Aga nüüd hakkasid Liiwlased jo märkama, kuhu poole asjad püüdsid kaaluda; naad hakkasid ära tundma, et need, kes ika taewariiki suus kannawad, ka sugugi maailma riikisi ära ei põlga. Jo aasta 1l98ma kohta, kus Berthold piiskop oli, juttustab Lätti Hindrik: „Ja Liiwlased saatsid ühe saadiku piiskoppi juure” (kes suure sõawäega Saksamaalt Liiwimaale oli tulnud) „ja lasksid küsida, mikspärast ta üht sõawäge kaasa olla toonud. Saada oma sõawägi koju ja pööra omakstega rahus oma piiskoppi lossi tagasi: neid, kes usku wasta wõtnud, wõid sa meiepärast sundida, teda pidama; tõisi aga awatele, teda wasta wõtma, aga sõnadega ja mite piitsadega”. – Siiski ei arwanud Berthotd ilma sõata läbi saawat, kus ta aga ärateenitut surma sai. Albertiga, kes nüüd Liiwimaa piiskoppiks sai, algab aga meie maa päris hirmus aeg. Ta oli 30 aastat piiskop, aga peaaegu mite üht aastat ei läinud mööda, kus inimeste weri ei oleks jooksnud, kui wee-ojad. Kõige rohkem oli Eestlastel kannatada, sest et Lätlased ja ka üks jagu Liiwirahwast pea ära said wõidetud, ja ennast risti usku andsid. Ehk kül Liiwlased ka Eestlased olid ja Eestirahwa poole hoidsid, siiski sunniti neid wasta meelt oma wendade wasta wõitlema, nagu Lätti Hindrik jutlustab, kui ta ütleb: „Ja Saksad saatsid kõige Liiwlaste ja Lätlaste juure, ja ähwardasid ja lasksid neile öelda: Kes mite wälja ei tule ja kristlaste sõawäe järele ei käi, saab kolme markiga trahwitud. Ja nõnda tuli hirm kõikide peale ja naad tulid”. – Eestlaste wahwus selle hirmsa sõa aeal on imeks panna. Albert läks iga sügise Saksamaale, tuli iga kewade uue ristirändajatega tagasi, ta jagas neile mõisaid wälja, ta asutas wiimaks aastal 1202 mõõgawendade ordot ehk rüütliseltsi, kes sellepeale pidid wanduma, et naad oma terwet eluaega selletarwis saaksid kulutama, Läänemaa paganate wasta wõidelda, – aga see kõik ei tahtnud aidata, sest Eestlased tegid ennast ika jälle uuest neist wäekaupa neile kaela pandud ahelatest priiks. Wiimaks, a. 1218, läks ta ka weel wägewa Daani kuninga Valdemari juure, nagu Lätti Hindrik ütleb, „selle härda palwega, et ta oma merewäge tulewal aastal Eestimaa wasta saadaks, et Eestlased rohkem alandud saaksid”.
Tõisel aastal tuli siis ka Valdemar suure laewa ja sõawäega Eestimaale. – Kes jõuab neid taplusi kõiki nimetada, mis nüüd igal pool peale hakkasid, ehk kelle süda kannab sest were-ärawalamisest rääkida! Üht asja tahame aga selle aeast Otto von Ruthenbergi, ühe meie maa saksa rüütli, sõnadega juttustada, et kuuljad näha saaksid, kuidas seal Sakste poolt sõditi. „Õnnetumad Eestlased olid omale suured koopad maa alla kaewanud, kohu ise ennast, oma naisi, lapsi ja kõige paremat wara ära warjasid, kui kristlikud riisujate parwed nende maa peale langesid. Palju elas neist ka ühtepuhku maa al, sest et neil maa peal enam ühtegi elumaja ei olnud. Seesuguse koopa leidsid kord Saksad üles. Nemad tegid siis tule koopa ainsa kitsa suu ete, süitasid seda tuld kaua aega, ning lasksid suitsu kõik koopa sisse. Kõik mis elawa loomadest koopas oli, pidi ära läkkatama, ja kristlased leidsid, kui naad wiimaks koopa sisse tungisid, rohkem kui tuhat hinge (muidugi enamast kõik naesed ja wäetid lapsed), kes osast jo surnud olid, osast surmaga wõitlesid. Need wiimased said silmapilk ära tappetud, wäga rikkas saak aga sai kristlikult ära jagatud. Peale selle sündmuse juttustamise ütleb Lätti Hindrik omas aearaamatus edasi: Liiwlased ja Saksad pöörsid koju ja kiitsid oma Jumalat, et ta Harjumaa