Kui Illimar ise väravani ja sealt maja ette jõudis, polnud kassist enam jälgegi. Aga varblased-hallivatimehed kekslesid küll jälle tee peal. Ikka kõks mõlema jalaga samm ettepoole ja toks nokaga maha. Rahutu, kaval, ablas rahvas. „Ei lähe naljalt ühtegi puuri, lõksu ega paela,” nagu rääkis eile lelle-Ruudi. „Tühine loom, ei kõlba millekski,” ütles lell ise, „kuid peagu niisama tark kui inimene. Ainult vares võidab ta ettevaatuses.” Ja lell juba tundis loomi ning nende tarkust.
Maja esiküljel oli rida pääsupesi, nagu taelu kitsail aknaäärtel. Ja pääsukesed ise noolisid sisse ja välja, välgutades oma sinivalgeid kehi. Need olid midagi hoopis muud kui varblased, – puhtad, rõõmsad, hoolikad. Ainult nii targad nad pole kui varblased, öeldi neist. Kuid ütleja polnud ka keegi muu kui ikka seesama lell, kes ise hoolikuse asemel leppis meelsamini varblase elutarkusega. Seda kinnitas nimelt jälle isa, pärast eilset vaidlust lindude üle. Illimarile omalt poolt oli see ükskõik. Ta imestles isa ja lelle seltsis oli tal hea olla. Ainult nende vaidlust ei tahtnud ta – ja pääsukesed meeldisid talle varblastest ikkagi rohkem.
Nüüd laskus üks sinivalge lennutaja jälle vidinal oma pesale aknaraudade vahel. Ja seal nende räästa all olevate piluakende taga oligi see salapärane ruum. Illimar ei saanud kunagi teada, mis seal õieti oli. Uks sinna viis eeskojast, tugev raudpõõnadega uks, tohutusuure ripplukuga. See oli üleni roostes ja seda ei avatud iialgi, kogu Illimari lapsepõlve kestes. See oli mingi salakamber, millest võis mõelda mistahes. Kas hoiti seal suuri varandusi, imeväärseid masinaid või algas sealt maa-alune käik? Ainult pääsukesed võisid seda läbi kitsaste aknapilude näha. Kuid neist polnud selle edasiütlejat.
Kui Illimar nõnda seal seisis, tundis ta mingi valge asja lehvimist enese taga. Ta pöördus ja nägi, et vaevu tõusnud tuuleke pleekaias palakat nööril liigutas. Pleekaed – nüüd tuli tal see meelde. Sinna oli ta kavatsenudki minna, aga siga ja kõik need teised asjad olid vahele tulnud.
Nüüd teostas ta oma kavatsuse.
4
Pleekaed oli lihtsalt suur neljanurgeline tükk maad, mida piiras ühelt poolt järveäärne tammikuvõsa, teiselt poolt tumehall kartuliväli, kolmandalt ja neljandalt poolt aga pistandaed. Pleekaia nimi ise oli Illimarile pisut salapärane ja sellele võis anda mitmesugust sisu. Igatahes meenutas see midagi valget, midagi läikivat ja ka midagi plaksuvat. Nagu oleks valge lipp tuules lehvinud ja lipunöörid vastu varrast löönud!
Pleekaia õllekoja-poolsel küljel olid postide vahele nöörid tõmmatud ja seal kuivatati härrastemaja, kuid ka õllekoja rahva pesu. Seal oli rohi nööride all maha tallatud, mujal aga lokkas ta seda lopsakamalt. Ja läbi rohu läksid kitsad, kuid vanad ning sügavad jalgrajad. Üks läks otsejoones keskmise järve kaldale, teine linnumaja juurde ja kolmas põigiti maanteele kuivatusrehe kohal. Õllekoja rahvas käis tööle ikka seda rada mööda, viitsimata teha kõverikku ümber pleekaia.
