Eduard Vilde - Muhulaste imelikud elamused Tartu juubelilaulupeo puhul

Eduard Vilde

Muhulaste imelikud elamused Tartu juubelilaulupeo puhul

MUHULASTE IMELIKUD ELAMUSED TARTU JUUBELILAULUPEO PUHUL

1

Muhumaalgi teati, mis on priius, sest Sikusarve Siim oskas seda ära seletada kõige töntsima aruga inimesele.

Muhumaalgi teati, et priiuse 75 aasta mälestuseks Taaralinnas suurt laulupidu taheti pidada, sest Sikusarve Siim kuulutas seda kõigile, kellele looja kõrvad oli andnud.

„Priius on see,” õpetas Sikusarve Siim, „et nüüd on kõik inimesed priid. Priius on see, et nüüd igaüks tohib lüüa, kui teda keegi enne lõi, ja ka siis, kui teda mitte enne ei löödud, ja mitte kupjad üksi. Priius on see, et nüüd igaüks võib oma une otsa magada, ja kui ta seda ei tee, siis on see tema oma asi. Ja kes ei taha tööd teha, see võib ka töö tegemata jätta ja keegi ei tohi teda sundida peale ta kõhu. Ja priius on ka see, et hobused on nüüd loomad ja inimesed on inimesed, – igaüks oskab nende vahel vahet teha, isegi mõisnik peab seda oskama. Priius on veel see, et nüüd võib kõige rumalam Mats minna, kui kaugele aga ise tahab, kas Oudovasse või Jamburki või Tudulinna, kui tal on pass taskus. Priiuseks kutsutakse aga ka seda, et nüüd võib iga mees seda naist võtta, keda ta omale kõige kasulikumaks peab, ja tark on mees, kes sest priiusest õieti aru saab. (Siin mõtles Sikusarve Siim iseenese peale ja naeratas kavalasti.) Ja eks ole see ka priius, et nüüd tohib iga talupoeg oma majale korstna peale ehitada ja et suits võib korstnast välja minna ega mitte enam uksest ja aknast? Ja et jeesti rahval on nüüd oma kirjanikud, kes tohivad trükkida lasta kõik, mis neile vähegi meelde tuleb, välja arvatud poliitika, mis ei ole nende teha, ja et jeestlastel on seitongid, kus seisab kõik sees, mis sünnib meie riigis head ja mujal paha … Jah, vennad, priius on see, et oleme priid. Ja see priius saab tänavu suvel 75 aastat vanaks.”

Sest seletusest pidi muidugi tursakalagi aru saama, mis on priius. Mõned raputasid küll pead, nood aga olid need, kes üldse millestki aru ei saa.

Priiuse-laulupeost aga kujutas Sikusarve Siim kui asjatundja ja osav kõnemees oma inimestele järgmise pildi:

,,Suguvennad ja – õed, suguisad ja – emad, suguonud ja – tädid ja kõik muud sugu-jeestlased Muhumaal! Suur laulupidu, kuhu meid kutsuvad isamaa kohuste hääled, on see, et igaüks sinna peab minema, olgu ta pime või jalutu, rikas või vaene. Ja Jurjevi linn, kus seda pidu peetakse, on suur, ilmatu tore linn taga Tartut. Sel laulupeol võib igaüks laulda, mida tahab, sellepärast ongi ta nimi priiuse juubelilaulupidu. Seal ei laulda mitte ühe, mitte kahe, kolme ega nelja häälega, seal lauldakse rohkema kui nelja tuhande häälega, sest et igaüks laulab oma laulu. Meid võetakse seal vastu otsekui suuri saksu. Tõldades viiakse meid toredaisse võõrastemajadesse elama, kus meil pehmed voodid valmis on ja peened joogid ja söögid laual. Meid söödetakse ja joodetakse kolm päeva ja kolm ööd järgemööda nagu pulmas ja kõik jumalamuidu. Võib olla, et antakse ka veel kalleid kingitusigi kaasa. Ja raudteel sõidame esimeses klassis kolmanda klassi hinnaga. Vaadake, Muhu tõugu jeestlased, see on see juubelilaulupidu.”

