“Kuhu siis läheme? Raikülas olla maaalune tee. Kas selle tee peale?”
“Raiküla maaalune tee ei oleks paha, kui tee otsa kätte saaksime. Kes teab, kas võiksime aga maaalusel teelgi julged olla. Mul tärkas teine parem peidukoht meelde!”
“Kus see on?”
“Küll varsti ise näed!”
“Mis seal ette võtta?”
“Küll näed! Marss edasi!”
II
Laupäeva õhtu jõudis kätte. Rapla kellamees Mikk astus raskest päevatööst väsinud pikkamisi kellatorni poole. Tornist tahtis kellaga ümberkaudsele rahvale kuulutada, et kallis õhtu kätte jõudnud ja aeg puhkusele minna, et homme seda paremini kirikus Jumalasõna kuulda. Pikkamisi avas Mikk puuvõtmega puuluku torni uksel ja hakkas pimedat treppi mööda üles astuma.
Mida kõrgemale Mikk jõudis, seda raskemaks muutus Miku süda. Tundus, nagu oleks keegi Mikku tagasi tahtnud tõmmata ehk talle koguni tina jalgadesse valanud. Mikk tõstis siiski jalga jala järele üles, kui ka aimamata kartus ta hinge hakkas täitma. Mikk tahtis tublisti kella paugutada ja kella paugutamisega kõige kartuse metsa ajada.
Siiski kell rippus Mikust veel tükk maad kõrgemal. Mõnda trepi astet pidi Mikk kõrgemale astuma.
Korraga kõlas Miku kõrvu ülevalt nagu pikk soigumise hääl. Hirmu pärast tõusivad Mikul kõik ihukarvad püsti. Silmapilguga oli Miku jalg nagu trepi külge kinni naelutatud. Ei liikunud enam paigastki.
Hirmuga jäi Mikk kuulama. Mis see oli? Selge soigumise hääl. Kes võis üleval tornis olla? Kes muud kui tont! Mikk oli ometi aastat 30 kellamehe ametit pidanud ega polnud tonti iialgi veel näinud. Kust tont nüüd torni sai? Inimene ammugi ei võinud torni saada. Uks seisis lukus. Oli ju Mikk ise vaevaga puuluku avanud.
Minutit viis seisis Mikk samal trepi astmel nagu kinni naelutatud. Kuulas ja kuulas. Aga mis sa kuulad? Ei kuulda midagi! Mikk võttis uuesti südame rindu ja katsus kõrgemale kobida. Oli ju tarvis ometi laupäeva õhtuks helistada.
Igasse Miku jalga nähti viimase viie minuti jooksul vist puud tina voolanud olevat. Mikul näis päris võimata täna kella juurde pääseda. Või oli see hirm, mis teda minekul tagasi kiskus? Kes teab.
Veerand tunni kestis enne kui Mikk viimaks kella juurde pääsis. Muidu oli selle tee paari minutiga ära käinud. Täna aga oli iseäralik kuuldud hääl Miku jalad kangeks teinud.
Ettevaatlikult kobades avas Mikk üleval kellaluugi. Sel silmapilgul kõlas Miku kõrvu kole jämedahääleline “mmm” – “öööö.” Mikule visati kui keeva vett kaela. Pool tahtmata pööris ta pea ometi sinna poole, kust kaks koledat häält kuulusivad. Mis ta aga nüüd silmas, pani vere tarretama. Sammu kolm ta selja taga seisis vanaõelus ise või tont või kes ta oli: Koledad sarved peas, ise üleüldse karune. Vahtis põrnitsedes Miku peale, nagu tahaks Mikut praegu murda. Äkisti hakkas häälitsema: “öööö!” Ja kohe kuuldi kaugemalt teine hääl: “mmm!”
Vaene Mikk! Nüüd su elupäevad loetud! Ega tondi küüsist enam pääse!
Tõesti oli Mikk enam surnud kui elus. Tahtis veel viimast Issameiet lugeda, aga kaugemale kui esimeste sõnadeni ei saanud. Koledad tondid segasivad mõtted ära. Korraga tärkas Mikule ometi üks mõte. Miks pidi ta ennast tondile ohverdama? Ehk võis kuidagi viisi tondi käest põgeneda! Tarvis katsuda.
