Anton Hansen Tammsaare
Kuningal on külm
OSALISED
Kuningas
Narr, Joosep
Noorteener, Mathias
Teener
Toaneitsi
Väeülem
Kirjaülem
Siseülem
Välisülem
Varaülem
Põlluülem
Karjaülem
Hüveülem
Ülempreester
Karlo
Angela
Isa
Ema
Pealik, valvurid, sõdurid
Aeg: olevik
Koht: olematu maa Euroopa taladel
ESIMENE VAATUS
(Ruumikas neljanurgeline tuba. Keskel suur laud paari tooliga. Teised toolid paremal seina ääres. Laua tagaotsas kõrgend, kus torkab silma midagi aujärje või mahuka tugitooli taolist.
Toa kolmest uksest kaks on tagaseinas: üks lauast pahemal – kuningale, teine peaaegu paremas nurgas – teenritele. Kolmas uks, kust tulevad ülemad, asetseb paremas seinas.
Eesriide kerkides põleb laual küünal ja noorteener Mathias tõstab toole laua äärde. Kostab vali koputus paremalt tagaseina ukselt, aga noorteener ei võta seda kuuldavakski. Alles kui uks hakkab mürtsuma, läheb ta aeglasel sammul avama.)
NARR (astub sisse, kummaski käes haruline küünlajalg süütamata küünaldega; valgete juustega, kõhn ja kortsunud nägu; räägib vanainimeslikult pisut sosinal ja tödinal, siiski arusaadavalt; samm käbe, kuid kangete liikmete tõttu lohisev). Miks sa kohe ei avanud, kui ma koputasin?
NOORTEENER. Aulik narr, kuidas said sa koputada, kui sul kummaski käes oli raske küünlajalg?
NARR. Jalaga, sa ninatark noorteener.
NOORTEENER. Aga ma ei võinud ometi teada, et aulik narr taob jalaga kuningakojas vastu ust.
NARR. Pea siis meeles, sa noorteener: seda võivad kuningakojas ainult kuningas ja tema narr.
NOORTEENER. Kuningakojas peab alati teine käsi koputamiseks vaba olema, nõnda on käsk.
NARR. Nõnda on õpetus, mitte käsk. Aga ükski kuningas ja narr ei võta õpetust. Käsk on, et noorem peab vanemale avama.
NOORTEENER. Ma ei võinud teada, et ukse taga on vanem, ja sellepärast pidin ma oma seisusele, oma teenriaule mõtlema, mis on ka narri au. Mitte iga näraka pärast kohe joosta, ütled sa ise alati. Las jooksevad ja lömitavad teised kuningakojas, mitte teenrid ja narrid.
NARR. Õige, õige, väga õige! Las jooksevad ja lömitavad teised. Las lömitavad suured ja rikkad, mitte meie, kes oleme ausad teenrid, iseteadlikud kuninga sulased. Kuningas ise ütleb mulle alati: Joosep, mu auväärt vanateener ning narr, kaitse oma au, sest kuninga sulase au on ka kuninga enda ja tema koja au. Ülemad tulevad ja lähevad, sest ühel raiutakse pea otsast, teisele tehakse kaelakiike, kolmas saab vangirauad, neljas lastakse muidu niisama joosta, aga meie, teenrid, jääme. Sellepärast peame meie ülematele õpetama kuningakoja au ja seisust.
NOORTEENER. Kuningas loodab oma teenritele ja sulastele.
NARR. Kuningas loodab minule, oma vanateenrile ning narrile. See on tema kuningapõlve algusest saadik nõnda.
NOORTEENER. Oled siis sina juba nii kaua kojanarriks?