Jah, nüüd teadsid muhulased, milliste rõõmude allikas niisugune laulupidu on. Kui mõned sellegi seletuse kohta pead väristasid, siis võis neist õigusega öelda: rumaluse vastu sõdivad jumaladki asjata.

Muhumaal Tarkla külas tekkis kõigepealt nelja inimese peas mõte Taaralinna suurele laulupeole rännata, et kõigest sellest ilust ja hiilgusest osa saada, mida Sikusarve Siim nii osavasti mõistis kirjeldada. Õigust öelda ei uskunud needki neli mitte kõike, mida Siim oma isamaalises vaimustuses kujutas ja tõotas, ja nende hulka kuulus Siim isegi. Aga kavatsus pidule minna sai siiski kindlaks, sest mujaltki kuuldi, et pidu tõotavat saada suurepärane. Need neli peale Siim Sikusarve enda, kes tahtsid pidule minna, olid: Lõhe perenaine Liisu, Sitika Kai ja Keeteliku Kaarel.

Et meil nende neljaga jutu jooksul veel palju saab tegemist olema, siis peame lugejat nendega lähemalt tutvustama.

Siim Sikusarv on Tarkla küla sepp. Viieteistkümne aasta vanuses rändas see muhulane teiste saarlastega „suurele maale” suveks tööle, aga kui teised tulid sügisel tagasi, ei leitud Siimu nende seast. Ta seltsilised jutustasid, Siimule läinud „raavi-lõikus juba kolme päeva pärast igavaks, ta öelnud enese olevat kõrgema kutse tarvis loodud, oma viimase raha eest ostnud ta endale lõõtspilli ja kadunud siis kui tina tuhka. Nii jäi teine kaheksaks aastaks ära. Paaril esimesel aastal olevat teda Tallinnas Vene turu äärsetes kõrtsides veel „moosekandi”-ametit nähtud pidavat, kuid need olid aga nii kuulujutud. Et ta oli vaenelaps, siis ei jäänud tal leinajaid maha. Kui Siim viimaks kodukohta tagasi ilmus, ei lausunud ta ise moosekandi-ametist midagi, vaid ütles enese olevat väljaõppinud „saksa sepa”. Oma suurtest reisidest „Venemaa põhja” ja „taeva servale” teadis ta kõiksugu imeasju könelda, iseäranis kiitis ta otsatu vaimustusega Oudova ja Jamburi linna toredust, suurust ja rikkust. Ta astus Tarkla küla vana sepa juurde selliks, ja kui see varsti suri, jäi ta tema asemele ise meistriks.

Siim Sikusarv kõndis juba mõnda aega kosjateed. Kuna ta oli elutark mees, siis ajas ta seesugust kidast asja diplomaatliku peenusega. Ta kosis nimelt kahte naist korraga: see tuli sellest, et mõlemal oli va nodi ja Siim kindlasti ei teadnud, kumma ta kätte saab. Kui seadus oleks lubanud, ta oleks mõlemad võtnud; nüüd aga pidi mees loovima, uurima, piiluma.

Siimu valituist oli üks eelnimetatud Sitika Kai, teine aga Lõhe Liisu – viimane varalt villakam tall, aga võistlejate pärast keerulisem kinni püüda.

Sitika Kaiega oli Siimuke astunud kohe seepeale õrnemasse ühendusse, kui ta koju tagasi oli jõudnud. Kai oli piigake, kellel ristimistäht ammu juba kadunud ja kes sai pahaseks, kui tema vanaduse järele päriti. Ta nimetas siis mingisugust arvu nii moka otsalt, kuid lobasuud tõendasid; Kai arvutavat ainult oma elatud päevi, aga öid mitte. Siim Sikusarv ei küsinudki Kaielt ta vanadust, vaid ta noorust, ja see viisakus üksi tegi tema juba esimesel tunnil piigakese sõpruse osaliseks. Siimule aga oli nii Kaie vanadus kui noorus üsna kõrvaline asi; tema huvitust äratas hoopis teine arv – arv, mille ta endale südamesse oli kirjutanud, ja see oli „viissada rubla”. Kõrvaline asi oli Siimule ka mõrsjakese väline nägu, millele iludusvõistlusel esimest auhinda vist küll meelsasti ei oleks mõistetud.