Enne veel kui ettevõtmise kohta enesele õiget aru võis anda, kargas Mikk trepile tagasi. Aga Miku jalad ei olnud nii väledad edasiminemises kui mõtted. Mõtted kiskusivad Miku keha enestega kaasa, vaesed jalad pidivad priisõitu järele kihutama. Mikk langes treppi mööda kolinal alla.
Miku õnneks ei olnud ülemine trepp kõrge, nii et jalad pikka priisõitu ei saanud. Aga et pea jalgade ametisse astus ja liig ruttu teed käis, kulus, kui ka lühidal teekäigul, näo nahk katki ja vere rada tunnistas tuldud teed.
Põrandal, kuhu esimine trepp lõppes, kargas Mikk jälle püsti ja pani jalad uuesti ametisse ennast alla kandma. Nägi ära, et mõtetest allaviijat ei saa. Ja see kord hakkasivad jalad ametisse. Tuhat nelja kandsivad nad järgmisid treppisid mööda Miku alla. Allgi ei pidanud Mikk püsi. Ikka edasi tornist välja.
Tornist välja jõudes tundusivad jalad Miku meelest natuke kergemad. Tina neist nähti nagu vähenenud olevat. Kergematele jalgadele tegi Mikk seda rohkem tuld taha, et nad kärmemini teda tontide juurest kaugele kannaksivad.
Kuhu aga abi minna otsima? Kas õpetaja juurde? Mikk oleks vististi kõige pealt õpetajale häda läinud kaebama, aga kahjuks oli õpetaja ju mõnda aega kottu ära. Selle asemel elas köster Raplas. Köstri poole Mikk lippama. Lippas vaene nii, et aega ei olnud tagasi vaadata, kas tont kannul ei jookse.
Paar korda komistas Mikk jooksul, aga sedamaid maast üles, uuesti jalgadele valu. Nina jooksis Mikul veelgi verd, kuid jooksul elu eest ei hakanud Mikk tühipaljast nina tähele panema. Elu kallim kui nina.
Paar inimest tulivad Mikule teel vastu. Tahtsivad Mikku kinni pidada. Küsisivad: “Kellamees, kuhu nüüd? Kellamees, mis kell lööb?”
Ei Mikul aega seisatada ega vastata. Ikka edasi köstri poole.
Köstri juurde jõudes langes Mikk pingile ega saanud sõnagi suust. Ise kahvatanud nagu surnu.
Köster Mikult küsima: “Kellamees, mis viga? Kellamees, mis juhtunud?”
Ei kellamees vasta sõnagi. Lõõtsutab kui sepa lõõts kangel tõmbamisel.
Tükk aega kulus, enne kui kellamees vähe hinge takka sai. Õhkas siis õige südame põhjast valjusti “oeh!”
Õhkamisest märkas köster, et kellamees veel pole päris keeletumaks jäänud. Hakkas uuesti pärima: “Kellamees, mis viga? Miks sa verine oled?”
Pikkamisi sai kellamees sõna suust: “Oodake! – Laske – mind – hinge – – tõmmata!”
Köster laskis kellameest hinge tõmmata. Andis talle kapaga vett rüübata. Kellamees rüüpas ja ütles: “Aitäh! See oli hea!”
Köster ei kärsinud kauemini oodata. Uuesti kellamehelt küsima, mis kellamehega sündinud. Kellamees katsus kuue hõlmaga nägu verest puhtaks pühkida.
Pikkamisi vastas siis: “Mis sündinud? Olen tontide küüsis olnud!”
Köster tegi suured silmad. Ei näidanud ennast küll kartlikult, aga tontide sõna kuuldes käisivad mehel külmavärinad üle keha.
“Tontide küüsis?”
“Tontide küüsis jah!”
Kellamehel jooksivad seda üteldes uued hirmuvärinad üle keha.
“Mis sa räägid? Kus kohas?”
“Tornis! Kus mujal!”
“Tornis? Mis sa tühja räägid? Kes enne tontisid tornis näinud?”
“Kas keegi neid enne näinud või ei, ei puutu minusse. Mina aga nägin neid praegu ja kuulsin nende häält!”
Kellamehe hääl värises.
