Natalie Jane Keene
Vanus: 10. Kadunud alates 5. 11.
Viimati nähtud Jacob J. Garretti pargis, jalas sinised lühikesed teksased, seljas punasetriibuline T-särk
Helistada: 555-7377
Hellitasin lootust, et kuulen politseijaoskonda minnes uudist Natalie Jane’i leidmise kohta. Asjatu paanika. Vahepeal on selgunud, et tüdruk kas eksis ära või väänas metsas jala välja või jooksis kodunt ära ja mõtles siis ikkagi ümber. Siis istun mina jälle oma autosse ja sõidan tagasi Chicagosse ega pea mitte kellegagi vestlema.
Kuid seal selgus hoopis, miks linn nii tühi oli: pool linnarahvast oli läinud Põhja metsa läbi kammima. Jaoskonna sekretär lubas mul ootama jääda – jaoskonnaülem Bill Vickery pidi varsti lõunale tulema. Ooteruum oli petlikult hubane nagu hambaarsti juures; istusin nurka oranžile toolile ja asusin sirvima „Punast raamatut”. Minu lähedal seinal rippus pistikusse torgatud õhuvärskendaja, see paiskas ruumi ebaloomulikku lõhna, mis oleks pidanud meenutama värskendavat tuulekest vabas looduses. Pool tundi hiljem olin vaadanud läbi kolm ajakirja ja lõhnapahvakud ähvardasid mul südame pahaks ajada. Kui Vickery viimaks uksest sisse astus, nõksas sekretär peaga minu poole ja sosistas põnevil põlgusega: „Press.”
Vickery, veidi üle viiekümnene sale mees, oli oma vormiriided juba läbi higistanud. Särk kleepus rinnale ja püksid lotendasid seal, kus tagumik oleks neid täitma pidanud.
„Press?” Ta põrnitses mind üle ninale libisenud kahevaateliste prillide. „Mis väljaandest?”
„Jaoskonnaülem Vickery, mina olen Camille Preaker, Chicago Daily Post.”
„Chicago? Mispärast te Chicagost siia tulite?”
„Ma tahaksin vestelda teiega väikestest tüdrukutest – Natalie Keene’ist ja tollest teisest, kes mõrvati eelmisel aastal.”
„No tule jumal appi. Mismoodi teie seal suures linnast neist üldse kuulsite? Issand jumal.”
Ta vaatas sekretäri ja siis jälle minu poole, justkui me oleksime kahekesi mingit salanõu pidanud. Viipas mulle viimaks, et ma talle järgneksin. „Ära ühenda kõnesid, Ruth.”
Sekretär pööritas silmi.
Bill Vickery kõndis minu ees läbi puupaneelidega koridori, mis oli ruuduline odavatest raamitud meriforelli- ja hobusepiltidest, kuni me jõudsime tema kabinetti, ilma akendeta ruumi, mis polnud tegelikult muud, kui kitsuke kamorka, seinad kaetud metallist kartoteegikappidega. Ta istus ja läitis sigareti. Mulle ei pakkunud.
„Ma ei taha seda suure kella külge panna, preili. Ma ei kavatse lubada, et see suure kella külge pannakse.”
„Kardan, jaoskonnaülem Vickery, et siin pole erilist valikut. Lapsed on ohus. Avalikkust tuleb teavitada.” Olin seda õigustust siia sõites keele peal proovinud. Sõnu, mis suunaksid süüdistused jumalate vastu.
„Ja mis teil sellest? Need pole teie kandi lapsed, nad on Wind Gapi lapsed.” Ta tõusis püsti ja istus kohe uuesti, sahistas paberitega. „Võin väita päris kindlalt, et mitte kunagi varem pole Chicago hoolinud Wind Gapi lastest.” Ta hääl ähvardas lause lõpus katkeda. Vickery pahvis suitsu, keerutas kobakat kuldsõrmust väikese sõrme ümber, pilgutas kähku silmi. Mõtlesin järsku hirmuga, ega ta ometi nutma hakka.