Kai oli oma viissada rubla vähemalt jaolt pikal teenistusajal ise kogunud, osalt ühelt vanalt tädilt, kes Kuressaares suri, päranduseks saanud. Ta elas nüüd juba mõnda aastat Tarklas „oma käe peal” ja ootas katkemata visadusega kosilasi, kes aga niisama visad olid tulema. Mispärast? Võime lugejale vargsi kõrva sisse sosistada, et Kaie kutsuti külas „tulehargiks” ja et tema aru täiuse kohta käisid kahtlevad jutud. See piiga sai siis Siim Sikusarve kojutuleku järel ta mõrsjaks ning pulmi oli pea oodata.

Seal sündis aga midagi, mis tõi asjasse viivitust. Lõhe talu elatanud peremees suri ja jättis leinama kaunis noore ja nägusa lese, aga ühtlasi pärima oma varandust, mis oli kaunis kopsakas. Lõhe Villem oli põdur hallpea olnud, kui ta viieteistkümne aasta eest plika-ealise Liisu endale perenaiseks oli kosinud. Vastu tahtmist, aga vanemate kõval käsul ja sunnil oli neiu vanale, aga rikkale mehele läinud. Külm, tühi, rõõmuta oli ta abielu olnud. Kuid saatus tõi talle vabaduse tagasi ja oma kaheteistkümne-aastase pojaga oli ta pealegi saanud kena talu ja patsaka sulanodi kingiks oma kannatamise eest.

Vaevalt oli Siim Sikusarv kuulnud, et Lõhe perenaine on lesk, kui ka plaan ta peas valmis: söögu sitikad Kai Sitika – ma heidan nooda Lõhe talus välja! Kuid nõnda mõtles Siim esiotsa veel salaja; teadis ta ju, et eesmärgile jõudmiseks palju raskusi oli ära võita. Ta ei muutnud siis Kaie vastu oma olekut, hoidis varjul, mis tal põues kipitses, oskas salamahti Lõhel käia, paitas ühe käega Kaie, teisega noore lese pead ja tunnistas mõlemale, et ta on südame suhtes vaba mees; kes temast muud rääkivat, olevat häbemata valelik.

Et ta aga Kaie umbusaldusest ja vanapiigalisest armukadedusest juba kardetavaid proove oli näinud, siis leidis ta veel iseäralise pitseri, millega ta tema suu kinni litsus, et oma uues ettevõttes igapidi julge ja eksitamata olla. Ta teadis Kaiekesele ühel heal päeval rõõmusõnumi viia, et tema vana rikas onu, kes elavat Pärnus, teda, Siimu, oma vara pärijaks tahtvat kinnitada, aga ühel kummalisel tingimusel: Siim pidavat vähemasti tema surmani poissmeheks jääma, sest ta jõudvat pärast seda küllalt abielu ohakakrooni kanda, kui tal ehk vaheajal ei peaks olema õiget mõtet tulnud igavesti poissmeheks jääda. Seda onu olevat nimelt ta noor ilus naine omal ajal truudusemurdmisega nii sügavasti haavanud, teise mehe armukesena tema juurest põgenedes, et onu sest saadik terve naissoo põrgu põhja vandunud. Ta vihkavat kirglikult naisi ja oma õepoega tahtvat ta räägitava pärandusetingimusega nende eest võimalikult kaua hoida. Seepärast olevat vaja – ütles Siim Kaiele et nende armastus jääks esiotsa sügavaks saladuseks, sest viietuhande-rublane pärandus tule jumal appi, kes terve aruga inimene võivat tahta sellest ilma jääda! Õnneks olevat hea onuke juba seitsekümmend viis aastat vana ning haiglane – kaua ei võivat ta surmani siis enam aega minna.