NARR. Õieti oleksin mina pidanud kuningas olema, aga saatusemäng otsustas teisiti. Kui me kuningaga alles noored olime, kangelast mängisime ja röövimisest elasime, siis ei teadnud keegi, kas või kes meist kuningaks saab. Meis oli ainult nii palju vahet, et mina mõtlesin ja kavatsesin, tema tegutses. Nõnda saigi temast ühel ilusal päeval kuningas ja minust kojanarr ning teener. Millalgi ütles kuningas selle kohta: tead, Joosep, on hea, et sa kuningaks ei saand, sul poleks ühtegi nii truud teenrit olnud, nagu oled sina, ja nõnda oleksime mõlemad võllas kõikunud.
NOORTEENER (uskumatult). Ütles kuningas tõesti nõnda?
NARR. Just nõnda! Aga nõnda räägib ta ainult minuga, sest meie oleme siin kojas üks. See on meie koda, kuninga ja tema narri koda. Olla narriks, see on auamet, sellepärast saangi ma ainult vanateenri palga. Narri mängin ma tasuta, kuigi narrimäng on kuningakojas raskeim osa.
NOORTEENER. Küll tahaksin mina kojanarriks saada!
NARR. Kõik tahavad seda, kuningas isegi tahaks mõnikord.
NOORTEENER. Tahaks kuningas seda tõesti?
NARR. Ja kuidas veel! Alles hiljuti ütles ta mulle: Joosep, kui sa teaks, kuis ma sind kadestan. Miks pole mina narriks loodud nagu sina! Aga ma lohutasin teda ja ütlesin: kuningas, see on jumala tahtmine. Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja. Kust võtta igale inimesele aru, kes tahab narriks saada!
NOORTEENER. Aga sa oled juba vana ja sured ära, kes saab siis kojanarriks?
NARR. Sureb narr, siis sureb ka kuningakoda. Viimase narriga kaob viimne kuningas.
NOORTEENER (pilkavalt). Narr, seda peaksid sa kuningale endale ütlema.
NARR. Olen juba öelnud.
NOORTEENER. Tegi see temale väga nalja?
NARR. Väga! Lubas lasta mul pea otsast raiuda, et näha, kas ühes minuga kaob ka tema. Aga kui ma talle ütlesin, et mina oleksin siis esimene narr, kes pea kaotab, ja et sel võiksid ometi saatuslikud tagajärjed olla, ütles ta: hea küll, Joosep, jätame pealegi sul pea otsa. Nõnda on see tänapäevani.
NOORTEENER. Kuningas on väga armuline.
NARR. Kuningas on ainult oma narri vastu armuline.
NOORTEENER (astub akna juurde). Kas võiks akna avada, kuumus tapab ära?
NARR (ärevalt). Jumalapärast, seda mitte!
NOORTEENER. Mis narritemp see siis jälle on?! Väljas on kõrvetav päike, sees on ahjud köetud.
NARR. See on kuninga käsk. Kuningal on külm, sellepärast. Kuningal oli juba kangelasepõlves mõnikord külm, nii et pidi magama kahe naise vahel.
NOORTEENER. Miks ei heida ta ka nüüd kahe naise vahele, tal on ju naisi küll?
NARR. Kuningal ei ole naist, kes teda soendaks.
NOORTEENER. Vaene kuningas! Nii palju naisi, aga ikka veel külm!
NARR. Jah, ühelgi narril pole põhjust kuningat kadestada.
NOORTEENER. Kas ehk kuninga külma küsimuseks ongi tänane koosolek?
NARR. Just selleks! Ma ütlesin kuningale, et ükskord peab ometi selle asja otsustama. Sest mõtle ometi: viimane pätt ja kerjuski leiab endale sooja urka, aga kuningas lõdiseb ise oma riigis. Iga narrgi mõistab, nõnda ei või see kesta.
NOORTEENER. Ma ei tahaks kunagi kuningaks saada, kui peaksin alati külmetama.
NARR (irooniliselt). Jumal on armuline, ta hoiab sind selle külma eest. Aga aeg on uksed avada ja mina pean kuninga juurde tõttama. (Pöördub minema, aga peatub ja ütleb:) Ah jaa! Noorteener, mis öeldud, jääb meie vahele, sest see on riiklik saladus.
