Vähirakud loobuvad aga üha enam ja enam hingamisest, nad kasutavad üha vähem hapnikku, isegi kui seda on ümbruskonnas külluses. Selle asemel hakkavad nad üha suuremal määral kasutama hapnikust sõltumatut käärimist. Sel viisil võivad sellised rakud elada ja jaguneda isegi väga vähese hapnikusisalduse tingimustes, näiteks halva verevarustusega kasvajates. Kuid isegi siis, kui hapnik on kättesaadav, ei lülitu nad enam täielikult ümber hingamisele. Selline pidev käärimisel põhinev ainevahetus on üks universaalseid erinevusi vähirakkude ja normaalsete rakkude vahel. Käärimine on vähirakkude jaoks eluliselt vajalik, kuna hingavatel rakkudel ei ole meie seniste teadmiste põhjal peaaegu kunagi vähirakkude ohtlikke omadusi.
Ilma tõhusa rakuhingamiseta läheb vaja aga mitu korda enam suhkrut kui normaalsel rakul. Vähkkasvaja on seepärast äärmiselt suhkrunäljane ning mida agressiivsem ta on, seda näljasem. Vähirakud vajavad suhkrut hiigelkogustes ja kasutavad seda väga madala kasuteguriga. Nad suudavad kääritada ka valkude komponente. Aga mis on tõesti oluline – rasvu ei ole võimalik kääritada!
Agressiivse vähiraku ja terve raku energiatootmise tõhususe erinevus on sama suur kui Thomas Newcomeni poolt 1812. aastal ehitatud esimesel aurumasinal ning tänapäevasel säästlikul bensiinimootoril. Vähirakud on aga eriti osavad veres leiduva suhkru püüdmisel ja normaalsete rakkude suhkrust ilmajätmisel.
Erinevalt vähirakkudest, mis vajavad tingimata suurtes kogustes suhkrut, suudavad normaalsed rakud enamasti ka ilma suhkruta toime tulla. Näiteks saavad nad võtta verest rasvu ja kasutada neid. Ent peale rasvade on nende jaoks olemas veel üks rühm päris erilisi toiduallikaid, mida kutsutakse ketokehadeks (ka ketoonideks või ketoonhapeteks). Maks suudab neid rasvadest kergesti valmistada ning enamik keha, sealhulgas ka aju rakke suudab neid väga tõhusalt kasutada rakuhingamise kaudu energia tootmiseks. Neid toodetakse aga ainult siis, kui toidus ei ole peaaegu üldse tärklist ega suhkrut.
Täiendavad tervisemõjud
Kui toidust jäetakse välja süsivesikuid sisaldavad toiduained, alates glükoosist, sahharoosist ja fruktoosist kuni kartulites, makaronides ja leivas sisalduva tärkliseni, hakkab maks tootma rasvadest ketokehi. Inimene läheb üle „ketoosi“. Tervetel rakkudel ei ole ketokehade kasutamisega mingeid raskusi. Keha võib võrrelda hübriidautoga, mis töötab nii elektri- kui ka bensiinimootoriga. Vähirakud seevastu – kui nad tahavad vähirakkudeks jääda – ei suuda ketokehadega midagi peale hakata ning on nagu vana Volkswagen Golf, mille bensiinipaaki topitakse elektrikaablit.
Kui toitutakse „ketogeenselt“ ehk viisil, mis soodustab ketokehade tootmist maksas, saavad terved rakud kütust, millega agressiivsed vähirakud pole võimelised midagi ette võtma. Sellega ei ole küll võimalik vähirakke surnuks näljutada, kuna maks toodab lisaks ketokehadele ka ise suhkrut, aga nad saavad vähem suhkrut kui süsivesikurikka toidu puhul. Peale selle on ketokehadel ka muid kasulikke mõjusid, millest räägime edaspidi.
2. peatükk
Süsivesikud, puu- ja köögiviljad – kas need on nii tervislikud, kui arvatakse?