rahwa uhkeid südameid selle kristliku alanduseks maha oli rusunud”. – Et sugugi Eestlaste ristimine, waid ristitud Eestlaste maad neil inimestel pää-asjaks olid, seda näitab tüli, mis aastal 1220 Sakslaste ja Daanlaste wahel tõusis. Albert oli kaks missionäri, Peeter Kakenwaldi ja meie Lätti Hindriku, Eestimaale saatnud, rahwast ristima. Naad läksid ilma sõawäeta, ja sellepärast laskis ennast rahwas igal pool ristida. Peale selle, kui naad jo ruttu tuhat hinge olid ristinud, tulid naad ka Wirulaste juure. Nüüd räägib Lätti Hindrik nõnda edasi: „Ja Wirulased esimeses maakonnas , keda Pudümeks nimetakse, wõtsid neid wasta ja lasksid ennast ristida, nelitõistkümmend küla kõik üheskoos oma wanema Tabelinaga; selle mehe on aga Daanlased pärast ülesse poonud, selle eest, et ta Riialaste ristmist wasta oli wõtnud (!) ja oma poea mõõgawendadele pandiks annud. Muud Wirulased tõistes maakondades aga, et naad Daanlaste ähwardamiste pärast Riia preestrisi wasta ei julgenud wõtta, kutsusid Daanlasi, kui oma naabrisi, oma juure ja said neist ristitud. Sest Wirulased uskusid, et üks kristlaste Jumal olla, nii hästi Daanlastel, kui Sakslastel, üks usk, üks ristimine, ja arwasid, et ühtegi tüli sest ei wõida tõusta, ja wõtsid oma naabri Daanlaste ristimist wasta. Riialased aga, et naad Wiru maad oma pärisosaks pidasid, sest et naad tema rahwast risti-usu alla olid heitnud, saatsid ülewal nimetud preestrid sinna, et teda ristida”. Nõnda Lätti Hindriku sõnad. See tüli Sakslaste ja Daanlaste wahel Eestlaste maa pärast laks nii suureks, et Albert Rooma paapsti juure läks abi paluma, ja kui ta sealt midagi ei saanud, sest et ka Daanlaste saadikud seal olid, kes jälle omalt poolt tema peale kaebdust tõstsid, tõttas ta keiser Friedrichu juure, aga ka ilma aegu. Keegi ei tahtnud wägema Daani kuningaga tülisse heita. Eestlastel aga oli selle tüli juures kõige rohkem kannatada, sest kes ennast Sakslastest ristida laskis, seda poosid Daanlased üles, kes aga Daanlaste käest ristimist wasta wõtsid, neid tõmmasid Saksad wõlla. Kõige esimesed, kes nende tapmiste juures langesid, olid ika ülemat sugu Eestlased ja wanemad, sest kunni need otsa ei saanud, ei olnud ka hästi wõimalik, Eestirahwast pärisorja seisuse sisse lükkata. Ja seda surmawat põlwe ei maitsnud Eestlased mite üksi paar aastat, waid mittu sada aastat otsa. Pärast tuli ka weel muid rahwast meie maale; seal oli Rootslase, Poolaka, Tatterlase ja Shottigi sõawägesi leida, kellest igaüks oma poole kiskus. Ei olnud neil Eestirahwa käest enam midagi wõtta, siis läksid ükstõise keskis riidu, kus wiimaks ommeti Sakste wägi kõigist tõistest üle hakkas käima. Need olid ika kõige kawalamad, sest õigel aeal mõistsid naad ka paganatega sõbrust teha ja nende wennaks heita, nagu Semgalli würsti Nesthardiga, kes ika Sakstega ühes tõiste ristimata rahwa wasta wõitles, et nõnda ise puutumata jääks, ja keda aastal l225 paapsti legaat Wilhelm von Modena weel ei jõudnud kõige oma tulise kõnega sinna saada, et ta ennast oleks ristida lasknud. Siiski jäiwad Saksad tema sõbraks. Eestlased olid kül ka mittu kord Wenelastega ühes wõidelnud, kellega naad jo vanast aeast peale sõbrust pidasid, aga et Wenelastel enestel palju muid sõdasi oli, siis ei wõinud neile ka sealt poolt ika abi tulla.
Конец ознакомительного фрагмента.
1
Biarmlased olid Soomlased ehk Tshuudid, nagu Othere, üks suurtsugu Norman, kuninga Alfredile teadustab. (Alfred’s Erdbeschreibung in Forsters Entdeckungen im Norden. p. 88.)