Praegu ulatus rohi aias Illimari rinnuni ja oblikate roostekarva ladvad puudutasid ta õlgugi. Illimar kahmas minnes kasteheina-päid pihku ja roobitses nende ladvatutte. Siis võrdles ta kummagi käe saaki: kord oli ühes käes kukk, teises kana, enamasti lõppes aga ikka paljaste kanadega. Ei saanud aru, miks see nii oli, aga tõeliselt oli ka elavaid kanu ikka rohkem kui kukkesid.
Illimar astus mööda järvele viivat rada, mis läks mõne aja linnumaja teega ligistikku. Ja äkki jahmatas ta: tolle naabertee kohal liikusid heinavarred, nagu oleks neist aeglane lainetus läbi käinud. Ta tõusis ehmunult varvastele ja nägi, kuidas sügavasse tallatud rada mööda astus toosama rebasekarva vana kass, karvane saba sorakil. Illimar oli tasa ja vahtis looma liikumist. See läks väga aeglaselt ja hääletult – just nagu tiiger – nagu tiiger bambusemetsas. Illimar oli seda pilti venna raamatus näinud, näinud kollast tiigrit ja kepilist bambusemetsa. See oli nii salapärane: ruske kassiselja vilkumine paksus rohutihnikus. Värihein kõigutas oma pätsikesi ta pea kohal. Siis aga ei pidanud Illimar enam vastu: ta karjatas ja plaksutas käsi! Ning kass hüppas hirmunult teelt kõrvale ja kihutas ulpides läbi kõrge rohu, ikka nagu punane kera üles ja alla, ning kadus viimaks tulise joonena kartulimaale. Ometi suutis Illimar näha, et ta põgenedeski midagi suus kandis. Jah, see oli tuvikene, hõbehall murtud tuvikene, üks tiib sorakil.
See ootamatu vahejuhtum muutis Illimari plaani. Tal oli kavatsus olnud otseteed järveranda minna, küll ilma mingi kindla eesmärgita. Kuid nüüd pöördus ta kohe linnumaja jalgrajale, kust oli kasski äsja tulnud.
Juba eemalt kuulis ta lindude hädaldavat vada ja inimese rahustavat häält. Siin oli tõesti midagi juhtunud, mis oli elanikkonna meeled ärevusse ajanud.
Linnumaja oli väheldane hall ehitis järve rannal, puude ja põõsaste vahel. Maja enese ümber oli veel rida koomitsaid, kuutisid ja puurisid ning maja otsas suur tuvitorn. Kord oli siin koertemaja olnud ja koerapoisid piitsa plaksutanud. Kuid siis, juba väga ammu, olid koerad ühes poistega teise mõisa üle viidud ja linnud asemele pandud. „Kui ma siia tulin,” nii algas Haige-Jakob, linnumees, tihti oma lugu, „siis ei tahtnud linnud siin elada. Nad tundsid koerte ja vere lõhna.” Jah, tal oli lindude tarkusest jälle oma arvamus ja ta ei pidanud varblastest ning pääsukestest üldse mingit lugu.
Kui Illimar maja juurde jõudis, olid kõik kohad kaagutust, luksumist ja prääksumist täis. Otsekui oleks röövel majja tunginud, midagi kaasa haaranud ja siis põgenenud. Ning elanikud on pärast esimest jahmatust kokku joosnud, ja nüüd nad siis seletavad-seletavad: vaata, mina seisin just siin kohal, kui ta tuli… ei, siin seisin mina, aga sina seisid seal… ja mina mõtlesin veel, ‘tea, kes see võõras peaks olema… oh sa jumaluke küll, kes oleks võinud seda arvata!.. Ja nõnda ikka edasi – peagu niisama abitult nagu inimesedki.
Illimar leidis Haige-Jakobi ta maja otsa juures muldril. Siia paistis päike ja siin armastas ta ikka istuda. See oli kõhetu vanamees, ta lohkus põski kattis lühike hall habe ja ta hallid silmad vaatasid otsekui kae alt. Ta oli haige, ta oli ikka oma sisemisi asju põdenud, nii kaua kui keegi teda mäletas. Ja sellepärast ta oligi lindude juures ja sellepärast teda kutsutigi Haige-Jakobiks. Siin liikus ta tasakesi, toitis lindusid ja ajas nende asju. Aga jõudeajal istus ta muldril ja soojendas end päikesepaistel. Ning linnud olid tema ümber nagu perekond.
