Jakob Liiv
Kõrbelõvi
Sissejuhatus
Need kujud, mis ma looks ja lauluks liitnud,Mul kaua walmisiwad mõtetes;Ma nende seltsis mõnda tundi wiitnudJa mõnda lõbu leidnud kurbtuses.Mu salakambris oli nende puhtus,Kus hingasiwad aasta pikkust und;Nad oliwad mu wara ja mu uhkus,Ma nägin öösel tihti nendest und.Kui wahest elukutse andis mahti,Ehk hingas ilm ja waikne oli öö,Siis tegin salakambri ukse lahti —Neid waadata mul oli armsam töö.Ja palju rõõmu see mul wiimaks tegi,Kui leidsin neid ju kaswul walmimas:Weel enam, kui ju pooles unes keegiNeist oma kätt ehk jalga liigutas.Neid olen luule wõimul äratanud,Neil ergutanud und ja uimastustJa ärgates neid kõiki tööle a’anndJa kõikidele määran’d tegewust.Mil wiisil nemad oma kohust täitwadEhk kuis nad kellelegi meeldiwad,Mul wastane ja sõber üks kord näitwad,On nende üle kohtumõistijad.See lugu siin küll näitab wõõrast kuju,Kuid sündmused on nähtud elu sees,Neid kokku köitund noorepõlwe tuju,Neist palju tuntud omas südames.Kui ka küll kaugel sündmusete waatusJa lugu seisab wõõra katte all,Ta waimus kodumaa ja rahwa saatus,Mis tõeks läinud oma ligidal.
Esimene laul. Teekonna wastu walmistamine
Su kuningliku kuldse koidu tiiwadOn taewa wõlwil tasa liikumas,Nad kauge ilmadele teadust wiiwad,Et tõusemas on päike, kuningas.Ja põrmu piiril waikselt lahti läewadKui ilu-templi sala wärawad,Kus kaste-kullas lillekesed näewadJu päik’se palet uhkelt särawat.Alt orust tõuswad öösed udu looridKui õrnad pilwed waikselt ülesseJa une hõlmast ärtan’d linnukooridJu awaldawad rõõmu taewale.Ja uhked palmipuud, kui puhtad neitsid,Kes pulma pärgadega ehitud,Nad udu waibad seljast ära heitsid,Neil kaste pärlid kaela sidunud.Siin iludus on alla ilma tõtnudJa pühas ehtes seisab lõunemaa,Kui oleks jumalad sääl aset wõtnudJa ühendanud ilma taewaga.Nii iludus ja õrnus ühteluguOn lõppemata püha pidamas,Et aimaks taewa kuju rahwa sugu,Kes elamas siin põrmus madalas.Kuid kõik see joowastaja loomuiluEi tröösti jäädawalt siin inimest,Ka siingi tundub walu, haua wiluJa leidub haawu mitmest südamest.Solimann, wana uhke lõunalane,Üks moslem, kindel oma usu sees,Siin kõnnib nagu kuulus kangelaneJa waatab loomu ilu sammudes.Ta käed ja kael nii lahjad, suured soonedTal otsa pääl, mis mehine ja lai;Ta palgel tunnistawad kortsud, jooned,Et elu pole talle teinud pai.Ta huultelt ammu põgenenud nali,Ta näib kui wana kõrbe kotkas hall,Kuid samm weel temal kindel, waade waliKui mõnel wägewamal kuningal.Ta palgel heitleb wahest rõõmu läigeJa wahest mure pilw on mustamas,Säält paistab korraks nagu äge äike,Pilt teraw nii kui wälk, mis wehkimas.Ta rinnust kerkib wahest sügaw ohke,Mis kuuldub nagu raske koorma alt,Ja et ei läheks segi mõte rohke,Ta räägib üksipäinis, kuuldawalt:„Ei leia kodu elust enam rahuMu igatsuse kätte langen’d hing,Siin üksgi rõõm mu rinnasse ei mahu,Ehk küll mu ümber auustajate ring.Ei siin ma kauem aega wiita püüa,Sest eksitaw on iga wiibiw tund.Ma sõpradest nüüd tahan lahku lüüa,Mul Meka tee on suurem hinge sund.”Solimann astub kõneledes telki,Sääl palju pühi tõotusi teeb;Nii ootab waikselt homse päewa helkiJa rind tal kõrbe elu tundest keeb.Tal halwaks jäänud nüüdne eluase,Sest lahkuks hõlpsalt rõõmsa meelega,Kuid perekonna kohused ei laseMeest üksipäinis minna rändama.Ta wiimaks naesed, lapsed kokku hüüab,Kes une hõlmast praegu ärganud,Neil selgel sõnal seletada püüab,Et kodu õnn on kõigil kadunud.Ta jutustab, et kõrbe reisi läbiSaab närtsimata krooni iga waim.Kes kardab, see saab elus juba häbi,Ei kõlba surres olla Allah taim.Ei üksgi kuuldes nägu kurwaks muuda,Kui wana moslem jutu lõpetab,Ei keegi talle wastu panna suuda,Sest igaüks ta tahtest aru saab.Nüüd kõigil ärkab ihkamine rinnus,Mil püha linna wõiwad reisidaJa et ju homme kõrbe äärses linnasKõik sõpru, tutwaid saawad nägema.