2007. aasta mais küsis ajalehe Ärzte Zeitung ajakirjanik ühelt juhtivalt Saksa toitumisteadlaselt, mis üllatas teda värskelt valminud uurimistöös kõige rohkem. Professor kõhkles mõne hetke, seejärel vastas, et teda oli väga tugevasti üllatanud see, et rohke puu- ja köögivilja söömisega ei ole võimalik vähiriski vähendada. „Sellele tulemusele õige tõlgenduse leidmiseks kulub meil veel mõnevõrra aega.“ (Ärzte Zeitung, 9. mai 2007)
See professor oli Heiner Boeing. Ta on Saksamaa tähtsaima söömise, joomise ja tervise vahelisi seoseid uuriva, Potsdamis asuva Saksa Toitumisuuringute Instituudi üks juhte. Jutt oli uuringust lühinimetusega EPIC (European Prospective Investigation into Cancer and Nutrition – vähi ja toitumise vaheliste seoste Euroopa prospektiivuuring). Uuring oli ülemaailmses ulatuses üks kõige paremini organiseerituid, suurimaid, kalleimaid ja usaldusväärseimaid kõigi seniste toitumisuuringute hulgas. Alates 1992. aastast on jälgitud aastate ja aastakümnete jooksul inimesi, nende toitumisharjumusi ja haigestumisi. Uuritavate inimeste arv on jõudnud rohkem kui poole miljonini. Vastavalt sellele, milliseid statistilisi hindamismeetodeid teadlased püüdsid andmetele rakendada, ei leidnud nad kas üldse mingeid tõendeid, et puu- ja köögivilja söömine kaitseb vähi eest, või olid leitud mõjud väga väikesed. Erinevusi leiti pigem rahvastikurühmade ja riikide, mitte inimeste vahel, kes sõid kas rohkem või vähem puu- ja köögivilja. Nüüd võib veel küsida, mis oli siis lahti varasemate uuringutega. Selliseid uuringuid oli ju ka varem tehtud ja nendega oli justkui saadud tulemus, et igasugune taimetoit on alati hea. See võib kõlada küll kummaliselt, aga ega selliseid uuringuid väga palju pole olnudki.
Eksperdid muudavad oma vaateid
Needki uuringud, mille käigus tõepoolest leiti, et puu- ja köögivilja tarbimine annab eeliseid, osutusid väga tundlikuks veavõimaluste suhtes. Erinevalt EPICust, milles inimesi jälgiti pikka aega ja pandi kõik hoolikalt kirja, põhinesid varasemad uuringud sageli üksnes sellel, et haigeid ja terveid inimesi küsitleti nende minevikuharjumuste üle. Aga kui vähihaigelt küsida, kas ta sõi vähkkasvaja moodustumise ajal rohkem või vähem puu- ja köögivilja, juhtub tõenäoliselt, et ta vastab (olles kuulnud, et puu- ja köögivili on väga kasulik), et ta sõi neid vähe (sest millegipärast pidi ta ju olema haigeks jäänud). Terved inimesed on seevastu ikka valmis uhkustama oma tervisliku elustiiliga ja tuletavad meelde pigem natuke rohkem õunu ja porgandeid, kui neid tegelikult toidulaual on olnud. Sellist veavõimalust nimetatakse kallutatuseks ja eelarvamuslikuks lähenemisviisiks ning selle pärast on juba lugematu arv kalleid uuringuid tulnud paberikorvi visata.
Isegi Maailma Vähiuuringute Fondi teadlased, kes veel oma esimeses suures ülevaates 1997. aastal rääkisid veenvatest tõenditest selle kohta, et taimsed saadused kaitsevad vähi eest, on vahepeal muutunud palju tagasihoidlikumaks. Lühidalt: see, mida kümneid aastaid oli peetud iseenesestmõistetavaks, nimelt rohkete puu- ja köögiviljade tarbimise vähivastane toime, olenemata sellest, millises vahekorras neid tarbitakse, ei vasta tõele. Siiski on rohkesti tõendeid, et mõnel konkreetsel taimel ja taimsel ainel võib olla vähki pidurdav toime. Näiteks lükopeen (keedetud, mitte toorestest tomatitest) näib tõepoolest vähendavat eesnäärmevähi ohtu. Ka mitmesugustes kapsaliikides, kurkumis, mustikates ja vaarikates on aineid, mida vähirakud tõepoolest ei armasta, nagu öeldakse ühe vähki ja toitumist käsitleva populaarse raamatu pealkirjas.
Ilmselt on puu- ja köögiviljades ka aineid, mis võivad vähi tekkimist ja levikut lausa soodustada. Miski peab olema ju põhjuseks, miks selles suures uuringus osutus kasulike ainete, nagu tomati lükopeen, mõju lõppkokkuvõttes olematuks. Palju räägib selle poolt, et olematus mõjus ei ole süüdi mitte mingi keerukas, seni veel avastamata kahjulik aine, vaid vana hea suhkur ja mõned tema lähemad sugulased.