NOORTEENER. Pean meeles, et riiklik saladus. (Avab parema seina ukse ja jääb uksest pisut tagapool kivinenult seisma.)
HÜVEÜLEM (tuleb esimesena, seisatab, vaatab ringi, näeb noorteenrit). Miks on ruumid nii kuumad? Südasuvel ahjud köetud!
NOORTEENER. Härra vanateener ja narr käskisid kütta.
HÜVEÜLEM. Aga miks siis?
NOORTEENER. Seda ei või ma öelda, see on riiklik saladus.
HÜVEÜLEM. Mina olen riigi salanõunik, kuidas võib riigil minu ees saladusi olla.
NOORTEENER. Seda ei või ma teada, härra hüveülem.
KIRJAÜLEM (astub sisse). Mis pöörane kuumus siin täna on?
HÜVEÜLEM. Noorteener ütleb, kuumus olevat riiklik saladus. Narr käskinud ahjud kütta.
KIRJAÜLEM (naerab). Narr on ogaraks läinud. (Teenrile.) Kus ta ise on?
NOORTEENER. Härra vanateener ja narr läksid kuninga juurde.(Ülemad vaatavad teineteisele otsa ja hakkavad naerma.)
KIRJAÜLEM. Miks sina, noorteener, siin seisad?
NOORTEENER. See on minu seisus. Ma kaitsen kuningakoja au.
VÄEÜLEM (astub sisse). Kuningas on täna meid vist sauna kutsunud. Mul mädaneb munder selga, kui ma siia kauemaks jään. (Naer.) Milleks see teener siin?
HÜVEÜLEM. Ta kaitsvat kuningakoja au.
VÄEÜLEM. Sellest saab uus narr, kui vana sureb.
KARJAÜLEM (tuleb uksest). Kuningakojas on kuum, nii et võiksid lennata parmud ja kiilid, nagu väljaski! Mis see ometi tähendab?
HÜVEÜLEM, VÄEÜLEM, KIRJAÜLEM (sõrm põiki suul). Ts-s! Tasem! Riiklik saladus! (Kõik naeravad peale teenri.)
KIRJAÜLEM. Narr on käskinud ahjud kütta. (Tuleb uusi inimesi.)
VÄEÜLEM. Kas keegi teab, milleks meid kõiki täna kokku kutsutud?
VÄLISÜLEM. Oleks kuningas noorem, siis oleks ehk sõda loota, aga nüüd…
VARAÜLEM. …tuleb ehk revolutsioon, sest kuningas on vana ja ajast maha jäänud.
SISEÜLEM. Maal valitseb rahu. Selle kuumusega pole võimalik mingit revolutsiooni läbi viia, olgu kuningas vana või noor.
KARJAÜLEM. Loomad sigivad hästi ja lendvat ning muid tõbesid on vähe.
PÕLLUÜLEM. Kunstsõnnikust on suur puudus, selleks oleme ehk siin.
VARAÜLEM. Kunstsõnniku pärast ei hakka ükski narr kuumaga ahju kütma.
HÜVEÜLEM. Aga ometi on narr käskinud seda teha.
VARAÜLEM. Noh, siis peab narrilt küsima, milleks me selle kuumaga siin. (Avaneb uks tagaseinas pahemal; sisse astuvad kaks kirvemeest ja jäävad kummalgi pool ust seisma. Kõik pöörduvad sinna, oodates kuningat, aga sisse astub narr, süles vaip ja padjad. Liikumine. Tahetakse narrile vastu minna, aga see jääb tähtsalt seisma ja ütleb: «Kuningas tuleb!» Kõik tõmbuvad tagasi, jäädes ootama.)
