Carl Jakobson - Kolm isamaa kõnet

Carl Jakobson

Kolm isamaa kõnet

I.

EESTIRAHWA WALGUSE-, PIMEDUSE- JA KOIDUAEG

Wana aearaamatutest ülespandud,

(Peetud 6mal Wiinakuu pääwal 1868.)

Auustud kuuljad! Minu nõu on siin täna Eestirahwa walguse-, pimeduse- ja koiduaeast rääkida. Aga et minu sõnad eesti südamest tulewad ja ka jälle eesti südametesse peawad tungima, siis palun kohe ete, mite imeks panna, kui siin mõne asja peale tõise silmaga waatame, kui seda seiemaani on tehtud. Hilja aea eest tagasi ütles mulle üks eesti wallawanem: „Kui ma weel laps ja noormees olin ja ma kuulsin, et keegi Saksamaal olla käinud, siis pidasin ma teda üheks õnsaks inimeseks, sest et seda püha maad näinud, ning ta näitas mo silmis niisama auustuse wäärt, kui ingel Gaabriel, kui ta otsekohe taewast maha tuli Maarja juure”. Seda rääkis ta mulle ja naeris oma noorepõlwe mõtteid. Mina aga kaetsesin seda meest omas südames, kui ma sellepeale mõtlesin, kui palju meil weel seesugust lapseliku arwamist on, ilma et meie ka jo nii kaugel oleksime, et selle üle wõiksime naerda. – Ma tänaksin oma Jumalat, kui minu tänane kõne Teie juures seda jõuaks korda saata, et mõnigi seesugune lapse-ealine mõtte Teist saaks maha jäetud.

Heida maad oma alla ja walitse tema üle, see on: hari maad, mis sulle antud, teda oma looduse wäe poolest põhjani läbi nurides, ja toida ennast temast auuga – seda Jumala.käsku on Eestlased Eestimaal kaua aega auusaste täitnud. Rääkigu meie wastalised mis naad tahawad, meie meelest ei saa naad seda aega ära wõima kustutada, sest temaga olime kõik kautanud, mis siin maa peal jumalikuiks asjuks wõib nimetada, olime kautanud oma priiuse, oma isamaa, oma inimese õiguse, ühe sõnaga, oma paradisi. Wähe on kül neid sõnumeid, kes meile sest wanast aeast ja selleaegse Eestirahwa põlwest teadust annawad, siiski on ka neist jo küllalt, et sest näha wõime, kuidas see meie eeswanemate põlw ja waimu kõrguse järg oli. Kolmsugu asju on aga, kellest ühe rahwa waimu kõrguse järge ära tuntakse, need on: l, usk, 2, seadused ja eluwiisid, ning 3, kunstid ja teadused. Räägime neist asjust, kuidas naad wana Eestlaste juures olid, järgemööda.

