Jakob Hurt
Pildid isamaa sündinud asjust
Esimene pilt.
Wanad Eestlased ja nende elu
Inimeste sugu kätki on Aasia maal ja säält on ka Eestirahwas Europasse ükskord tulnud. Millal see sündinud, on senni ajani teadmata; niipalju aga on selge, et Eestlased juba nelisada aastat enne Sakslaste tulemist meie maale, see on ju siis, kui aasta arw 800 p. Kr. kirjutati, Lääne mere kaldail elasiwad, kus nüüdki nende kodu on.
Wanad Eestlased oliwad paganad, aga üks waba rahwas. Nad ei olnud kellegi alamad, waid ise omad peremehed, käsuandjad ja walitsejad. Nende maa. – õhtupoolsed rahwad nimetasiwad teda Eestimaaks, Wenelased Tshuudimaaks, meie esiwanemad ise meie omaksmaaks – , oli ju wara mitmesse suuremasse ja wähemasse maakonda jagatud, muist loomuliste rajade, muist rahwa suurema suguharude ehk hõimkondade järele. Mõned wanad pagana aja maakondade nimed elawad weel tänapäewani, nii Alutaga, Wirumaa, Harjumaa, Järwamaa,Läänemaa ja Saaremaa. Tõised suuremad maakonnad, kelle wanad nimed kadunud, oliwad Sakala, nüüd Wiljandi maakond, ja Ugaunia, nüüd Wõru ja Tartu maakond kokku. Ugaunia nimetus elab weel rahwa juttudes Oandimaa nime all ja Lätlased kutsuwad tänase päewani Eestlasi Igauni rahwaks, Ugaunia Eeslaste järele, kellega nemad kõige waremine tuttawaks ja piirimeheks saiwad.
Igal maakonnal oliwad juba pagana ajal omad kihelkonnad. Kihelkondadeks nimetati pisemaid maa jagusid sellepärast, et üksikud külakonnad sääl kihla ehk kihlamise läbi, see on: priitahtliku kokkuheitmise läbi ennast ühendasiwad, üks tõisele abiks ja toeks. Aga kuski ei nähtud neis kihelkondades kirikuid ega leitud mõisaid. Rahwas elas enamiste külades, mis paiguti kaunis suured ja perekad oliwad. Pääle see oli igal kihelkonnal oma linn. Need wanad Eesti linnad oliwad üksi nime poolest nüüdiste linnade sugulased, muidu ehitati ja tawiitati neid koguni tõisiti. Nad oliwad pisukesed kindlused, mõned loomuliste mägede ehk inimeste tehtud küngaste otsa, mõned jälle soo saarte ehk kärkade pääle ehitatud. Linna kohtade kõrgus ja suurus oli mitmesugune. Nõnda kui Looja neile alukse oli walmistanud ehk nõnda kui inimeste jõud kandis põhja panna ja kõrgendada, oliwad mõned 20 – 30 jalga kõrged ja 50 – 100 sammu päält läbimõõtes laiad ja pitkad, tõised jälle 100 jalga ja enamgi kõrged ja 200 – 300 sammu päält laiad ja pitkad. Pitkus oli laiusest suurem. Mäe ehk künka küljed oliwad äkilised, otsas seisis kindlus ehk linnake ise, mullast ehk kiwidest, aga enamike kalgita tehtud wall ehk müür ümber, mis läbistikku 20 – 30 jalga kõrge ja 10 jalga ehk enamgi paks oli. Walli ääre pääl oli weel kõwa aid puutulpadest ja plankidest ehk ka iseäraline madalam kiwimüür ümberringi. Mõnel linnal oliwad nimetatud päälmised ehitused kahekordsed, nii nimelt Wiljandi linnal, kus kõwa puuaia taga seespool weel kõwem, arwata kiwine aid walli pääl ümberringi jooksis. Linnas sees walli taga seisiwad pisukesed majakesed ja warjupaigad, linna keskes suur ja sügaw kaew. Ühe ehk kahe suure wärawa läbi mindi linna sisse ja wärawate kaitsmiseks oliwad iseäralised wärgid ehitatud. Ümber linna jooksis suur ja sügaw kraaw, mis weega täidetud oli. Linn oli sõa ajal warjupaigaks kõigele kihelkonnale. Naesed, lapsed ja kõige kallim wara wiidi senna, kui waenlane kihelkonda tungis. Kui lagedal wäljal vaenlasele täieste wasta ei jõutud panna, põgenesiwad ka mehed linna, keda nad walli päält wapraste kaitsesiwad. Kaitsmine sündis sõariistadega ehk ka sedawiisi, et pääle ja sisse tungijatele kiwa pähä loobiti ja palkisid pääle weeretati. Wana Eestirahwa linnadest on weel mitmes paigas asemed ja waremed järele jäänud ja nimetab rahwas neid Jaanilinnadeks ehk linnamägedeks. Mõne asemele on Sakslased pärast omad lossid ehitanud.