* * *Ju päike paistab selgel lõuna läigil,Kõik lilled seiswad longus, närtsimas,Kuid tuttaw perekond on reisi käigil,Ei üksgi kaeba raskust palawas.Solimann, „kõrbelõwiks” nimetatud,Käib juhatades perekonna ees;Ta kõrbes sündin’d, kõrbes imetatudJa mitme kordne Meka reisi mees.Siin sulased nüüd kamelisi sundwadJa naesed naer’wad, lapsed kilkawad,Kõik reisi elust kaunist lõbu tundwadJa uudishimul waat’wad metsa, maad.Weel suuremaks läeb nende kilkamine,Kui näewad linna eemal hiilgamas,Kus puhkab enne iga reisiline,Kes pika kõrbe teele minemas.Ja linna rahwalt, auu ja kiitust andes,Saab teretatud wana Solimann,Meest hüpitakse kätel telki kandes,Ta nende käes kui lastel mängukann.Siin igalt poolt ju kuulda hüüde hääle:Ta saagu karawani wanemaksJa wõtku reisi mure oma pääle,Et ta meid püha linna juhataks.„Mul puudub noorus, puudub endist andi”,Nii wastab neile kindlalt wana mees,„Ei wõi ma teile anda misgi panti,„Et kõlban juhiks käia teie ees.„Kes tahab ial rahwast juhatada,„Sel peab julge süda olema:„See peab tundma iga elurada„Ja peab mõistma auusalt wõidelda.”„Ei juhi meid siin waimustuse woole”,Sääl kostab talle rahwas paludes,„Kõik südamed on pöördud sinu poole,„Sest sul on julgust, auusust südames.„Eesmärgiks oled sina kaua juba„Meil olnud kõige oma eluga;„Nüüd palume, meil anna selleks luba,„Et päälikuks sind wõime walida.”„Mu kõrge nimi ei wõi õnne tuua,„Ei enneaegne kiitus aidata;„Ei amet suuda südant nooreks luua,„Ei wäsitatud weri wirgaks saa.„Ma olen warem tundnud kõrbe rada:„Ei läinud hukka üksgi karawan,„Mis usaldati minu juhatada.”Nii wastab rahulikult Solimann.„Kuid nüüd on julgus minu juurest läinud,„Ei tungi kõrbe kaugusesse silm,„Ei tunne rada, kus ma enne käinud,„Ei kõrbe märkisid, kuis muutub ilm.„Sest pime kotkas laseb kartes maha„Ja haru korral magust saaki saab,„Ta kardab igast asjast omal paha„Ja iga krabin teda kohutab.”„Kus wana kotkas parwe juhatajaks”,Nii hüüab rahwas juttu segades,„Jääb poegadele pika reisi ajaks,„Sääl rõõm on igas noores südames.„Küll kõrbe lai, ta rannal künkaid palju„Kus harjumata silm wõib eksida,„Kuid wana kotkas tunneb iga kalju„Ja juhatab, kus parem puhkada.„Sa mõistad neile abi anda warsti,„Kes nõrkemas on päikse pistetes„Ja oskad igaühe walu arsti,„Kel skorpioni kihwt on were sees.„Sa aitad kõiki armastuse sunnil,„Su sõnast surija saab troostimist;„Sa oskad preester olla palwe tunnil,„Teed paradiisi näitad kooranist.”„Oh, wägew Allah, tahad tõest sina„Mis rahwas waimustuses kõneleb,„Et weel kord karawani saadan mina,„Mis Sinu püha paika igatseb,„Siis seleta kõik eksilised tujud,„Mis õige tee päält saatwad kõrwale,„Ja waigistele kõrbe tunni kujud,„Mis toowad surma iga elule!”Nii räägib Solimann ja wõtab wastuAuu koha, mis tal rahwas määranud,Ta lubab neile reisi juhiks astu,Sest kõikidelt on truudus lubatud.Ja rahwas mõtlewad neid kindlaid sõnu,Mis palwes rääkis wana mehe suu,Kõik kiidawad ta mehelikku mõnuJa sala soowiwad: ta elagu.