1. USK. Kuidas wana Eestirahwa usk olnud, sellest saame kahelt poolt teadust: wana aearaamatutest ja ennemuistese juttudest. – Wanad aearaamatud räägiwad üleültse wähe omaaegse Eestlaste usust, mis tunnistab, et naad tast, et head ei tahtnud, paha ei teadnud tunnistada. Kõige rohkem sõnumeid leiame sellepoolest Lätti Hindriku aearaamatus. See mees oli Lätlane, aga Saksamaal ja kattoligi usus üleskaswatud ja koolitud. Ta hoidis igapidi Sakste poole, ja oleks wist rohkem Eestirahwa hirmsa pagana tegudest rääkinud, kui neid – Eestlastel oleks olnud. Mis sellepoolest Lätti Hindriku ladina keele kirjutud aearaamatus leiame, tahame siin kõik lühidelt nimetada. Ta kirjutab esmalt ühest mungast Dietrichist, keda Eestlased kui wangi wõetud waenlast tahtnud ohwerdada. Et aga Jumala tahtmist teada saaksid, olnud nende preestritel üks walge pühitsetud hobune, kes otsust pidanud andma. Astunud see hobune elu-jalaga enne üle eteseatud teiba, siis jäänud wang elama, astunud ta surma-jalaga enne, siis pidanud ta surema. Et aga Dietrichi kohta hobune elu-jalga enne tõstnud, jäänud ta elama ja lastud priiks. – Kui meie nüüd seda asja terasemalt tähele paneme, siis leiame, et jo selle ühe tükki järel Eestlased muu wanaaegseist rahwast palju üle käiwad. Igal aeal on inimesed Jumala tahtmisi nõudnud teada saada, aga mil wiisil naad seda tegid, sest tunneme, kui üht rahwast tõise kõrwa seadame, kes neist waimu poolest kõige kõrgema järje peal seisis. Wana kuulsa Kreeklastel, kelle kirjast nüüdgi meie õppetud mehed küllalt ei jõua läbiuurida, olid Jumala tahtmise awaldamiseks kuulsad oraakulad, kus üks naesterahwas kuldse kolmjala peal istus. See kolmjalg seisis ühe augu kohal, kust maa-alust uimastawat auru wälja kees. Hakkas nüüd naesterahwas kolmjala otsas jampsima, siis kirjutasid preestrid tema sõnad üles, ning seadsid neist jumaliku wastuse koku. Kõige kuulsam neist oraakulatest oli Delfis oma suure ja uhke templiga, kus kuningadki jumaliku tahtmist käisid järele pärimas. Nõnda oli lugu kuulsa Kreekarahwa juures. Nüüd waatame, mis sellepoolt Sakste enese juures leiame, kui naad jo ristiinimesed olid. Jälestus tuleb peale, kui meie aearaamatutest loeme, mis just Dietrichi aeal ja weel mittu sada aastat pärast teda Saksamaal „nõidade” taga-kiusamiste juures sündis. Rahwas nägi seal omas ebausus igal pool nõidumist, kus midagi äppardust sündis, ja et naad nõidumist uskusid, siis uskusid naad ka nõidasi. Keegi ei wõinud seal julge olla, et teda mite täna ehk homme „nõia-proowi” ära ei pandud katsuma, kellega Jumala tahtmist taheti teada saada. Ja see usk walitses weel pooltõist sada aastat tagasi sel mõõdul, et tuhandate kaupa inimesi, keda nõidadeks peeti, ära põletadi. Neid nõia-proowisi wõeti aga sel wiisil käsile. Esimene proow oli weeproow, kus kohtu-aluniku käed ja jalad risti koku köideti ja teda köie otsas kolm kord jõke ehk tiiki lasti. Ei wajunud ta mite kohe alla, siis pidi ta nõid olema. Tõine proow oli kaalumine, kas piibli raamatu ehk muu asjadega. Kolmas proow oli silmapisarate puudus hirmsa piinamiste aeal, kellega neid õnnetumaid inimesi tunnistama sunniti. Tulid pisarad peale piinamise, siis ei aitanud naad enam. – Need ja muud asjad, ütlen ma, olid weel pooltõistsada aastat tagasi Saksamaal igapääwased sündmused.

Lätti Hindrik kirjutab edasi: „Preestrid ristisid Wirumaa piiri peal kolm küla. Selsamal kohal oli üks mägi ja üks ilus mets, kus rahwa kõne järele Saarlaste Jumal, kelle nimi Tharapita on, olla sündinud ja sestsamast kohast Saaremaale lendanud. Ka käis üks tõine preester ümber; see raius nende jumalikud pildid ja kujud maha, mis sealsamas olid tehtud, nõnda et paganad imeks pandsid, mikspärast werd wälja ei jooksnud, ning sellepärast preestri sõnu seda ennemine uskusid”. – Seda „Tharapitat” arwatakse wana Eestlaste sõa-jumalaks Taaraks, keda Saksad Saaremaal olid Eestlastega sõdides nende suust kuulnud, kus naad „Taara awita” hüüdsid, aga kellest Saksad, et eesti keelt ei mõistnud, „Tharapita” tegid. Et rumalam rahwahulk (sest eesti pealikud ja haritud sõamehed ei lasknud mite oma püha paikasi nii kergel wiisil ärarikkuda, ehk ennast selle teel ristida) oma Jumalate kujude sees werd arwasid olewat, seda ei ole imeks panna, kui meie waatame, mis weel meiegi aeal mitmes paigus, pealegi risti-usu sees inetumal wiisil tehakse ja ustakse.