Illimar tahtis sedamaid rääkida, mis oli kassist ja tuvikesest näinud. Kuid ta taipas ka kohe, et siin juba kõik teati. Ja ta jäi kohmetult põõsa äärde seisma ning Jakobi toimetusi vahtima.
See kummardus parajasti ühe sinaka pardi kohal ja õiendas selle lesta kallal. Lind seisis kannatlikult ühel jalal ja kaebas midagi tasa omal keelel.
„Ja-jah, ma nägin, ma nägin,” kõneles Jakob rahustavalt, nagu lapsele. „Ta tuli ja haaras sind, vaest. Ta tõmbas küüntega ja siis kukkusid sa külili ja siis rebis ta su lesta. Pole midagi, pole midagi, see paraneb, küll see paraneb. Valu varesele, haigus harakale. Läheb mööda, läheb mööda. Ongi juba mööda läinud.”
Ta vaatas teraselt parti ja see vaatas vastu oma punase silmaga. Siis komberdas ta lombates eemale.
Ja siis lähenesid teised linnud Jakobile. Nad tulid segamini ja ometi nagu mingi korra järgi. Nad tulid ärevuses, kaebasid ja kurtsid ning olid vihased. Tulid taaruvad haned, tulid nahksilmi pööritavad kanad ja teised pardid ning kalkun oma pentsiku näoga. Ja kukk marssis mööda, kõkutas ning suurustles. Temal polnud küll tõesti midagi viga, aga ta pidi kaasa lööma, kus aga midagi lahti oli. Ja tuvid laskusid lakaredelile, Jakobi õlgadele ja põlvedele ning muldrile ta kõrval. Siin oli alati palju lahtisi tuvisulgi õhus, aga nüüd oli neid veel eriti palju.
Kõik linnud piirasid oma hädadega Jakobit ja ta rääkis lindudega. Ta rääkis inimese ja linnu keeli, igaühele eraldi ja hulga peale kokku. Ta rääkis väga tasa, rahustades, peaaegu sosinal. Ta tegi huulte ja suupäraga järele nende hääli, kõkutas ja kudrutas, vaadates neile oma tuhmide, nagu kaega kaetud silmadega. Ja ta sai ise peagu linnu näo ette, oli kord nagu kalkun ja kord nagu kõkutav kukk, ikka sedamööda, kellega ta kõneles.
Siis hakkasid linnud pikkamööda rahunema ja nende hääled tasanesid. Nad siirdusid eemale, igaüks sinna, kuhu tal oli asja. Ja siis märkas Jakob ka Illimari.
„Punane kass tuli mulle vastu,” ütles Illimar. „Tal oli tuvike suus.”
„Ma tean, ma tean,” vastas Jakob kurvalt pead kõigutades. „Ma nägin seda ise, kõik nägin ise, ega saanud ometi parata. Ta tungis esiti pardi kallale ja siis tõstsin ma kisa ning ta pidi põgenema. Ta oli juba jooksul, aga siis lendas tuvike, rumal loom, ise lakast ta suhu, otse ise ta suhu. Tea, mis tal arus oli. Aga nii ta lendas. Ja röövel läks oma saagiga. Ma ei jõudnud järele.”
Jakob tõusis õhates muldrilt ja astus õue poole. Ta oli üleni hall ja murelik. Haige jalaga part hakkas talle vaevaselt järele paterdama. Jakob kummardus ja võttis ta pihule.
„Sa tahad sisse tulla ja seal põdeda? Tule, jumala loom.” Ta tegi liigutuse, nagu oleks pardi pead silitanud. Part tõmbas kaela kokku ja sulges mõnuldes silmad. „Tule ja puhka. Maailm on kuri.”