Teine laul. Teeleminek
Ju taewa äär on punane kui weriJa paistab wikerkaari wärwiga,Koit kumendab kui kange tulemeriJa lehwib üle kõrbe lageda,Just nagu määramata tulekeraSääl koidu rüpest kerkib ülesse.Päikese, pilwist waba, uhke teraUut päewa kuulutamas ilmale.Nüüd ärkab linnas elu, kihin kahin,Ja igaüks end teele walmistab:Sääl kuulda rõõmu hääl, sääl nutu sahinJa mõni süda sala palwetab.Sääl Solimann kui wäejuhatajaNüüd annab oma kindlaid käskusid,Et juba teele hakata on wajaJa sadulasse panna kamelid.Siis astwab mehed karawani ette,Kes sõjariistadega koormatud,Sääl pesewad ja usu kombel wetteEnd kastawad, kuis prohwet käskinud.Nüüd Solimanni käsi waikselt liigub,Ta reisi algust nõnda tähendab,Siis karawan kui mere laene kiigubJa pikka teed nii waikselt alustab.Üks süda siingi Solimanni wihkab,Ehk kõikidelt küll truudus lubatud,Mees ise peameheks saada ihkab,Sell’ mõttel on ta reisi alanud.Ta kuulsast sugust, nimega Abdallah,Üks noormees, nagu tugew tammepuu,Ta nägu ilustanud wägew AllahJa ilu-kõnet westab tema suu.Ei ühtgi kriipsu tema palgedeleWeel pole joonistanud elu waew,Ei tormi mägedega wõitluseleWeel juhtunud ta uhke elulaew.Ta wõtaks terwe ilma mõttes sülle,Kui aga auu ja kuulsat nime saaks.See teadus, et üks wanake ta’st üle,Teeb teda salalikuks, tigedaks.Tal iga sõna kuuldub nagu wanne,Mis ial hüüab Solimanni hääl,Ja iga juhatus ja hää nõunanneTeeb teda wihas wärisema sääl.Ju mitmetele on ta jutustanud,Et Solimannist tarwis lahkuda,Ju mitmeid on ta oma nõuusse saanud,Neid wõrgutanud ilu-kõnega.Neid noormees igaühte kergelt usub,Tal tundmata weel ilmas kawalus:Ta mõttes sõbra wastu rinda rusub,Kuid teadmata sääl lamab kawal uss.Ei wõi ta maiku aimatagi seda,Et Solimann ju tema plaani teab:Et kõrbelõwi waritsemas tedaJa oma wastast ala silmas peab.Nii wenib karawan kui kõrbe madu,Kel surmaw sala kihwt on keha sees,Tal ümber tolmu pilwed, tolmu saduJa kahiseja liiw on jalge ees,Siin kauge teekond algul meeli muudabJa wõimatumaks rõõmu hääli teeb;Siin iga nägu awaldada suudab,Et tuhat tundel kõigil süda keeb.Ju kadunud on rand neil selja taga,Ei elu, ilu näe siin üksgi silm,Kõik näitab nagu surnud, tuul on wagaJa kuiw ja kuum on päike, õhk ja ilm.Sääl enam linnu laulu kuulda pole,See aegamööda waikis ranna teel,Waid üksi kotka kisa, karm ja kole,On kuulda õhuriigis ülewal.Kui mustad täpikesed õhu meres,Mis harjumata silm ei näegi,Sääl lendwad kotkad kõrgel suures peresJa saatwad karawani truisti;Ja põrmu pinnal nagu pilwe wariKäib kaugelt reisijate järeleSuur ära nälgind kõrbe lõwi kari,Kes ootab kaunist saaki omale.Kuid hirmsamate kiskujate wastu,Kes nälja sunnil saaki oot’wad siin,Ei ole kaitsejatel tarwis astu;Ka oma wend on siingi teise piin:Siin kardetaw ja kuulus rööwli pere,On muiste ajast juba asumas,See walanud on tihti nende were,Kes püha linna wagalt minemas.„Mikspärast ju tee algul, ranna ligi,”Abdallah sõbrad järel’ küsiwad,„Meil karawani kaitstes tilgub higi„Ja kanda sõjariistad raskemad?