Ado Reinvald
Willandi laulik
Annetuseks
Siin, kus enne helisenud Taaralaiste laulu heal, Wanemuine sõrmi pannud Kalli kuulja kandli peal’;
Siin, kus wõidu laulu kõla Tuuleõhku elustand, Keda hiljem pilwe õla Auule tarkus’ taewa kand;
Siin, kus Taara mäe peal tõtas Kuulma kuldseid kudusi, Tõstab tamme metsa nukas Arglik laulik lugusi:
Kelle heale eemalt mat’wad Tuule maru mürinad, Kellel’ siit ja sealtpoolt tõtwad Ehmatajad, koledad. –
Kuule siis mo häält, oh kuule, Eesti rahwas, isa maa! Süda hõiskab laulab, sulle Läbi metsa kohina.
I. Mitmesugused laulud
Isa maale
Mo armas Eesti isamaa! So auu ma tahan kuulut’da, Sest sinus olen sündinud, Ka suureks kaswan’d kõndinud; Kui silmad eesmalt lahti tein’d, Siis sinu taewa walgust näin’d. Mo armas, kallis isamaa.
Mo armas Eesti isamaa! Kuis wõib üks laps sind unust’da So armo olen joonud ma Ju sisse ema piimaga; Kui noore põlwe elu teel – Nii rõõmustad mind täna weel. Mo armas, kallis isamaa.
Mo armas, kallis isamaa, Kül ilus, kaunis oled sa! So lehtis metsad kuhawad, So aasud haljad ilusad, So päike paistab heledast, So linnud laulwad ilusast, Mo armas, kallis isamaa.
Sa armas kallis isamaa Ei lapsi saalis kaswata, So tütred siiski ilusad,Kui puna roosid õitsewad! So poead prisked, tugewad, Ehk rasked tööd kül tegewad, Mo armas kallis isamaa.
Mo armas kallis isamaa, Nüüd elad rahu randas sa! Sind warjab Wene kotka tiiw, Sul kaitsejaid kui mere liiw: Sest kaugel jääb sult waenuga Kõik sõa mürin kurnaga Mo armas, kallis isamaa.
Oh hõiska, hõiska, isamaa! Auu „Aleksandril” lõpmata! Ta suured tükid, tugew raud Kül liimiwad kõik riigi praud. Et waenlane ei sisse saa Meil kallist rahu rikuma, Mo armas kallis isamaa.
Ei armsamat, kui isamaa Ma taewa alt sa leidama! Sa kannad, katad, toidad mind, Mul hauda teeb ka sinu pind. So põrmust ilma sündsin ma, So põrmu poen ma puhkama, Mo armas kallis isamaa.
Oh armas Eesti piireke, Kui taewa koidu wiireke! Mul paista elu õhtul weel, Kui paistsid wara kätki teel.Siis kata, kallis Maarja maa, Mind oma pehme mullaga, Mo armas, kallis isamaa.
Palumine
Paista mulle, lahke päike! Ööilm warjab waarikuid. Lahuta neid pilwe käike, Mis siin külmendawad suid.
Sõua põrgu wärawalta – Kallis Kalew, koeu sa! Ammu sind ju wangi maalta Ootab ohkel isamaa.
Sinu armsat õnne aega Leinab suur ja weikene! Aeg, kus sind sai wiidud taewa, Lõpetas meil priiuse.
Wana isa, ise tarka, Taara, taewast kuule sa! Anna Manal seda märka: “Peasta Kalew kütkesta.“
Une nägu
Ma seisin unes kõrgel mäel, Sealt waatsin taewa piiredel; Seal paistis meres kaareke, Kui roheline saareke.
Seal saarel ’polnud sarwikuid, Ei mingi kisk’jaid elajaid. Ma leidsin Mammutide luid, Sest tundsin, – wanast olnud neid.
Seal kuld’sed kägud kukusid, Lõid hõbe linnud lugusid, Seal haljendasid tamme puud, Seal rõõm ja rikus andsid suud.
Seal jooksid klaasist allikad Ja niisutasid lille maad, Sest kaswid kuller kõllakad Ja eller pärlid ilusad.