Sõda oli Eestlastel sagedaste ja wana aja mälestused kiidawad meie esiwanemate mehist wahwust ja waprust. Tuli sõdimist ka eneste keskes ette, aga enamiste tapeldi naabritega, olgu et need waenlase wiisi Eestimaale tungisiwad ehk et Eestlased sellsamal kombel neid omal maal üles otsisiwad.
Naabrid oliwad hommiku pool Wenelased, lõuna pool muist Lätlased, muist Liiwlased, üle mere õhtu pool Rootslased. Põhja pool üle Soomelahe elasiwad Soomlased, aga sõdadest Soome naabritega ei kuuluta wana aja sõnumed meile midagi. Selle wasta oli meie esiwanematel küll mitukord mõne kaugema rahwaga werist tegemist, nii nimelt Leedurahwaga, kes Lätlaste taga elasiwad, ja Taanlastega, kelle eluasemed säälsamas oliwad, kus nad nüüdki on.
Saarlased oliwad tublid laewadega purjutama ja oli neil Lääne meri tuttaw küll pitkiti ja põigiti. Wahwuses ja osawuses meresõal ei annud Saarlased mingisugusele wõõrale rahwale järele ja Rootsi rannad ja mereäärsed linnad on nad mitukord puhtaks ja paljaks teinud ja mõne linna suutumaks ära häwitanud. Kaubalaewadele oliwad nad kardetawad mereriisujad, sest riisumine wõitlemise kombel ei teinud sell ajal nimesi auutumaks.
Tuli Eestlastel kuiwal maal werist waenu teed käia, siis mindi ju wara kewade, kui maapind weel külmetanud oli, sõa teele. Wanemate käsud ja sõasõnumed saadeti saadikute läbi iga külasse. Sõawägi ehk, nõnda kui meie esiwanemad ütlesiwad, malewa oli osast jalawägi osast ratsawägi. Enne kui malewa minema hakkas, ohwerdati Jumalatele, et nad ettewõtmist õnnistaksiwad. Mõnikord heideti liisku, et teada saada, kas peetud sõanõu ka Jumalate meele pärast. Oli kõik ette walmistatud ja ära tallitatud, siis mindi kokkutulemise paigast, kell maja nimi oli, hulgana minema.
Kui mehed waenlase maale saiwad ja kogutud sõawäge neile wasta ei tulnud, siis lahkus malewa mitmesse jagusse. Üks jagu tungis ühele, tõine tõisele poole inimeste elupaikadesse. Mehed, kes kätte puutusiwad, leidsiwad enamiste surma, naesed ja lapsed wõeti ja wiidi wangi, kallim wara riisuti ära, hobused ja karjaelajad aeti omale maale; mis kaasa ei kõlwanud wõtta ehk liikumata paigale pidi jääma, sai ära rikutud, nii nimelt nurmed; majad ja hooned pisteti põlema. Sedawiisi tallitati ja rüüstati iseäranis siis, kui Eestlased etteteadmata naabri maale tungisiwad, et wana kurja ja kahju naabrile kätte maksta. Mõnikord sündis see kõik nii äkiste ja ruttu, et inimesed mõteldagi ei wõinud, metsadesse eest ära põgeneda. Oli werine kättemaksmise töö tehtud, siis kiputi niisama ruttu omale maale tagasi, kui säält tuldud oli.