„Tei on õigus. Vaevalt küll. Kuulge, ma ei tee sellest mingit kõmulugu. Teema on oluline. Kui see peaks teid rahustama, siis ma olen ise ka Wind Gapist pärit.” Näed nüüd, Curry. Ma tõesti püüan.
Ta vaatas mulle otsa. Kinnitas pilgu mu näole.
„Mis on teie nimi?”
„Camille Preaker.”
„Miks mina teid ei mäleta?”
„Ma ei rikkunud kunagi seadust, söör.” Püüdsin lepitada teda kerge naeratusega.
„Teie pere on siis Preakerid?”
„Mu ema vahetas umbes kakskümmend viis aastat tagasi oma neiupõlvenime uue vastu välja. Adora ja Alan Crellin.”
„Aa. Neid ma tean küll.” Neid teavad kõik. Suur raha on Wind Gapis suur haruldus, vähemalt pärisraha. „Ja ikkagi mulle ei meeldi, et te tulite, preili Preaker. Te kirjutate oma artikli ja meie linn saab tuntuks ainult… selle poolest.”
„Avalikkuse tähelepanu võib isegi juurdlust edasi aidata,” pakkusin välja. „Varem on mõnel puhul aidanud.”
Vickery vajus hetkeks mõttesse, põrnitses kägardatud paberkotis lõunasööki, mis ootas lauanurgal. See levitas Bologna kastme lõhna. Ta pobises midagi JonBenét’st ja muust sellisest pasast.
„Tänan, ei, preili Preaker. Ja ma ei kommenteeri. Ma ei saa anda kommentaare poolelioleva juurdluse kohta. Võite mind tsiteerida.”
„Kuulge, mul on õigus siin olla. Teeme siis asja lihtsamaks. Teie annate mulle natuke teavet. Vähemalt midagi. Siis ma teid mõnda aega rohkem ei tülita. Ma ei taha teie tööd enam raskemaks teha. Aga mina pean tegema oma tööd.” Ka selle dialoogijupi olin ma kusagil St. Louisi lähistel ette valmistanud.
Ma lahkusin politseijaoskonnast Wind Gapi kaardi fotokoopiaga; jaoskonnaülem Vickery oli teinud väikese risti sinna, kust eelmisel aastal oli leitud mõrvatud tüdruku surnukeha.
Ann Nash, vanus üheksa aastat, leiti 27. augustil Falls Creekist, kivisest kõva kohinaga ojast keset Põhja metsa. Sellest saati, kui ta 26. hilisõhtul kaduma läks, oli rühm vabatahtlikke teda metsast otsinud. Siiski olid need jahimehed, kes tüdruku koidikul veidi pärast viit üles leidsid. Ohver oli kesköö paiku hariliku pesunööriga surnuks kägistatud, see oli tal kahekorra ümber kaela. Laip oli visatud ojasse, kus oli pärast suvist pikaajalist põuda madal veetase. Pesunöör oli suure kivi külge kinni jäänud ja laisalt voolav vesi oli surnukeha terve öö õõtsutanud. Matustel jäi kirstu kaas suletuks. Oligi kõik, mida Vickery nõustus mulle avaldama. Isegi selle vähese välja pinnimisele kulus mul terve tund.
Helistasin raamatukogu telefoniautomaadist otsimiskuulutuse numbrile. Vanemapoolne naisehääl väitis selle olevat Natalie Keene’i vihjetelefoni, kuigi ma kuulsin taustal nõudepesumasina surinat. Ta ütles mulle, et tema teada jätkuvad otsingud Põhja metsas. Vabatahtlikud peavad lähima maantee ääres ennast kirja panema ja ise joogivett kaasa võtma. Oodata oli uut kuumarekordit.
Otsingute alguspunktis istus kanges poosis neli heledapäist tüdrukut maha laotatud piknikulinal otse päikeselõõsas. Nad osutasid ühe teeraja poole ja soovitasid seda mööda edasi minna, kuni ma teistele järele jõuan.