Need aearaamatute sõnumed ei tunnista siis midagi, mis näitaksid, et Eestirahwa wana-aegne usk oleks inetum olnud, kui muu selleaegse pagana rahwal, waid meie wõiksime sellewasta sealt wäga palju head wälja arutada, kui meil nõu oleks, mõtte-kujutustega wõidelda. Seda meie aga ei taha, ja sellepärast waadakem nüüd weel, mis oma ennemuisteseis juttudes oma eeswanemate usu kohta üles leiame.

Eestlaste ülem Jumal oli Jumal (ka Wanaisaks ja Wanataadiks nimetud), kelle nimega kõik soome suguseltsid nüüd weel Jumalat nimetawad, ja kelle nime al pagana Laplased praegu weel üht wägewat waimu teeniwad, kes taewa ja maa üle walitseda. Selle Jumala ülem tempel ja kuju oli Biarma maal1 Walgemere ligidal, kellest „Sturlangs Sagas” (lehekülg 46 – 49) nõnda juttustakse: „Jomala kuju oli wäga kunstlikult kallist puust tehtud ja üleültse kulla ja kalli kiwidega kaetud. Pääs oli tal üks 12 kalli kiwiga ehitud kuldne kroon, kaelas üks pael, mis 300 marki kulda maksis, ja põlwede peal üks liug kullast, kes nii suur oli, et neli meest wõisid oma janu kustutada, kui ta täis oli, ja ta oli kulda täis; wiimaks oli tal kuub seljas, kes rohkem wäärt oli, kui kolm laewatäit kõige kallimat wara, kes läbi Kreeka mere purjutasid”. – Mis õnnis Faehlmann Eestirahwa wanaaegsest usust Järwe ja Wirumaal rahwa enese suust koku on korjanud, sest räägib ta nõnda:

„Wanaisa ehk Wanataat elas kõrges taewas; tema kattukse al säras kaunis päikene. Kalewid olid tast loodud saanud, et nende nõuu, kunsti ja kangust tarwitada. Kõige wanem neist oli Wanemuine. Ta oli teda wanaks loonud, halli juuste ja habemega, ning temale wanaduse tarkuse annud; aga süda oli tal noor, ning tema päralt oli luulemise ja laulmise wõim. Wanataat kuulis tema tarka nõuu, ja kui mured tema otsaesist kortsutasid, mängis Wanemuine tema ees oma kaunist kannelt, ning laulis oma armsaid laulust. Tõine oli Ilmarine, kõige parema mehe-ea sees ja mehise lugemusega, kellel tarkus otsaesise pealt ja sügawad mõtted silmist wälja paistsid. Tema päralt oli kunstide wõim antud. Kolmas oli Lämmeküne, üks erkas noormees, täis naljatuju, ika rõõmus ja üleannetuste peale walmis. Tõised, nagu Wiboane – wägew wibuküt – on wähem tähtjad. Kõik pidasid ükstõist wennaks ja Wanataat nimetas neid oma lapsiks. Nende elukoht oli Kaljowe ehk Kaljowald. Seal astus Wanataat Kalewide ete ja ütles: „Ma olen omas tarkuses nõuuks wõtnud, maailma lua”. Imekspannes waatesid Kalewid tema otsa ja ütlesid: „Mis sina omas tarkuses nõuuks wõtnud, ei wõi paha olla”. Ja kunni naad magasid, lõi ta maailma, ning kui naad ülesse tõusid, õerusid naad oma silmi ja waatasid imestates maailma otsa. Aga Vanataat oli omast loomise tööst wäsinud ja heitis puhkama. Seal wõttis Ilmarine tük omast kõige paremast terasest ja tagus tast ühe kummi, lautas teda telgiks üle maa, ning kinnitas särawad tähed ja hõbedalise kuu tema külge; selle walgustaja wõttis ta Wanataadi eesõuest, ning pandis ta imelikul wiisil telgi külge, nõnda et ta ise ülesse ja alla käis. Rõõmutujul wõttis Wanemuine oma kandle, hakkas rõõmulaulu laulma ja hüppas maa peale, ja laululinnukesed käisid tema jälgil, ning kus tema hüppaw jalg maa külge puutus, seal siginesid lillid asemele, ja kus ta kiwi peal istudes laulis, seal tõusid puud maa seest üles, ning laululinnud istusid nende otsa ja laulsid ühes. Lämmeküne pillerkaaritas moöda metsasi ja mägesi ümber, ning Wiboane katsus oma wibu osawust. Wanataat ärkas selle tümina peale üles ja pandis imeks, kuidas maailm oopis tõiseks muutnud, kui ta temast loodud saanud, ja ta ütles Kalewitele: „Wäga õige, lapsed, mis teie teete! mina olen maailma üheks tooreks pakkuks loonud, teie asi on, teda iluga ehitada. Pea saan ma ka maailma täitma kõiksugu loomadega ja saan siis inimest looma, kes selle maailma üle walitsegu. Inimese tahan ma aga nõrga lua, et ta ennast omast wägewusest wõiks kiidelda, ning teie peate inimestega sõbrustama ja ennast nendega segama, et üks seltskond tõuseks, kes ennast mite nii ruttu õeluse kätte ära ei annaks. Õelust ei wõi ma mite ära hukkada, sest et ta headuse mõõtja ja kihutaja on”.