Kai ehmatas, aga uskus. Kai nurises ja nuttis, aga viimaks andis järele, kui Siim talle oma armastust ja truudust vandega oli kinnitanud. Siim oskas aga ka seda kuldset abielu, mida nad kahekesi onu päranduse varal saaksid elama, liiga säravatel värvidel kujutleda! Ja nõnda tõotas Kai, et Pärnu onu õepoja kosjanõust tema kaudu midagi kuulda ei saa ja et ta tahab oma mõrsjaõnne ilmale salajas hoida. Siim rõõmustles ja õngitses ikka julgemalt Lõhe talus.

Kas oli tal seal õnne? Oli. Naised on ju arvutlematud. Lõhe lesel ei oleks korralikest kosilastest tõesti mitte puudust olnud, ta teadis pealegi väga hästi, et Siimust külas mitte just kõige suurema aupakkumisega ei kõneldud – siiski laskis ta Siimu enesele läheneda. Siimul oli midagi, mida teistel külapoistel ei olnud: ta oli väledam, julgem, jutukam ja välimuselt omal viisil „peenem” kui Mats ja Aadu ja Mihkel. Seda oli ta oma „kunstireisidel” seal kaugel „suurel maal” omandanud. Siis mõjus ka veel see, et Siim oli „ametimees” – ta seisis Liisukese silmas kõrgemal kui lihtne maamees. Lõpuks oli Siim noor, suur, tugev poisipõmm, kuna leskede järele tavaliselt tulevad vanemad mehed, kes on ise kas samuti lesed või vanapoisid. Siim hõõrus käsi ja keerutas vurrud ikka toredamini kikki, mida ilmsemalt ta hakkas märkama, et ta seeme Lõhe talus idusid ajas.

Liisukese põu sai küll rahutuks, kui ta vahel Keeteliku Kaarli peale mõtles. Seda meest oli ta tüdrukupõlves väga armastanud, ja see teda. Vanemate vali käsk aga, mis sundis Liisut Lõhe peremehele naiseks, oli neid karedal käel lahutanud, sest Kaarel oli tol ajal olnud Liisu isatalus puupaljas sulane. Varalt polnud ta küll täninigi kosunud, pidades väikest vaest rendikohakest. Kuid nüüd, kus Liisu mehe surma järel isegi rikas küllalt oli, ei oleks Kaarlil olnud vana armastuse soendamiseks nähtavaid takistusi ees: ta oli praegugi veel poissmees, kelle kodune majapidamine õe hoolel seisis. Aga seal tuli Siim Sikusarv vahele. Kaarel, va tasase ja pehme loomuga mees, ei mõistnud Lõhe peremehe surma järel varasemalt Liisule läheneda; see omalt poolt, kes tihti Kaarli peale mõtles ja ta tulekut salaja ootaski, hakkas viimaks arvama, et Kaarel teda enam ei taha, teda ta endise sõnamurdmise pärast ikka veel põlgab. Pealegi oli Kaarel vaheajal neljakümneaastaseks vanapoisiks saanud ja Liisu meel käis, nagu öeldud, noore mehe poole, sest vanaga oli ta viisteistkümmend aastat küllalt risti näinud, kusjuures ta omagi noorus kaotsi läks. Nõnda siis vöis sündida, et Siim Sikusarv endale Lõhel takistamata sooja pesa hakkas ehitama, kuna Kaarel, kes Liisut iialgi ei olnud unustanud, nukral südamel eemale jäi.