Kellamehe värisev hääl ajas köstrile uuesti külmavärina peale. Kellamehele ei tahtnud köster ometi näidata, et ta kartust tunneb. Kellamehe ees tahtis ta julgelt nagu Simson seista.
“Kas sa ehk viirastust ei näinud?” küsis köster, ehk küll ise tontide nägemist uskus.
Mõnel muul korral oleks ehk kellamees pahandanud, et ta juttu ei ustud. Nüüd aga seisis ta nii kartuse mõju all, et pahanduse peale ei saanud mõteldagi.
“Ei näinud viirastust! Päris ilmsi nägin. Kui ei usu, minge vaatama!”
Vaatama minemiseks puudus köstril vähem kui tahtmine. Ajas ju kellamehe jutt köstrile kananaha ihu peale, – kuidas pidi ta siis ise veel vaatama minema!
“Ei, ei, mul pole praegu aega! Küll teine kord lähen!”
“Kes teab, kas teine kord tont enam tornis!”
“Siis seda parem! Aga nüüd kõnele pikemalt, kuidas tontisid nägid.”
Miku keelepael hakkas jälle paremini liikuma. Mikk seletama: “Mis seal palju rääkida. Läksin laupäeva õhtut sisse helistama. Minekul tunnen: süda raske. Jalad ei taha ega taha üles kanda. Aga kuhu nad mehe käest pääsevad: peavad kandma. Trepil kuulen ometi koledat õhkamist. Mina mees tühja ei karda, lähen edasi!”
“Siis sa nägid tontisid?”
“Nägin. Hea küll, lase ma räägin edasi: Jõudsin kellaluugi juurde, avasin luugi, tahtsin kella helistama hakata. Sel silmapilgul kuulen kaht hirmust häält. Hääled lõikasivad mul lihast, luust läbi. Mina veel meelt ära ei heida, vaatan ümber. Oh sa püha taevas! Mis nüüd nägin, ei tahaks ma elus enam iialgi näha!”
“Mida sa siis nägid?”
“Elusa tondi. Seisis teine üsna kella juures!”
Kellamees pühkis uuesti nina verest puhtaks.
“Mis moodi ta oli?”
“Mis moodi? Päris vanasarvilise moodi. Sarved peas, saba taga, ise üleüldse karune. Põrnitses nagu pull mu peale. Minu meel, mõistus kadus. Sest silmapilgust peale ei mäleta ma enam midagi!”
“Aga kuidas sa veriseks said?”
“Vist küünistas mind kole tont!” arvas kellamees õhates.
Köstril käisivad uuesti hirmuvärinad üle keha. Kellamehe eest katsus ta neid ometi edasi varjata.
“Kui koledal loomal küüned, sarved ja saba taga olivad, siis oli see vist kurivaim!”
“Võib olla! Või ep mina oskan õiget vahet tondi ja kurja vaimu vahel teha. Seda peab köster paremini mõistma!”
Kuidas pidi vaene köstergi seda mõistma! Ei olnud elus veel kummagit näinud, ei tonti ega kurja vaimu. Ei ihaldanudki näha.
Köster pidi oma autoriteeti ometi alal hoidma, et temasugune mees asjatundja on. Hakkas edasi uurima.
“Missugused sarved olivad koledal elukal?”
“Sarved?”
“Sarved jah! Kas olivad sikusarved?”
“Ei ole veel ühelgi sikul nii suuri sarvi näinud. Minu härjalgi pole nii suuri sarvi kui sel koledal elukal!” arvas Mikk kõrvatagust sügades.
“Missugused jalad tal olivad?”
“Missugused jalad?” mõtles Mikk. “Ei ma saanud mahti ta jalgu vaadata. Ma arvan aga, et tal küüntega jalad olivad. On ta mind ju nii veriseks kiskunud!”
Köster jäi nagu vähe mõtlema. Küsis siis edasi:
“Ja käte otsas olivad tal ka koledad küüned?”
Mikk mõtles ja vastas: “Muidugi vist. Või ep mul aega oli ta käsi vaadata. Oleks minust kinni sasinud ega enam elusalt lahti lasknud!”
“Saba oli taga?”
“Tõesti! Saba nägin selgesti. Ja hääl tuli nagu tõrre põhjast!”
Конец ознакомительного фрагмента.