Ei kuulnud ma seal riisujaid Ei mure nutu kahinaid, Sest õigus walitses kui mõek Arm, heldus põles nii kui leek.
Kes on siin saarel kuningas, Sell’ ilusal maal isandaks? Mul anti nõnda seletus: “Meil Kalewala walitsus.“
Seal mäe peal seisin kaua ma Ja nutsin raskest salaja: Et selle armsa riigi a’al Ju olen unustuse maal.
Luule külakäik
Tere, Soome sugu wennad! Kalewide kallid kännud,Lapsukesed laente langul, Poead Põhja piiri kaldal; Südamesta sügawasta Armu meelest awarasta, Igatsused heljuwalla, Rõõmud tõeste tõusewalla: Kui Teid tulen tutwustama Üle silla Soome-maale.
Siin ap leian seda paika, Kus meil õitsid õnne lilled Wanaaeg’ se wainudella, Ennemuistse ilmadella, Kus me’e õnne kuldsel rajal: Rõõmu, rahu rikal ajal Isa koeas kaswasime, Eide kätkis kiikusime – Kunni kurjad kurnatused, Kõu pilwe kärgatused, Rahu põlwe pelletasid, Kodu paika kolestasid. Siis ap’, langud, lahku jäime Ilma laande ikemaie, Waewa nurme nuutsumaie.
Siin ma leian seda paika, Kust meid kandis Kalewala Wahwa wõidu walinates Taewa piire taplemaie. Wõera maale wõitlemaie: Et ei pääsend pealta päewe,Alta ilmast habenikud – Meie muru muljumaie, Waba wendi waewamaie.
Siin ma leian seda paika, Kus me’e isad enne käinud, Emad, wennad wõerusella, Piigad lusti pidudella. Kus na’d kannud koku löönud, Kuningriigi terwist joonud; N’agu meie muistsed laulud Pidupõlwest paiatawad: “Nägin soo suitsewada, “Nägin aru aurawada, “Soo teil sulas oluta, “Aru auras annikata.“
Siin ma leian seda paika, Kus weel tõus’wad tänapäewa Wennad wiirmaliste walgel, Õed roosi puna palgel Nagu tammed taewa poole, Pihlak-puuda pilwedeni. Meie wennad Wirulased, Suure Soome sugulased Uuest alles uimasella Piina põlwest põduralla; Waenu haawad walutawad, Waimu walgust waigistawad. Hirmsas öödes, hellad welled! Seitse aega – suigusime:Ei meil paistnud päike pilwest, Kuu ei annud öösel kuma Ega tähed walgus tera. Pime musta paksu pilwid Wälgud üksnes walgustasid.
Põhja tormi puhumisel Hakkas taewas haljendama, Koidu piire tumendama, Walu tuuled waikimaies, Päike paistab pilwe pilust; Silmad siiski wälja jäänud, Näe ei enam nii kui enne. Ihu tuikab haawadesta, Isamaa aurab udusta. – Lootus jääb mul liikumata, Soomes sõbrust sobidada, Isa pinda istutada: Kalewala kasusida – Kalliuse kaskesida, Armastuse aabasida, Wana waimu wahterida. Tõusku, tõusku taewaani, Pikaks peale pilwedeni Meie kodu kaswamaie, Kalewide kalju linna! – Panen laulu lõpeteles Kandle Soome kalju peale, Ootma aega uuendusi, Kalju linna kosundusi.
Põhja kannel
Miks, põhja kannel kõlised. Sull keeled kurwad, talwised, Kas laulad küünla kuule sa, Ehk tahad suwe ärat’da?
Mul undas kaugelt helinad, Ehk pulma lood ju oliwad: Ei sure arm meil wahe teel, Oh mõrsja, mõrsja! oota weel.
Mul süda truu ja õiglane Sull’ tuikab wastu, neiuke! Sind lunastan ma põue lind, Ehk maksaksid sa were hind’.
