Alles lõunatunni eel algab pealelaskmine. Üks-haaval peavad kastide ja kottidega koormatud inimesed lasilate vahelt üles astuma. Austria ja Ungari alamatelt nõutakse passi, välismaalased pääsevad ilma läbi. Üleval trepi suus võtavad kaks tohtrit tulijaid vastu: silmad ja peanahk vaadatakse üle. Ma näen inimesi värisevat ja kahvatavat, kui arsti käed neid puudutavad. Mõnda uuritakse suust ja ninast instrumentidega; piiritus laual vaagnates, kuhu viimased sisse pistetakse, värvub punaseks. Sajad löövad järgemööda naeratama – neid tõugati laeva. Aga siin korraga puhkevad pisarad voolama. „Tagasi!” käis arsti otsus. Krabinal maksab laevaliini ametnik sõiduhinna välja, võtab pileti tagasi ja tõrjub nutja tuldud teed alla. Tundide jooksul koguneb kai veerele, laevatrepi kõrvale, kuus või seitse säärast väljapraagitut mõlemast soost, nende seas perekonnaliikmeid, kellega seltsivad nende ehmunud omaksed, sest ühe mahajäämine tingib ka teise mahajäämise. Üht kahvatanud meest näen mõlema käega pead kinni hoidvat, nagu oleks teda raske hoop tabanud. Kestab kaua, enne kui ta märkab otsusele jõuda naist kahe lapsega, kes tunnistati terveks, reisida lasta; ise tahab aga sõita Hamburgi, et Saksa liini tohtrite juures õnne katsuda ja sealt siis perekonnale New Yorki järele rännata. Kuid mis siis, kui katse ka seal ei õnnestu? Või kui Ameerika arst reisi lõpul ometi „ei” ütleb?
Конец ознакомительного фрагмента.