Õu laskus maja eest libamisi otse järve. Seal all sulistasid ja mulistasid haned ning pardid segamini. Õu isegi oli porine, täis loendamatuid linnujälgi, sulgesid ja mitmevärvilist sõnnikut. Sulgede ja sõnniku rada jatkus trepile ning sissegi.
Illimar püsis Jakobi kannul, sest see maja ja ta elanikud huvitasid teda alati. Vahel kutsus Jakob teda oma imesid vaatama, vahel aga ei teinud nagu väljagi. Tea, kas oli ta siis haigem või oli tal muid muresid. Ta nagu ei kuulunudki inimeste hulka ega pannud neid ka igakord tähele. Täna aga lähendas kassi lugu teda Illimarile.
Majakese ruumid olid täis lahtreid, võresid ja puurisid. Ning Jakob talutas Illimari ühe lahtri eest teise ette. Siin olid väikesed kalkunid just täna munadest välja tulnud ja seal veeresid pisukesed kanapojad ringi nagu kollasest puuvillast pallikesed. Pärlikana haudus pesal, kaetud nagu täpilise sitsriidega. Ja pardipojal polnud veel kaua õiget pardi nägu ees. Kõiki neid imestles Illimar, nagu oli varemgi imestlenud.
Need olid küll taltsad, rahulikud loomad, kuid võisid vahel siiski hirmu peale ajada. Seda tegi kana, kui ta suled turri ajas ja äkki maast üles kargas, nagu vedruga. Ja seda tegi hani, kui ta kaela maha painutas ja seda ussina keerutades sisinal lähenes. Ega olnud rahustav vaadata kalkunitki, kui ta äkki nagu silmitust vihast punetama hakkas. Siis haaras Illimar hirmunult Jakobi käe järele.
Tagumises toas oli üks sein üleni täis riiuleid. Seal oli ääretul määral mune, suuri ja väikesi, valgeid, kollakaid ning sinakaid. Ja lae all kuivas hulk parditiibu – see oli nagu sini-must-valge telgilagi. Aga ülevaatus lõppes ikka sellega, et Jakob seinalt oma voodi kohalt kaks haruldast sulge võttis. Üks oli suur ja kahar, hallide pitsiliste äärtega, teine kitsas, erekollane ning – punane.
„See on jaanalind ja teda kutsutakse ka traussiks,” ütles Jakob. „Ja see on kakadu, aga isast hüütakse ka papaguks.”
Ja siis tuli kõnelus, mida oli varemgi olnud, kuid mis sellest hoolimata kordus, sest et ta nii huvitav oli:
„Kas sinul ka niisuguseid lindusid on olnud?” küsis Illimar.
„Ei ole,” vastas Jakob. „Nad ei ela meie maal. Aga mul on nende suled. Trauss elab kõrves, tühjal maal. Ta on hobuse suurune, jookseb kolmkümmend versta tunnis ja peidab oma pea liiva sisse. Tema muna on nagu sinu pea. Papagu aga kõneleb inimese keeli. Nad võivad omavahel ja inimestega juttu ajada. Peremamslil oli üks, aga see oli kakadu ja kõneles sellepärast vähe. Ta võis ainult natuke saksa keeli vanduda. Ja see sulg siin ongi tema oma.”
See jutt oli Illimarile alati suureks imestlemise põhjuseks. Ta oli seda juba mitu korda kuulnud, kuid võis uuesti jälle kuulda. Lisa sellele Jakobilt ei tulnud, ta kordas ikka sedasama. Kuid seda võis ise oma tahtmist mööda täiendada. Ja nii kujutles Illimar neljajalgset lindu, kelle munadel on juuksed nagu inimese peal. Ta jookseb tunnis kolmsada versta, muul ajal aga hoiab oma pead liiva all. Ja ta kujutles papagusid, kes üksteisele vastu juhtudes peatuvad, tere-tervist soovivad, koduste käekäigu järele pärivad, teed küsivad või muidu omavahelisi asju ajavad.
Mõtted neist lindudest täitsid Illimaril mõnegi üksindase tunni. Kuid rääkida ta neist kodus ei saanud, sest teised naersid ta välja. Ja vend leiutas omalt poolt veel ühe imeväärse linnu. Ta nimetas seda mammaguks.