Nüüd tunneme neid nelja muhulast, kes oma osa võtuga suurt juubelilaulupidu tahtsid austama minna. Siim Sikusarv oli mõtte elule õhutanud, aga esiotsa ainult Lõhe perenaise peas. Et Kai Sitikas ja Keeteliku Kaarel niisuguse teekonna ka ette võtaksid, seda ei olnud ta sugugi eeldanud, veel vähem soovinud. Kai, ehk küll saare-elanik, kartis merd kui igavest surmasängi – ta ei olnud Muhumaalt veel eluilmas kaugemale saanud. Siim ei oleks seepärast uneski võinud arvata, et Kaiele niisugune pöörane mõte võiks tulla. Aga ta tuli. Kui Siim, kes just Kaie vastu oma lustisõidu-kavatsusest sõnagi ei olnud lausunud, ühel päeval pruudi poole läks, et sellelt reisiraha laenata – ta enese kopikad olid alati kõrtsipapa pungas siis kuulis ta esimest korda suurel üllatusel, et Kaie nõu oli kindel peiuga koos laulupeole minna „saksa mängima”. Siimul oli nägu, kui oleks kümme kätt ta karvu kiskunud. Kui kena oleks olnud Lõhe perenaisega üksinda sõita, temale teel oma osavust, viisakust ja armastust näidata, temaga kosja küpseks teha! Ja nüüd tahtis see pirisev ja nurisev vanapiiga, kellega häbi oli end laulupeol näidata, kaasa tulla ja kõik lootused luhta ajada!

„Aga Kai, mõtle ometi kõigi nende laeva- ja raudteeõnnetuste peale, mis nii pika teekonnaga harilikult ühenduses on! Ja kokkupuutumisi teeröövlitegagi võib juhtuda.” Nõnda kollitas Sikusarv ja hakkas suure suuga kõiki neid hädaohtusid lähemalt kulutama.

Kai aga näitas talle keelt, naeris tigedalt ja kostis:

„Kas mul siis neid hädasid rohkem on karta kui sul ja teistel? Naine peab truult mehe kõrval püsima, mingu tee kas või põrgusse, ja mina olen ju sinu tulevane naine.”

Õigus, tee, mis tahad! Ja jutule tuli lõpp seega, et Kaieke kivisel kindlusel seletas:

„Kui sa mind kaasa ei võta, siis ma sulle raha ei laena.”

Jah, nüüd polnud midagi enam parata.

Oli seegi Siimule võõras kuulda ja suurendas ta halba tuju, et ka Keeteliku peremees kavatses Tartu-teekonnale asuda. Siim teadis, mis sidemed Lõhe Liisu ja selle mehe vahel kord olid olnud. Liisu ise oli Kaarlist vahel õrnal sõnal rääkinud ja eneste endist armastustki puudutanud. Kuid Siim ei võinud Kaarlit keelata tulemast; mis ta südame aga eriti sapiseks tegi, oli see, et kõik neli ühel laeval pidid Haapsallu sõitma. Laev, kaunis avar ja kerge luup, oli nimelt Lõhe perenaise oma, ja ta lahke inimene kutsus kõiki, kes naabrusest laulupeole läksid, ühisele ülesõidule oma sõiduriista, teiste seas siis ka Kaarlit ja Kaie. Siim ei suutnud teda sellest mõttest lahutada.

Ja nõnda algas siis muhulaste teekond suurele Taaralinna laulupeole. –

Ilm oli selge, kuigi kaunis tuulne. Laev kiikus kui pähklikoor voogudel, mille harju kroonis lumivalge vaht. Luubis oli peale sõitjate kogu naabervalla segakoor, kes laskis kajada lõbusaid laulusid üle vee. Pidulik meeleolu valitses sõitjate seas; iseäranis rõõmus oli Liisu, kellele säärane sõit sootuks uudis oli. Ei olnud teda ta põdur mees enam tüütamas – vaba, vaba siin kaunis maailmas täis sinist taevast ja rohelist vett!

Siimu meel ei olnud mitte nii rõõmus. Ta tundis ennast kui näpitsate vahel. Nihkus ta Liisu poole, siis käis talle Kaie poolt salatõuge ta küljekontide vahele; püüdis ta enam Kaiega teha tegemist, siis nõelas teda Liisu pilk. Kas nuta või naera! Ja siis järgnes veel kõige hullem lops. Kaieke hakkas juba pooletunnilise sõidu järel merehaiguse märke ilmutama. Ta vahtis tüki aega laial silmal õhku, nagu näeks seal hirmust kolli, siis katsus käega pead ja rinda, pööritas silmi, et hale näha, ja kiljatas viimaks nii, et see luust ja lihast läbi käis: „Siim!”

×