Ei rikust meil kül puuduwal, Ei kangust kalju künka all: Miks wiibid sa, mo kallike? Ah lähed leeri sügise! –
Wana taat
Kül kiies kuhab õhtu a’al Üks hõbejõgi põhja maal; Ta kumin kuuluks kaugele, Wee läige tõuseb taewase.
Ta laentel kiigub kuld’ne paat, Seal püüab kalu wana taat: Taat? – Oh ei usu minu meel! Ta sõidab lusti Woksa weel.
Kuuwalgel aga kiwi peal, On kaldal kuulda leina heal; Seal laulab näki neitsike, Üht lugu lõune piigale.
Oh tuleks taat sel paadiga Ka Lääne merde mängima! Ma waataks waiksel walgel ööl, Kuis käib ta kena taewa tööl.
Waat wiirmalised wuhawad, Ka mere laened kuhawad: Taat esimeste juures töös Ja näkineitsi kalaku’us.
Kül wõin ma kaua oota sealt, Ei äima paati, laulu healt! Sest wiirmalised, – maru heal, On näitus kurja ilma peal.
Ei ole
Ei ole meie a’ane Neist – ühte ainukest, Kes kuduks isamaale Auu-pärga lilledest.
Mis wõerad linnnd kannud, On kidur kewade, Mis nemad sulle annud Nii kibe, kihwtine.
Oh tere, Eesti ööpik, Tark Taara taewa lind! Kus käsi sul on töönik – Seal kiidab tegu sind.
Koidikule
Noor’ koidu päewa paiste eel Uus lilleõhk eeskewadel, Kus lootus lugud lauluks loob: Seal suwi tõeste wilja toob.
Erk Eesti waim on sinu sees, Sull põlew arm ka südames, Kes Simsoni wõib siduda, Ehk temal wõrku kududa:
Nii kaua kui ei armu palk Tal langen’d wõimu hiukse salk? Jah waba tiiwul tahan sind Ma kiita, kaunis künni lind!
Kui teised luusil Taara mäel Ehk rändamas on eksi teel: Siis istub „ööpik“ lepikus, Kus kuld ja hõbe temal suus.
Säraw
Kuis käib sul kuldne päike, Mo armas isamaa? Kes muiste õnne läike Sull’ süttas särama?
Ta tõuseb Taara koeas Kül end’se iluga, Ja näeb et sinu maeas Õnn läinud puhkama.
Oh, et üks taewa wägi Sind wõtaks ärat’da: Kül siis so õnne mägi Lä’äks uuest särama.
Epule
Jää Jumalaga, Epu, siis – Mo kõige kallim paradiis! Mo kuldne läikiw lusti-linn Kus hilja alles mängisin.
Oh paistku päew sull’ palawast Sealt armu taewast läikijast! Mul warjab ööilm waarikuid, Sest ohkan taga ilu suid.
Mul igatsuse rõemu a’ad Ju õhtu taewas hingawad! Mis weerul punab üle maa, Sa, päike, neid ei paistma saa! –
Laulu kuningas
Näki neitsi, noorukene! Liuge Lääne laenetesta Muist’ se kihla kiwi peale Siidi hiuksid silitamaKoidu kulla karwaliseks. Õhtu eha iluduseks! Laula minu meele maalid Õilmetesse õitsemaie! Siis ma liblik, lusti lindu, Tallan tuulta salamahti – Kui ma laulu kuningale, Sõna eie seadijale Lähän kulda kukumaie. Hõbe läiket hõiskamaie. Meie kallis Kalew’ poega, Taewa tõusnud taimekene, Enne õnnetuma õhtu. Kui ta läinud lahingissa Raudalasi rookimaie: Matnud kuningliku kulla. Rika Eesti riigi wara Põrmu põue peitewale, Kust ei waras käpamaie, Ega rööwel riisumaie Warandust wõin’d wähendama. “Õitseb ükskord õnne aega, Paestab parem päewukene: Wõtame siis wara wangist, Kulla koormad künka alta.“
Niida sahkand sõbradele Kallis Kalewide poega, Kui n’ ad wara warju alla, Kulda kukutanud kalmu,Hauda haljast hõbedada, Kuida Kalew’ poea laulus Pikemalta paiatakse. Pärast matmist pitseriga Sõlminud ta sala sõnu, Kõwemaid weel kinnituseks. Kes neid ajus arwamaie, Mõtes juhtub mõistemaie: Pidi wara peremeheks Õnne tunnil tõusemaie.