„Kas tähendab see peamehe kõrkust,„Wõi muistse aja wanu wiisisid,„Ehk wanakese tühja kartust, nõrkust,„Wõi on need ebausu wigurid?”Solimann ennast taltsutada suudab,Kui ka tal rinnas walu, wiha keeb,Ta oma huuled naeruliseks muudabJa lahkel sõnal neile kõneleb:„Just nagu meremehel ranna kaljud,„Tee algul palju kardetawamaks,„Kui laial merel suured tormid, waljud,„Mis rannal iga laewa purustaks;„Niisama siingi kõrbe reisi algul,„On kaitsewäel tarwis tugewust,„Siin käiwad kõrbepojad rööwi talgul,„Kus reisijatel rohkem warandust.„Sel hoonel üksina on uksed wabad,„Kel hinnalisi asju pole sees,„Kus suurem wara, sääl on suured tabad„Ja wahid seiswad hoolsalt ukse ees.„Sest kerjaja ja alatuma rinda„On nuga ilmas wähe lõhkunud,„Kuid palju neid, kel elus wäärtust, hinda,„On rööwli käte all ju langenud.„Kes hooletumalt elu, wara walwab,„Ei ole wäärt neid Allah andisid.„Meid häda elus igal ajal salwab;„Ei ole walitud tal minutid.”Kuid pea wastane Abdallah iseEi näe, ei kuule teiste waielust,Ta unustanud oma wõitlemiseJa jätnud maha sala kihutust.Ta waimu ees nüüd kauni neiu kuju,Üks wana Solimanni tütartest.See on ta rinda toonud tunde tuju,Mis ialgi ei kustu südamest.Soranda, keha poolest uhke, ilusJa sirge nagu jõe pilliroog,Mis kaswanud on kõrge kalda wilus,Kus tundmata on tuisud, tuulehoog.Kuid neiu palge ilu, noorust, jumeAbdallah silmad weel ei seleta,Sääl ees on hoolsalt näokate tume,Ka neiu süda temal tundmata.Kui helendaja wälgu tule wiired,Mis alla lööwad paksu pilwe seest,Nii paist’wad meelitajad waate kiiredSääl neiu sügawatest silmadest.Säält leidub waimu wagadust ja woorust,Säält leidub kõik, mis ihkab mehe meel.Ta pilgud wangistawad iga noorust,Kui kannel kõlab kõnes tema keel.Soranda waate all Abdallah kehaSääl wäriseb kui palawiku käes,Ta palgetele ilmub ilus eha,Mis sünnitatud were woolu wäes.„Kõik wara, kamelid ma tahaks anda„Soranda lunastuseks isale;„Ma tahaks teda ikka süles kanda„Ja kaenlas wiia Meka linnasse.„Jah, lepituse ingli püha koda„On puhtas armus leekiw naese rind,„Sääl murdub tihti tugew waenu oda,„Sääl asub mehe ülem elu hind,„Sorandakene, üksi sinu pärast,„Su isa wastu nõuan lepitust;„Ma näen ju taewast sinu silmasärast,„Sa awad mulle paradiisi ust.”Nii räägib noormees iseenesegaJa wõitleb kahtluse ja hirmuga,Kas ta ehk wahest oma tegudegaKõik õnne peletanud minema.Ta waikib weel ja õiget aega ootab,Mil neiuga wõiks kokku puutuda,Ja tema südant ära wõita loodab,Kui ta ka maksaks seda eluga.Nii mängib õnne mõttega AbdallahJa kuulab Solimanni truusti,Kuid pahad waimud, mis ta päästnud walla,Ei jää nii hõlpsalt enam wagusi.Nad Solimanni kahtlustada püüdwad,Kõik seadus, kord on ümber muudetud,Abdallah kohta pilkesõnu hüüdwad:Soranda olla teda nõidunud.Neid naerwad wanadust ja elutarkustJa Solimanni tarka õpetust.On neid, kes tühjaks peawad Allah kartustJa põlgawad kui pettust, kawalust.Nad muutwad rahwa sõna, wana kulda:Waen kaotab ja rahu kosutab —Ja mat’wad elu põhjusmõtte muldaNing hüüawad: waen asjad selgitab. —Waen surmab rahwad, lõhub suured riigid,Teeb linnad, külad kiwiwaremeks;Waen muudab ümber kindlad aja-liigidTeeb õitswad aasad werepõldudeks.Nii petetud on see, kes ial usub,Et