„Tervisliku“ energia, fruktoosi ja tärklise halvad küljed
Müüt „headest“, energiat ja jõudu andvatest süsivesikutest, mida tuleb igal juhul eelistada „kurjale“ rasvale, on löönud kõikuma.
Saksa Toitumisühing soovitab küll endiselt omandada rohkem kui pool oma päevasest kalorinormist süsivesikutest. Süsivesikud on näiteks tavaline suhkur, glükoos, fruktoos, tärklis. Neid on rikkalikult leivas, makaronides, kartulites, müslis, puuviljades, õlles, magustoitudes. Kõikidest nendest jääb pärast soolestikus seedimist lõpuks alles glükoos ja sageli ka fruktoos.
Need suhkrud on kindlasti tõhusad energiakandjad. Selles, kas nad on ka tervislikud, on isegi need spetsialistid hakanud kahtlema, kes veel hiljaaegu jutlustasid süsivesikuõpetust. Eelkõige kehtib see vähipatsientide puhul. Vaid paar aastat tagasi soovitasid Saksamaa Vähihaigete Abistamise Ühingu eksperdid vähihaigetel eranditult järgida Saksa Toitumisühingu soovitusi. Vahepeal on aga vähihaigete abistamise ühingu nõuandelehe uutes numbrites hakatud soovitama patsientidele, kes silmanähtavalt kõhnuvad ja kokku kuivavad, „metabolismile kohandatud toitumist“, mis seisneb hoopis vastupidises: toit peab olema valgurikas ja mitte suhkur ega tärklis, vaid rasv peab andma enam kui poole vajalikest kaloritest.
„Metabolismile kohandatud“ ei tähenda midagi muud kui „ainevahetusele kohandatud“. Ainevahetus on see, mis toimub kehas ja tema rakkudes keemiliste reaktsioonidena, et näiteks toitaineid omastada ja kasutusse võtta. Vähihaige ja kasvaja ainevahetus on midagi hoopis muud kui 22-aastasel jalgrattasportlasel, kes vajab tõepoolest süsivesikuid, et sprindis maksimaalset tulemust saavutada. Jalgratturil, erinevalt vähihaigest, on vaja, et suhkur jõuaks kiiresti lihastesse. Vähihaige lihased võtavad verest vähem suhkrut ja võivad selle asemel saada energiat hoopis rasvast.
Ja miks peaks sellist dieeti alustama alles siis, kui vähi tehtav kahju avaldub juba selgesti nähtava kehamassi ja jõu vähenemisena? Palju mõttekam on hakata vähi tagajärjel tekkivat organismi kurtumust tõrjuma kohe alguses.
Ei ole vaja karta suhkrutaseme langust
Selle suhkrukoguse, mida organism päris kindlasti vajab, suudab korralikult toimiv maks ilma vähimagi raskuseta ise toota. Seepärast ei pea süsivesikuvaese dieedi pidaja tavaliselt ka muret tundma, et ta võib suhkrutaseme languse tõttu pikali kukkuda. Siin ongi põhjus, miks lihtne valem „suhkur toidust välja = vähk jääb nälga“ kahjuks ei tööta. Isegi kui süsivesikute tarbimisest täielikult loobuda, jääb suhkur verre ikkagi alles – ehkki seda on seal siis küll hoopis vähem, kui vähipatsientidel tavaliselt mõõdetakse.
Ettevaatlik on vaja olla suhkurtõve põdejatel, kes võtavad ravimeid. Nendel tuleb oma toitumise muutmisel kindlasti jälgida veresuhkru sisaldust ja lasta endale määrata uued ravimite manustamise annused.
Süsivesikuvaesele toidule üleminekul pole tarvis karta, et sellega loobutakse „tervislikust“ fruktoosist. Fruktoosil ei ole tegelikult mingeid eeliseid. Ka fruktoos on kõike muud kui tervislik. Näiteks suurendab fruktoos veres nende rasvade sisaldust, mis on tõesti ebasoodsad, ja soodustab maksa rasvumist, mis on juba päris ebatervislik.
3. peatükk
Ringiga alguses tagasi – vähiuuringute lühike ajalugu
Kõige vanema säilinud vähktõve kirjelduse võib leida 3500 aasta vanuselt Muinas-Egiptuse papüüruserullilt. Ka kuulsad Antiik-Kreeka ja – Rooma arstid kirjeldasid haiguse mitmesuguseid vorme. 1500 aastat hiljem püüdis Šveitsi arst Paracelsus esmakordselt kasutada keemiaravi. Ta kirjutas patsientidele välja näiteks arseeni või elavhõbedat. 18. ja 19. sajandil hakkasid Prantsusmaal ja Inglismaal kirurgid naistel rinnavähki opereerima. See oli ilma tõelise narkoosita äärmiselt valus ja ka väga ebahügieeniline. Mõned patsiendid surid pärast seda mitte vähki, vaid haavanakkusesse.