KUNINGAS (suur, tüse, atleetilise kehaehitusega, kuid vana; pea kui kaalikas, aga seda ei näe, sest ta on kaetud karusnahku mütsiga; astub tätsates jalalt jalale, lähenedes aeglaselt kõrgendile, mis laua otsas; jalas kõrged pehmed soojad kingad, seljas suur kasukas, mille varrukatesse upuvad käed; kaelas sall. Kõrgendi juures võtab narr kuningal käe alt kinni ja aitab ta aujärjele, kus kohendab ta ümber padjad ja mässib jalad põlvini vaipa. Pärast seda jääb ta tooli taha seisma, mis varjab ta peaaegu täiesti. Noorteener väljub paremalt tagaseina uksest). Härrad ülemad, palun kohtadele asuda. Kel soe hakkab, ajagu kuub seljast maha, oleme ju isekeskis, tehke, nagu oleksite kodus.
NARR (ilmub tooli tagant kuninga paremale käele). Kui kõrge koda kuued maha ajab, siis kaovad seisused, ametid ja au. Eriti on see hädaohtlik väeülemale ja ülempreestrile.
KUNINGAS. Väga õige, narr, aga täna me ei vajagi ei seisust ega au, sest me oleme koos eraasjas, nii-öelda inimliku asja pärast. See pole see, mis rahva hüved, need olenevad seisusest ja aust. Mina kui kuningas olen teile rääkinud aastakümneid rahva hädadest, täna esimest korda tulen teie ette oma hädaga. Mul on külm, see on minu häda. Mul hakkab kord-korralt ikka enam külm, selles on asi. Mind ei soenda enam miski. Sellepärast lasksin ma teid, mu kõrged ülemad, kokku tulla, et aru pidada, kuidas saaks kuningas sooja. Olen küsinud teadmameestelt, nägijailt naistelt, soolapuhujailt, käekatsujailt, tähetundjailt, viinaltvaatajailt, aga keegi ei tea õieti, milles oht või abi. Üks ütleb, et hulkuv neer, teine – soolekeerd, kolmas – tardunud tuul, neljas, et pole sündinud õigel kuul, viies – elutee rist, kuues, et vähe joonud vist. Tahaksin nüüd kuulda teie arvamusi. Kes vastab?
HÜVEÜLEM. Minul ja mu ametkonnal on tänini tegemist olnud ainult rahva hädadega, aga kuningad ei kuulu rahva hulka, sellepärast pole mul kogemusi.
KUNINGAS. Ka kuningad on inimesed.
ÜLEMPREESTER. Kuningas, see on hädaohtlik väärõpetus, mille levitamine kuulub raskete kuritegude hulka. Troon ja kroon eeldavad loobumist inimlikkusest, see on rahva tahtmine.
VÄEÜLEM. Palun sõna!
KUNINGAS. Sõna on väeülemal.
VÄEÜLEM. Kui saaks tervendava sõja, siis oleks varsti kõigil soe – ka kuningal.
VÄLISÜLEM. Eile kirjutasime viimase naabriga igavese rahu lepingule alla. Iseasi, kui tuleks kodusõda.
SISEÜLEM. Olen kõik prohvetid ja kuulutajad vagaks teinud, pokri pistnud või maalt välja saatnud, pean ma nende libedale keelele uuesti voli andma?
NARR (ilmub aujärje tagant). Kuningas, milleks prohvetid ja kuulutajad, aitab sellestki, kui narr ja ülemad räägivad. Pealegi kõik paremad prohvetid ja kirjatundjad on demokraadid, nad hoiavad enamuse ja võimu poole. Kuis tahate neilt mässu loota? Kuningas peaks ülempreestrilt nõu küsima.
KUNINGAS. Ootame ülempreestri arvamust.
ÜLEMPREESTER (tõuseb ja hakkab kuue nööpe kinni panema; narr tõttab teda aitama). Soe ja külm on jumala käes, oh kuningas. Peaks teda paluma. Rahvas tuleks pühakodadesse kokku kutsuda ühisele palvele. Kui see ei aita, siis teab ainult jumal ise, mis võiks aidata.