waen maailma korra üles peab,See õpetus ta kummardajaid rusub,Neid tugewasti orja kütkes weab.See wastaline waim kui paha haigusKa ilmub Solimanni sõprades;Ju nurinat on kuulda kõigis paigusJa rahutus on igas südames.Nüüd igaüks ju puhkepaika tahaks,Sest kõiki waewab janu, wäsimus.Kõik panewad ju reisi waewa pahaksJa katkemas on kõigil kannatus,Solimann mõistab kõik, kuid siin ei laseTa kartust, kahtlust maiku märgata,Waid juhatab, kus iga mehe aseJa waigistab neid walju waatega.Ta näo pääl – mis muidu jultun’d, tume,Kus rõõm ja õnn on waikind ammugi,Nüüd lehwib üles waates naeru jume;Ta räägib seltsimeeste wastu nii:„Nüüd Allah poole tänupalweid saatke,„Sest warsti leiame siit rohumaad.„Kas tunnete? Näe, sääl neid kaarnaid – waatke!„Ju meie kohal kõrgel lendawad.„Küll kaarna kisa kodumaal meid tüütab„Ja kaaren kõigist ära põlg’tud lind,„Siin tema kisa rõõmu hinge süütab„Ja seda kuuldes kergeks läheb rind.„Ehk nad küll raibet sööwad, siisgi joowad„Nad janus puhta hallikate seest,„Nii meile hallikatest teadust toowad,„Oasidest ja uhkeist palmidest.,,Et pikk ja kuulus kaarna elu iga,„See tuleb talle puhtast joomaweest;„Nii on nad rahwast ees, kel on see wiga,„Et jooki walmistawad kihwtidest;„Kes Bacchusele ilu ohwerdawad„Ja elu, wara, noorust, mehisust,„Ning mõttes, sõnas kehwaks nüriks saawad„Ja elust tuudwad ilmas tüdimust.„Ei mõista nad, mis loodus lahkelt näitab„Ja õpetuseks ette kirjutab,„Kus loomgi Allah püha käsku täidab„Ja hallikatest elu rammu saab.”Nüüd silmaringis, taewa serwa tärkabJust nagu tume pilwelapike,Solimann sellest ilmutusest märkab,Et puhkepaik on ligi nendele.Ta seletab ja näitab sinna käega,Et palmipuud ju kaugel paistawad,Tee täidab seltsilisi õnne wäega,Neil kõigil silmas rõõmupisarad.Ka loomad, keda palaw waewas, rõhus,Kes ammu janu kannatasiwad,Nüüd wärskust, niiskust tunnewad ju õhus,Pääd tõstes sügawasti hingawad;Ja silma nähes kaswab nende rammuNing raske koorem läheb kergemaks,Nüüd nõnda wirgaks läheb wäsind sammu,Just nagu praegu reisi alustaks.Nad heitwad jooksu, nähes haljast rooguJa hallikat, kus wesi wirwendab;Ka inimese rinnas tundub hoogu,Mis teda kiiremini taga a’ab.Sest kurb on kõrbe oma waikusegaWeel kurwem otsatumast mereweest,Ta hirmutab siin oma tormidegaWeel enamgi kui meri laewameest.Kui ka küll maru mässab mere pinnasJa laened kohisewad laksudes,Üks waigistus on inimese rinnas,Et elu awaldus on mere wees.Siin paistab hallikas, ta awausesKa leidwad aset mitmed elukad,Hää meelega näeb silm neid igawusesEhk nad küll alatumad roomajad.Nüüdi igamehe suus on Allah tänu,Kõik hallikale jooma tõttawad,Siin kustutawad nõrken’d loomad januJa kiusu unustawad riidlejad.Kõik wõtwad kätte anumad ja kapadJa suruwad kui sääsed, sipelgad,Ning täitwad weega natsikud ja napad,Ja pühitsedes ennast pesewad.Siis weoloomad koormaist wabastawadNeid rohu pääle sööma saadawad,Päämehelt wahid wälja seatud saawadJa tööle tõrwad telgi tegijad.See koht on paras kõigiti öömajaks,Siin leida rohtu, wett ja warjuks puid,Kõik igatsewad rahu tükiks ajaks,Et kosutada keha, nõrku luid.
Kolmas laul. Öömajal