„Mida teie siin teete?” päris neist kõige kenam. Õhetava näo ümarus viitas vaevalt teismeikka jõudnud tüdrukule, ka juuksed olid tutipaeltega keskelt lahku seotud, aga rinnad, mida ta uhkelt õieli ajas, olid täiskasvanud naise mõõtu. Sellise naise, kellel on vedanud. Ta naeratas, nagu tunneks mind, ometi oli see võimatu, tüdruk pidi käima alles algkoolis, kui mina viimati Wind Gappi külastasin. Sellegipoolest oli tema välimuses midagi tuttavat. Ta võis olla mõne mu kunagise koolikaaslase tütar. Vanus oleks klappinud, kui keegi neist oleks kohe pärast keskkooli lõppu kogemata rasedaks jäänud. Mis polnud üldsegi võimatu.
„Tahan lihtsalt aidata,” vastasin.
„Just,” ironiseeris plika ega pööranud mulle rohkem tähelepanu, vaid keskendus varbaküünelt laki lahti näppimisele.
Astusin krudisevalt kuumalt killustikult metsa puude vahele, kuid seal oli isegi veel palavam. Õhk tundus niiske nagu džunglis. Mu pahkluid kriipisid kuldvits ja mets-mürgipuu ja igal pool heljusid ringi kallaspapli valged ebemed, lipsasid suhu, kleepusid käsivartele. Mulle tuli järsku meelde, kuidas me lastena nimetasime neid haldjakleitideks.
Kaugemal hüüdsid inimesed Natalie nime, kolm silpi tõusid ja langesid nagu laulus. Veel kümme minutit kiiret kõndi ja ma nägin neid: umbes poolsada inimest liikus edasi pikas rivis, metsaalust enda ees kepiga läbi kombates.
„Halloo! On teil mingeid uudiseid?” hõikas õllekõhuga mees, kes oli mulle kõige lähemal. Ma astusin metsateelt kõrvale ja laveerisin puude vahelt tema juurde.
„Kas saaksin ka kuidagi aidata?” Ma polnud veel valmis reporterimärkmikku välja võtma.
„Te võite siin minu kõrval koha sisse võtta,” soovitas mees. „Abivägi kulub ikka ära. Läheb libedamalt.” Astusime mõnda aega vaikides, mu paarimees ainult peatus aeg-ajalt, et märja röginaga köhatada.
„Mõnikord ma mõtlen, et peaks selle metsa siin lihtsalt maha põletama,” teatas ta äkitselt. „Paistab, et siin ei juhtu kunagi midagi head. Kas teie olete Keene’ide sõber?”
„Kui aus olla, siis ma olen reporter. Chicago Daily Post’ist.”
„Mmm… No mis sa kostad. Kavatsete sellest kõigest kirjutada?”
Järsku kaikus puude vahel kellegi hädahüüd, tüdruku karjatus: „Natalie!” Mu peopesad tõmbusid higiseks, kui hakkasime hääle suunas jooksma. Nägin komistavaid kogusid meile vastu tulemas. Plaatinablond teismeline tüdruk sööstis meist mööda metsateele, nägu punane ja krimpsus. Ta koperdas nagu joomahulluses, karjus taeva poole Natalie nime. Keegi vanem mees, võib-olla ta isa, jõudis talle järele, võttis tal kõvasti ümbert kinni ja talutas metsast välja.
„Kas nad leidsid ta üles?” hüüdis mu uus sõber.
Ühine pearaputus. „Tal võis lihtsalt liiga õudne hakata,” hõikas üks teine mees vastu. „Liiga ränk tema jaoks. Üleüldse ei peaks tüdrukud siia metsa tulema, arvestades olukorda.” Mees vaatas tähendusrikkalt minu poole, võttis nokatsi peast, et sellega laubalt higi pühkida, ja asus siis jälle kepiga kõrget rohtu tuuseldama.
„Kurb töö,” märkis mu paarimees. „Kurb aeg.” Me liikusime aeglaselt edasi. Lõin jalaga eemale roostes õllepurgi. Siis veel ühe. Üks lind lendas mu eest silmakõrguselt läbi, muutis kurssi ja lendas otse üles puulatvadesse. Ootamatult kargas mu randmele rohutirts. Nagu kõhedusttekitav enne.