Tänapäevased vähiuuringud said alguse 1884. või 1885. aastal Viinis tänu arstiteaduse üliõpilasele Ernst Freundile, kes tegi vähihaigetele vereanalüüse ja leidis, et kõigil, kokku 70 patsiendil, olid veresuhkru näitajad ebanormaalselt kõrged. Freund tegi ka kindlaks, et pärast kasvaja eemaldamist muutusid veresuhkru näitajad normaalseks. Alles palju hiljem selgus, miks vähipatsientidel oli kõrge veresuhkru tase: kasvajad mõjutavad ainevahetust nii, et nad ise saaksid oma käsutusse rohkem suhkrut. Miks Freundi meetod oli tänapäevane? Ühelt poolt kasutas ta moodsaid biokeemilisi meetodeid. Need võimaldasid tal mitte ainult haigust jälgida, vaid midagi ka tegelikult mõõta. Teiselt poolt püüdis ta suure arvu patsientide uurimisega kindlustada, et tema mõõtmiste tulemused ei annaks juhuslikku tulemust ega oleks käsitletavad erijuhtumina. Ta tahtis niisiis kontrollida, kas oli tõesti avastanud midagi sellist, mis kehtib vähihaiguse kohta üldiselt. Tema tulemust „70 patsiendil 70 patsiendist“ hindaks ka tänapäeva kõige kriitilisem statistik kui „äärmiselt tähendusrikast“ – see on täiesti ühetähenduslik ja selgelt väljendunud.
Võid patsientidele
Kummalisel kombel ei huvitanud Freundi uurimistulemus sügavamalt mitte kedagi. Alles aastakümneid hiljem, nüüdseks ligi 90 aastat tagasi, püüdis Alexander Braunstein Berliini ülikoolis veidi põhjalikumalt uurida suhkru ja vähi vahelist seost. Ta uuris laboris äsja operatsiooniga eemaldatud hea- ja pahaloomulisi kasvajaid ning tegi kindlaks, et pahaloomulised kasvajad tarbisid palju suhkrut, samal ajal kui healoomulised tarbisid neid väga vähe. See tähendab, et pahaloomulised kasvajad parasiteerivad vere kõrge suhkrusisalduse peal.
Selle kohta, mis uurimistöödes ja ravis sellele järgnes, võiks kirjutada terveid raamatuid. Igaüks, kes soovib saada mõnevõrra ulatuslikumat ülevaadet, võib lugeda meie raamatut „Vähirakud armastavad suhkrut – patsiendid vajavad rasva“ (Krebszellen lieben Zucker – Patienten brauchen Fett). Siin püüame piirduda vaid kõige olulisemaga. Varsti selgus nimelt, et:
– mida pahaloomulisemad on vähirakud, seda enam katavad nad oma energiavajadust veresuhkru kääritamisega;
– erinevalt muudest rakkudest ei vaja vähirakud kasvamiseks hapnikku ja üldiselt nad ei kasuta seda isegi siis, kui seda on külluses saadaval;
– nimelt selle poolest erinevadki vähirakud normaalsetest keharakkudest;
– käärimisel tekib piimhape, mis hapustab ümbritsevaid kudesid ja muudab need sellega vähi suhtes vastuvõtlikumaks.
Kõige kuulsam selle valdkonna teadlane oli Otto Warburg, kes töötas Berliin-Dahlemi keiser Wilhelmi nimelises bioloogiainstituudis. Ta esitati seoses vähiuuringutega mitu korda Nobeli auhinna kandidaadiks, kuid sai selle lõpuks hoopis normaalsete rakkude hingamise uuringute eest.
Warburg ja teised teadlased mõtisklesid ka selle üle, kas ja kuidas saaks vähirakkude suhkrunälga kasutada vähi ravimiseks. Juba nimetatud Ernst Freund püüdis vähipatsiente panna dieedile, mis sisaldas palju rasva (näiteks täiendavate võiportsjonite kujul), kuid vähe süsivesikuid. Kahjuks ei ole midagi teada sellest, kas neil katsetel oli ka edu, ja kui, siis millist. Freundi ühe kirjutise põhjal on siiski teada, et ilmselt oli väga raske veenda patsiente dieeti järgima.
Конец ознакомительного фрагмента.