookse, lenna, jõua, tõta Sinna, kus se rahu maa.
Eesti rahwas
Eesti rahwas! ära sa Kõigu iga tuulega! Kus sa astud, waata ete Oma selge silmaga; Pööra ika kohe tõte Teede aaru rändama.
Eesti rahwas! ära sa Paapstil põlwi painuta! Õpetusest – õigust wastu – Talla julgest üle sa. Lamba riidis kandwad paastu Palju wale nimega.
Eesti rahwas! pese sa Silmad puhtaks seebiga. Tõsta kõrgel’ puhtad käed, Waimu waate wärawa, – Kül’ siis kõrge mäe pealt näed, Hirmsad teed, kust tulid sa! –
Ära, armas isamaa! Wõera naerul punasta. – Kaua öö sind kinni katis, Hirmsa pimedusega Eha walgust so eest matis, Kuis weel wõisid rutada! –
Ruta nüüd, mo rahwoke, Orust üless mäele! – Kuld’ne linn seal ees sull – tõta! –Kinni pandud uksega, Keda üksi lahti wõta Wõid sa walgus’ wõtmega. –
Oh, et näeks sind, isa maa, Juba seal ma olema! Ehk kül kehwus weel sind keelab, Siiski hüian: ruta sa! Enne kui sind pime neelab: Siis saad õhtul hõiskama!
Armu igatsus
Oh miks sa wiibid kaua? Sind ootan himuga! Mo mure musta haua Sa wõid ju walgust’da. Mo talwe waewa waibad – So soojus sulatab, Et kaduwad jää rünkad Ja oead woolawad.
Sind ohkamisel ootan Ma iga tunnike! Ja pikisilmi waatan So järel hellaste. Kül tihti une näus Sind rõõmul teretan, Nii mõtes, sõnas, teus Sind meele tuletan.
Ju õhtu jõuab käte, Päew pilwi wärwimas, Ju sini saali lake’ Ta kulda pillutas; Mul tundmus angub põues Rask’ musta murega, Öö paks ja pime õues: Oh walgus! Tule sa! –
Minu süda
Minu süda, ära Jõgi ole sa, Mis seal ika woolab Mure mürina.
Minu süda, ära Meri ole sa, Mis seal kõrgis laenis Kohab rahuta.
Minu süda, ole Õhkaw lilleke, Mis seal niidus, orgus, Õitseb puhtaste.
Minu süda, ole Waiklik metsa maa, Mis seal ika seisab Rahus riiuta.
Head ööd
Head ööd! weel päike hüiab Pilwe piirel punades; Ema hellalt kaisu hüiab: Hinga waikse rahu sees Head ööd!
Oh kuis pehmelt katab kinni Lapsi musta kuuega, Nutab elu raskust mõni Trööstib neid ja hüiab ta: Head ööd!
Õhtu taewas eha elin Puna palgis sädendab, Waikses rahus oja wulin Tõsist hingust tõtendab, Head ööd!
Kuldsed kiired kergelt saadab Särades weel üle maa, Mere peeglis uhkelt waatab Oma ilu palget ta: Head ööd!
Pulma rõõm
Juba pulmad jõudwad pea Käte tulla, oh mis hea! Seda kena uhket palli Saan seal jälle korra tralli,Magust saksa saia süüa, Paierist weel peale juua.
Juku juba ammo ootab Anu kanake ka loodab: Pitkisilmi seda päewa, Mis neid otse wiib kui taewa, Kolmatkümmend seda pidu – Suhkru kohwi saia sadu!
Jõudke rutu mööda päewad: Oh meil’ juba silmad näewad Rahwast kenast laual istwad, Wõid ja liha suhu pistwad, Rõõmsad kannust õlut joowad Saajad! saajad! laulu loowad.
Sepa Juku walssi mängib, Tõistre Tõnis trummi töngib, Rahwas woolab nii kui wesi – Mehed, naesed segamisi, Anud, Jukud ise ka Wupsad, wupsad! hüpawad.
Rahwas waljust wäljas hõisk’wad, Eesti laulu lausa luisk’wad, Kellad hüüdwad killa kõlla, Hood sõit’wad pilla palla: Oh sa lust, ja oh sa kära, Undi kõrtsi kuuluks ära! –
Kohtumeestele
Nüüd kuulge, Eesti kohtumehed, Teist tahan pisut rääkida, Kül wõiksin mustaks mitmed lehed Siin teha teie mudaga, – Et aga auusaid küllalte, Sest annan märku weidike.
Kui kohtumehi seatakse, Siis mitu juba ihkawad Kui lapsed kanni, rumalaste, Kes neid ei kiida, wihkawad: See pill on ilus, mõtlewad, Kui käes, – oh, kuis n’ad mängiwad!
Ei tunne seadust, pea on rumal, Sest lä’ äb kõik pitkalt lonkades, Ei hooli sest, mis käskind Jumal, Neil kurjad mõted südames! Mis aitab tarkus pea sees, Kui kurjus tuksub rindades? –
Kui õigust jõuad kõrwal saata Siis oled rõõmus kiideldes – Oh wilets hing! sa saad weel waat’ma See peale ükskord – ohkades: Kui õigust hauda matsid sa, Siis – lendis taewa kaebama.
Oh wale auu, kus sinu koda, Kus on so linn, mis rõõmu täis? Kus tasub ükskord tule oda,Kui kurjus teel so samu käis? Ma kardan ehk sind petab siid, Kui hinge hinnaks põrgu wiid! –
Et nende adra sa ei weaks,
Конец ознакомительного фрагмента.