„Ega te pahaks ei pane, kui ma pärin teie arvamust selle kõige kohta?” Võtsin välja oma märkmiku ja lehvitasin sellega.
„Mis ma ikka oskan ütelda.”
„Lihtsalt öelge, mida mõtlete. Kaks tüdrukut väikeses linnas…”
„Noh, keegi ei tea ju, kas need on omavahel seotud, või kuidas? Või teate teie midagi sellist, mida mina ei tea. Täitsa võimalik, et Natalie ilmub veel välja, elus ja terve. Täna alles teine päev.”
„Kas Anni kohta liigub ringi teooriaid?” küsisin.
„Mingi hull, mingi peast põrunud mees pidi seda tegema. Sõidab selline meie linnast läbi, tabletid jäid võtmama, hakkab siis hääli kuulma. Midagi taolist.”
„Miks te nii arvate?”
Ta jäi seisma, tiris tagataskust paki närimistubakat, surus tubli sõrmetäie sellest igemete alla ja asus mäluma, kuni esimene väike haav tubakale ukse avas. Mu oma suu limaskest kirvendas kaastundest.
„Kes siis veel kisuks väikesel surnud tüdrukul hambad välja?”
„Mõrvar viis kaasa tüdruku hambad?”
„Kõik ta piimahambad, suhu jäi ainult osa tagumisest purihambast.”
Veel tunnike tulutuid otsinguid, mille käigus mul ei õnnestunud enam midagi uut välja uurida, ning ma lõin lahku oma paarimehest Ronald Kamensist („sa võiksid mu teise eesnime esitähe kah kirja panna, see on J”) ja liikusin edasi lõunasse selle koha poole, kus eelmisel aastal oli leitud Anni laip. Alles viieteist minuti pärast ei kandunud Natalie nimi enam mu kõrvu. Veel kümme minutit ja ma hakkasin kuulma Falls Creeki, selle vete kirgast vulinat.
Päris keeruline oleks last sellest metsast läbi tassida. Ülevalt ahistavad teerada oksad ja lehestik, maapinnast tikuvad esile puujuured. Kui Ann oli Wind Gapi vaimus kasvatatud tüdruk – see linn eeldab õrnema soo puhul ülimat naiselikkust –, pidid tema pikad juuksed lahtiselt seljale langema. Need oleksid siis teerada piiravatesse põõsastesse takerdunud. Mulle viirastusid läikivad juuksekarvad, mis osutusid siiski ämblikuvõrkudeks.
Laiba leidmise kohas oli rohi ikka veel maadligi, pinnas oli jälgede leidmise lootuses põhjalikult läbi sõelutud. Niisama uudistajad olid sinna hiljuti mõned konid maha jätnud. Küllap igavlevad lapsed, kes hirmutavad üksteist luisates, et on näinud hullu mõrvarit ja tema käes veriseid hambaid.
Ojas oli varem hunnik kive, mille taha oli takerdunud Anni kaela ümber seotud nöör, jättes ta pool ööd veevoolus otsekui lõa otsas ühe koha peale õõtsuma. Nüüd vulises vesi takistamatult üle liivase põhja. Härra Ronald J. Kamens oli mulle uhkelt jutustanud, kuidas linnarahvas oli need kivid ojast välja kangutanud, pikapi peale ladunud ja linnapiiri taga pulbriks teinud. Liigutav žest, nad oleksid justkui uskunud, et nii saab kurjust edaspidi linnast eemal hoida. Kuid see oli tühi lootus.