5
Linnumaja oli õieti piir, milleni tohiti omapead minna. Kõik, mis sellest kaugemal, oli ilma eraldi loata keelatud. Kuid sealt see huvitav maailm päris algaski. Siinpoolset tunti niikuinii, uusi asju võis kohata alles kaugemal. Ja sellepärast tõmbas ka Illimari sinna vastupanematu jõuga.
Kui ta nüüd linnumajast lahkus, polnud tal esiotsa küll seda keelatud mõtet. Ta oli pisut väsinud selle hommikupoole elamustest, lisaks huugas ta pea nii linnumaja häältest kui lõhnadest. Sellepärast tahtis ta minna ainult veel mõne sammu, kuni näeks üle järve viivat saks-silda ja härrastemaja teispool järve. Mitte raasugi rohkem…
Kuid ta ei kogenud esimest korda, kui tühjad on inimese kavatsused.
Tee läks ranna kõrgete puude all, ühel pool järve järsk kallas, teisel humalaisse kasvanud aed. Siin oli hämar ja vilu, kuid puude vahelt paistis päikese valgustatud järv. Selle vesi oli tõrvmust, läikides paiguti ometi silmipimestavalt. Kalda all mustasid poolenisti poris, poolenisti vees rampunud puujuured. Siin-seal rohetasid kalmuste ja kõõluslehtede laigud ning hundipurikaski oli alles roheline. Kõike seda vahtis Illimar huviga, tundes ühtlasi üksindushirmu.
Muld ta paljaste jalgade all paistis jahedana. Ta püüdis astudes kivikesi varvaste vahele võtta ja neid vette visata. Seda tegi vend, ja see oleks temagi mehisust tõstnud. Kuid nad langesid tal ikka rannamutta.
Nüüd paistis juba vastaskalda muru, ilupõõsaid ja nende tagant härrastemaja aknaid. Ja nüüd hakkas ka sild paistma, paljastudes ikka rohkem, nagu oleks ta roosakas keha pikemaks kasvanud. Ning nüüd oleks Illimargi peagu tagasi pööranud.
Kuid just siis nägi ta midagi valget üle vastasranna muru liikuvat. Jah, ei olnud kahtlustki, see oli kurg Joosep. Ja nüüd ei võinud ka Illimari äkilisest tagasiminekust enam juttugi olla.
Kes võis täielikult teada selle linnu lugu! Kord oli ta mõisa sattunud ja siia jäänudki. Ta tiib oli vigane olnud, ja kui see paranes, lõikasid nad ta sulgi lühemaks, nii et ta enam lennata ei saanud. Ta oli selle üle esiti väga vihane olnud, mässanud ja käratsenud, kuid siis leppinud. Ta ei läinud enam kuhugi kaugemale, ei suvel ega talvel. Või kuhu sa lähedki lausa jalamehena! Ta armastas nüüd väga inimeste seltsi. Kus aga rohkem rahvast koos, tööl või peol, ikka oli ta platsis. Ja oma rahvast, sugulasi ning sõpru tal ju enam ei olnudki. Oli nagu võõrasse kohta jäänud vananev inimene. Üldise arvamuse järgi pidi tema nimi olema Joosep. Kuidas teda aga ta omaste keskel oli kutsutud, seda ei teadnud keegi.
Ta oli tark ja tasakaalukas loom. Ainult teeradadest ta suurt ei hoolinud, vaid läks ikka oma sihti mööda. Nii astus ta nüüdki põiki üle muru, otsejoones järve randa. Tema kombeid juba tunti, eriti ta söömakommet. Kui talle köögis midagi anti, siis ei hakanud ta seda kunagi kohe sööma, vaid läks kõigepealt randa, kastis saagi vette ja hakkas siis alles uurima, kas see üldse süüa kõlbas. Illimar ei näinud kauguse pärast, kas ta praegugi midagi noka vahel kandis. Kuid ta asjalikust sammust võis seda ometi arvata.