Lohistasin end tengi mööda salingiristini ja sealt juba mastini redelit mööda tekile.
Hüüdja oli Pärtsel. Esimest korda ta kutsus mind Joonaseks. Jooksin ta juurde ja küsisin erutuses:
„Kas tegin katse?”
Pärtseli pilusilmad ei naernud. Ta vehkis oma määratute käppadega ja pomises:
„Mis sa pagan… poisirajakas… seal üleval, et süda jääb vaadates seisu.”
Ja kadus pomisedes tagalaeva.
On mul esimestest päevadest veel meeles, et väga vähe magasin. Südamepööritust küll ei tundnud, aga vaevalt läksid silmad kinni, kui tundsin, et mu keha lahkus voodist ja hakkas hõljuma. Oli siis alati suur hirm, et kukun. Mõnikord hakkasingi kukkuma ja kui siis karjatades ärkasin, ei saanud tükil ajal aru, et olen kajutis kois.
Конец ознакомительного фрагмента.