See on wana Eestlaste usk maailma loomisest, nagu teda õnnis Faehlmann oma-aegse rahwa suust weel jõudnud koku koguda ja ülespanna. Meie aeal on ka need wiimasedgi mälestused meie rahwa meelest ära hakkanud kaduma, mis mite hea tunnistus meie-aegse rahwale ei ole. Jumal aga hoidku meid selle eest, et nende mälestuste kustumistega ühes ka wana eesti waim meist ei lahkuks.

Mis nüüd see wana Eestlaste usk meile awaldab? Ta näitab meile Eestirahwast ühes nii kõrges waimu olekus, nagu meie seda üksi kõige rohkem haritud wana-aegse rahwa juures leiame. Õiguse pärast teenisid meie eeswanemad jo üht ainust elewat wägewat Jumalat, nagu seda nüüdgi weel pagana Lapporahwa juures näeme. Oma rahwa-wanemaid ja kuningaid arwasid naad aga Kalewide soust wälja läinud olewat, keda naad sellepärast ka Kalewide poegadeks nimetasid. Neist oli kõige kuulsam Sooni, ehk lühidelt Kalewipoeaks nimetud, keda meie rahwa lauludes nüüdgi weel igal pool auustakse. Seadame aga seda usku Saksarahwa pagana-aegse usu kõrwa, siis leiame teda temast palju ülema olewat. Seega ühtlasi teame aga ka, kes neist rahwast omas waimu harimises wanast kõrgema järje peal seisund.