Nälja põlwe närtsimisel, Orja ööde ohkamisel Püüdsid mitu Eesti poega Kallist hauda kaewaneda, Wana wara wõteneda, Kui neil eha helendusel Ööde õlmas õilme karwa Muru eide tütre maalid Imeliku ilmutanud Muiste aeg’sist mälestustest: Mis seal mustas mulla rüpes, Põrmu põues peitewala Wõida olla warandusi, Parem põlwe pärandusi. Aga et ei sala sõnu Sündin’d meestel mõtedessa, Agarail ei arudessa: Jäiwad waranduse warmed, Haua kohad arwamataTulew põlwe tunnistuseks Meie põlwe päewadeni.
Taara nõude nikutajad, Targa tööde toimetajad, Walitesid wanad targad Hiljem ilma aegadella Waba põlwe Eesti-walda. Orja aeg’sid astmeid mööda Mindi muistest otsimaie, Kas ei Kalewide koolmest Warjul pantud warandusest Riismeid wõinud riisuneda. Mõned ärksad mehe poead Sõitsid suisa sala teeda Õnne wara otsimaie: Et kui armust neile antud Wana wara wälja wõta Teda päewa paistel tuua’.
Esimest neist õnne lapsist, Kes taht’ wara kergitada; Wõtnud Taara üless taewa Puhke põlwe pidamaie, Sest et mees siin küllalt tööda Eesti tuluks toimetanud. – Teised tema teede radal Kõndin’d õnne katsumaie, Kell’ ehk tuuled teadusida Õhud toonud õiendusi: Kuida kotka kulda kõned,Kaarna hõbe kuulutused, Wõitsa õnne wõinud tuua.
Üks neist õpind linnu keelta, Tükikese Taara tarkust; Nende abil astund argselt Jaani ööl ta sala teele. Tuli teinud ete tähte, Walgus hauda awaldanud: Kusa puhksid pärandused, Wana laulu warandused. Siisap märkan’d mehikene, Wõtnud kolmi were wenda Wiinud Wiru witsikusse Tapnud Taara meelituseks. Selle peale sala sõnu Rääkin’d suula sõmerasse, Kindlamaida kalmudessa. Kesse ime ilmumista, Armsamata awaldusta, Wõimsamata wolidusta Wõinud ilmas enne näha, Kui seal haua kaewajale Selle puhul silma juhtus? Kui ta kalmust pisut mulda Pealt sai ära pillutanud: Paistis kallis wana wara, Sigis silma nähtawale.
Muru eit oli mulla põues, Alla ilmas aega wiites,Pika põlwe päewadella: Kulda lauluks korutanud, Hõbet sõnaks sulatanud. Kalewide kalli krooni, Kuning-riigil korgemalla, Mis weel jäänud muutemata, Haljas auus audumata, – Andis haua leidijale Pähä pärja asemele. Muru eite, üteldessa: “Tunistuseks tulewile, “Kinnituseks kõikidele: “Et sa sõna-wara wanem, “Kuulus laulude kuningas, “Oled oma seisusele “Taewa wäedest walitetud. “Selle põlwe Eesti poead “Sa so auu ei silmamaie, “Waimu rikust waatamaie: “Sest et nende waate silmad “Pikast ööst on pimestatud, “Raiskus ilmast räpastanud. “Aga tulew’ aegadella, “Pärast põlwe päewadella “Saad sa ilmas hiilgamaie, “Eesti piirel paistemaie “Herrandlikul ilundusel, “N’agu kuuke kumendama! “Kül siis pist’wad Eesti poead„Parwel laulu pardikusse, “Waimu suure waarikusse, “Kus so lilled kaswamaies, “Õitsel haisu õhkumaks.“
Paneme tähele