Istusin oja äärde maha ja tõmbasin mõlema peoga üle kivise maa. Korjasin üles kuuma sileda kivi ja surusin selle põse vastu. Mõistatasin, kas Ann oli oma elu ajal ka kunagi siin käinud. Või oli Wind Gapi laste uus põlvkond leidnud põnevamaid viise suvel aega surnuks lüüa. Kui mina olin väike tüdruk, sai käidud ujumas vaid veidi maad siit allavoolu, kus suured lamedad kivid moodustasid madalaid tiike. Meie jalgade ümber siblisid jõevähid, me karglesime vees neid vältides, kiljusime, kui mõnda kogemata puudutasime. Mitte kellelgi polnud ujumistrikood, siis oleks ju pidanud oma päeva ette planeerima. Me lihtsalt sõitsime pärast rattaga koju, lühikesed püksid ja topp vettinud, ja raputasime märja koera kombel pead.
Mõnikord sattusid samasse kanti vanemad poisid, varustatud jahipüsside ja näpatud õllega, teel laskma lendoravaid või jäneseid. Verised lihatombud rippusid neil vöö küljes. Need noorukid, ülbed ja terve ilma peale vihased, higist lehkavad ja meid väljakutsuvalt mitte märkavad, olid mind alati köitnud. Jahti võib pidada mitut moodi, nagu ma nüüd tean. Härrasrahva hulka kuuluv jahimees, kes ihaleb Teddy Roosevelti ja suurte kiskjate tabamist, kosutab ennast pärast vabas õhus veedetud päeva klaasikese džinni ja toonikuga, kuid mina kasvasin üles hoopis teistsuguste jahimeeste keskel. Poisid, keda mina tundsin, kes alustasid väga noorelt, nemad olid vere peal väljas. Neid lummas tabamuse saanud looma viimane surmakramp – alles ta sööstis edasi nagu voolav vesi ja siis järsku sai kuul ta kätte, tegi ta katki ja jättis abitult külili lamama.
Kui ma veel koolis käisin, võisin olla umbes kaheteistaastane, lonkisin kord naabripoisi jahionni, see oli laudadest kokku klopsitud sara, kus ulukeid nüliti ja lahti lõigati. Niisked roosad naharibad olid paelaga kuivama riputatud. Muldpõrand oli verest roostepruun. Seinu katsid alasti naiste pildid. Osa tüdrukuid ajas ise jalgu laiali, teisi hoiti kinni ja kepiti. Üks naine oli kinni seotud, silmis klaasistunud pilk, ta rinnad olid välja veninud ja soonilised nagu viinamarjad, kui mees teda tagantpoolt võttis. Ma tundsin umbses võikas õhus nende kõigi lõhna.
Tol õhtul kodus libistasin ma sõrme pükste sisse jalgevahesse ja masturbeerisin esimest korda elus, lõõtsutades ja vastikust tundes.
TEINE PEATÜKK
Happy hour. Ma vandusin alla ja läksin Footh’si, linna silmapaistmatusse kantribaari, enne käiku Grove’i tänava majja number 1665, mis on koduks Betsy ja Robert Nashile ja nende lastele: kaheteistaastasele Ashleigh’le, üheteistaastasele Tiffaniele, igavesti üheksasele Annile ja kuuesele Bobby juuniorile.
Kolm tüdrukut ja siis lõpuks ometi – väike poiss. Kuni ma libistasin viskit ja ragistasin maapähkleid, tegelesid mu mõtted Nashide meeleheitega, mis pidi kasvama iga kord, kui ilmavalgust nägi järjekordne ilma peeniseta titt. Kõigepealt Ashleigh, mitte küll poiss, aga armas ja terve lapsuke. Nad tahtsid ju nagunii kahte last. Ashleigh sai endale ebahariliku kirjapildiga uhke nime ja kapitäie tordikaunistuse stiilis kleite. Vanemad hoidsid pöialt ja proovisid uuesti, aga tulemus oli ikkagi Tiffanie. Nüüd nad hakkasid juba pisut närveldama, vastuvõtt polnud enam sama võidukas. Kui proua Nash jälle rasedaks jäi, ostis tema mees tillukese pesapallikinda, et kasvavale kõhule õige suund kätte näidata. Võib vaid kujutleda seda solvunud masendust, millega tervitati Anni saabumist. Tema pidi leppima suguvõsa traditsioonilise nimega, ei saanud erilisuse rõhutamiseks isegi e-tähte lõppu.