VÄEÜLEM. Jumalariigi asjad pole küll minu eriala, aga kui usklik inimene arvan ma, et üldisest palvest on rahval rohkem kasu kui kuningal sooja.
ÜLEMPREESTER. Aga sõjad tõukavad troonid ümber ja pühivad kuningakojad maa pealt.
KUNINGAS (nukralt). Kui on rahval häda, siis leiate ikka abi, olgu kõnede, mängude, söömingute, joomingute, paraadide ja rongikäikude korraldamisega või vanglate laiendamise ja tapakirve teritamisega, aga kui kuningas teilt abi palub, siis peab ta tühjalt ära minema.
HÜVEÜLEM. Rahvast on kergem aidata kui inimest, oh kuningas.
KUNINGAS. Aga ehk tead sina, narr, mis võiks kuningat soendada?
NARR (ilmub aujärje tagant kuninga paremale käele). Terav tapakirves ravib kuningaid samuti nagu alamaidki, aga kahjuks pole meil veel kuningate tapakirve peavalitsust.
KIRJAÜLEM. Prohvetid on tapetud või maalt põgenenud, nüüd hakkab narr prohveti viisil rääkima.
SISEÜLEM. Narri suu tuleks sulgeda.
KUNINGAS. Narr on veel ainuke, kelle suust kuulen mõne inimliku sõna, kallis siseülem, sellepärast jäta narrile ta suu, et ta võiks jätkata.
NARR. Naine on mõnikord mehele niisama hea nagu tapakirves, sest mees, olgu ta kuningas või ori, on nõnda loodud, et naise käes on ta häda ja õnn, rõõm ja mure, pettumus ja lohutus, põrgupiin ja taevaõndsus. Ainult peab leidma õige naise.
KIRJAÜLEM. Narr räägib õigest naisest!
SISEÜLEM. Õigest naisest ja tapakirvest.
KUNINGAS. Teiste naisi me tunneme, eks kuulakem siis, milline peaks olema narri naine.
NARR. Sina oled vana, oh kuningas, ja ei tea naisest enam ühtigi, sellepärast ei peaks see naine, kes su sülle istub, mehest ühtigi teadma, kui sa tahad temast sooja. Sinu naised on üleni võitud ja õlitatud, nende kulmud on kaarde aetud, nende silmad süvendatud ja nende huuled tulipunaseks värvitud, aga ometi ei soenda nad sind. Miks ei taha sa õnne katsuda naisega, kes ei tea, mis on õli ja värv, mis puuder ja pumat, kel pole ahelaid kaelas nagu kurjategijal, võrusid käsivarres nagu mõrtsukal, rõngaid kõrvas või ninas nagu tigedal härjal?
KUNINGAS. Kas niisukesi naisi on veel olemas?
NARR. Seda peaks kuningas küsima oma naisteülemalt, kirjaülemalt või ülempreestrilt.
KUNINGAS. Minu naisteülem on naiste karjas, aga armas ülempreester, mis arvad sina narri naisest?
ÜLEMPREESTER. Oh kuningas, narri naist on raske leida. Igatahes pealinnas ja tema ümbruses pole ainustki niisukest naist.
KUNINGAS. Kuuled sa, narr, naiste pärast võib su kuningas kõngeda kui kärnane koer, kel pole ulualust. Narr soovitab ikka seda, mida meie oma maapind ei kanna. Kas pean ehk nimetama uue ülema, kes hakkaks kasvatama narri naisi?
NARR. Uuest ülemast pole lugu, aitab mõnest rektorist, direktorist või inspektoristki.
ÜLEMPREESTER. Ei aita ei rektor ega inspektor, seni kui on endine hüveülem. Sest vaata, oh kuningas, suured hüved hellitavad inimese ja hellitus toob tühjad himud. Rahvast peab kasvatama ja õpetama lihtsusele, ainult see koristaks naistel rõngad ninast, ahelad kaelast ja vereva värvi huulilt.