2. SEADUSED JA ELU WIISID. Eestlased ja nende wennad Liiwlased ei elanud mite nagu Lätlased metsades lahus, waid neil olid kindlad külad ja linnad. Lätti Hindrik nimetab neist mitmed, nagu: Kuldale, Kettis, Lindanisa, Leale, Sõlgesilm, Lonerote, Reinenen, Tuwine, Urele, Wasela, Anispää, Ladise, Loone, Metime, Memeküla, j. p. m. Weel tähtjam on aga, et Eestlastel jo enne aastat 1226, kus Lätti Hindrik oma aearaamatu kirjutamisega lõppetust tegi, kindlad kantsid olid, kelle ees ennast kõik Sakste wägewus ja wahwus kaua aega ilma-aegu waewas. Nende wäga tugewa kantside arw oli õige suur. Lätti Hindrik nimetab neist: Owele, Riole, Holme, Wiliende, Warbola, Agelinde, Kubesele, Toreida, Kukenois, Ottepää, j. p. m. Nendes kantsides, kes rahwale sõa-aeal ka pelgu-kohaks olid, elasid Eestirahwa wanemad ehk kuningad, kellest meie muud ei wõi arwada, kui et naad ühe kaunis kõrge waimuharimise järje peal seisid. Seda tunnistawad iseäranis ka nende ühes nõuus ete wõetud sõapidamised muu riikide ja rahwaga. Lätti Hindrik räägib ka nende wanemate kokutulemistest, keda naad iga aasta Lõikuse kuul Harjumaal Rugele ehk Rangola kantsi peal pidanuwad, kus nagu nende riigipääw olnud, riigi-asjade nõuu-pidamiseks. Sel wiisil wõisid naad kül jo aastal 580 peale Kristust wägewat Rootsi kuningat Ingwari, kes (nagu islandi keele kirjutud „Heimskringla” raamat ütleb) „wägew sõamees ja ka palju sõa-laewade peal olnud”, kõige oma suure sõa-wäega maha lüia, kellega ta äkkitse Eestimaale tuli, Eestlastele kõik pahandust kätte maksma, mis need Rootsimaal sõdides Rootsirahwaga olid teinud. Aga nagu nimetud wana raamat ütleb: „Seal tulid Eestlased alla lõpmata waega ja nüüd hakkas neil sõda; seal läks nende maa-wägi nii kangeks, et Rootslased enam wasta ei jõudnud panna; seal langes kuningas Ingwar, aga tema rahwas põgenes”, n. n. e. – Need eesti wanemad seisid aga ka tõiste wägewa ja kõige wägewama riikidega sõbruses, mis üks kiri tunnistab, keda umbes aastal 500 peale Kr. kuulus ja sel aeal kõige wägewam kuningas Theodorit Itaalia maal eesti saadikutele ühes andis, kes teda oma rahwa nimel bernsteini (merewaigu) kingitustega teretamas käisid. Seda kirja on meile Kassiodorus, kuninga Theodoriku riigi-kantsler (omas lib. V. variar. cap. 2) tallel hoidnud. Ladinakeelest eestikeele ümber pandud on selle kirja sõnad nõndawiisi:

„Teie saadikute seie-tulemises oleme Teie suurt ihaldamist äratunnud, meiega tutwaks saada. Et Teie, okeani raudades elades, siiski meiega ühendud meelel tahaksite olla, on meile üks wäga armas ja kallis palwe, nagu ta meid ka rõõmustab, et ka Teie juure meie nimi on tunginud, kellele meie ommeti mite oma käskusi ei wõinud läkkitada. Armastage nüüd mind kui üht Teile tutwat, keda Teie ilma tundmata olete ihaldamisega üles otsinud; sest nii mitme rahwa kaudu üht teekonda julgeda etewõtta, see tarwitab enne üht elawat soowimist. Teile nõnda meie sõbralist terwitust jälle wasta saates, teadustame meie, et meie seda merewaigu kingitust, mis Teie poolt selle kirjawiijate käe läbi meie kätte on jõudnud, tänuliku meelega wasta oleme wõtnud. Teie rannale woolajad okeani wood toowad, nagu Teie saadikute otsuse-andmine ka jo nimetas, seda kerget waiku Teie maale; aga kust ta tulla, olla Teile, nagu naad seletasid, teadmata, ehk kül Teie kõigist tõistest rahwast üksi teda kui oma kodumaa annet koku kogute. Ühe teadawa mehe Korneliuse kirjade järele jookseb ta saarte peal kesk okeani kui mahl ühest puust (ex arboris succo) wälja, mikspärast teda ka sukkinumiks nimetakse, ning tardub aegamööda päikese lõkke käes ära. Sest tema selge, pehme olemine muudab ennast wäljahigistud mettalliks ümber, pea kollakat punast karwa läikides, pea tule selguses särades nõnda et kui ta mere-piiri poole liugleb, ta wahetawaist mere-woodest puhastud Teie randadesse wälja saab uhetud. Seda arwasime sellepärast nimetada pidawat, et Teie koguni ei peaksite uskuma, meil oleks teadmata, mis Teie arwamise järele üks warjule pandud salaus on. Käige meid aga weel sagedamine waatamas neil teedel, keda Teie armastus Teile awaldanud, sest et ika tulus on, rikka kuningate sõbrust püüda, kes, kui ka ühe wähelise kingituse läbi helde sõbrusele said wõidetud, ika suurema tasumise pärast hoolt kandwad. Mõnda laseme Teile ka Teie saadikute suusõna läbi üttelda, kellega meie, nagu meie Teile teada anname, ka ühes oleme läkkitanud, mis Teile armas saab olema”.

×