Tõistwiisi oli sõakord, kui kogutud waenlase wäele wasta mindi. Siis jäi ka Eestlaste malewa ühtekokku. Mõnikord jagati wägi küll ka kolme jagusse, aga mitte, et ühest lahkuda, waid et selle läbi kudagi wiisi jõudsamine sõdida ja üks tõisele abiks olla. Taplus alustati suure wiha ja wuhinaga, mis juures kõwaste kilpide pääle paugutati ja muidu suurt kärinat tehti.
Sõariistad oliwad mõõgad, odad, ahingid, sõanuiad, taperid ehk kirwed, ammud ja nooled. Odadega pisteti, kui ligi oldi, ehk wisati, kui kaugelt pääle hakati. Warjuks ja kaitsjaks ihule oli kilp. Et Eestlased suure julguse ja wahwusega taplesiwad, tunnistawad ka nende waenlased. Meresõas püüdsiwad nemad waenlaste laewu wisatud tule lontidega põlema panna ehk nad kiskusiwad raudhaakidega wõõrad laewad ligi, tungisiwad nende pääle ja wõitlesiwad sääl.
Taheti kuiwal maal waenlase linna ära wõtta, siis piirati linn sisse. Kui tormi wiisi temast jagu ei saadud, siis püüti, nõndasamati kui mere pääl, tule lontidega linna põlema panna ehk piirajad hakkasiwad linna müürisid alt õõnsaks kaewama, et nad wiimati kokku pidiwad langema. Kaewamise juures warjasiwad töötegijad ennast linnast loobitud kiwide ja odade eest katustega, mis nad puust walmistasiwad ehk witstest ja okstest punusiwad. Kus see korda läks, sõdisiwad tõised ühtlasi linna rahwale walli ehk müüri pääl wasta. Oliwad piirajad linna sisse pääsnud, siis mõllasiwad mõõgad sääl weel oma jau. kunni waenlane täieste oli wõidetud ehk rahu tehtud. Et mõnikord piiramise töö ka asjata oli, wõib lugija isegi arwata. Rahu tegemisi kinnitati odade wahetamisega. Wastanikud andsiwad omad seks ära tähendatud odad tõine tõisele. Kui rahu lõppes, saadeti odad, mis rahu märgiks ja pandiks oliwad wasta wõetud, jälle tagasi ja waenu aeg algas jälle.
Oli werine sõda otsa saanud, siis tõttas igamees jälle oma külasse tagasi. Tuldi wõõralt maalt sõast ja oli saaki saadud, siis sai see nüüd ära jagatud. Saagiks arwati ka sõawangisid, kes orjadeks tehti ehk kalli lunastushinna eest tagasi ehk muile ära müüdi. Oli waenlane meie maal mõllanud ja wiimati ära läinud ehk wõidetud, siis ruttasiwad wanad raugad, naesed ja lapsed linnadest koju poole, ja kes metsa rägastikkudesse ehk koobastesse ja urkadesse oliwad pakku ja warjule põgenenud, neile wiidi sõnumed kartuseta wälja tulla, Siis hakati sõa kahju parandama ja eluasemid korrale seadma. Oliwad sõahaawad paranenud, kosutas jälle kallis rahu maad ja igaüks toimetas oma harjunud tööd ja ammetit.
Päätöö oli ju wanal ajal Eestlastel põlluharimine ja karjakaswatamine; pääle selle püüti ka tubliste kalu, aeti metselajaid ja kanti hoolt mesipuude eest. Põldu hariti niisama kui nüüdki meie weel seda teeme, olgu siis et mõni peremees meie ajal juba masinaid tarwitab, mis wanal ajal meie esiwanemad weel ei tunnud. Aga meie adrad ja äkid on isaisade pärandus ja ju pagana ajal sai kütist tehtud ja wili rehes kuiwatud.
Ka hooned oliwad niisamasugused kui suuremal hulgal talurahwal weel tänagi, aga toredamad ja nägusamad. Klaasi ei tuntud. Aknate asemel oliwad tubadel „pajad”, kellele õhtu ehk kui tarwis seestpoolt lauakene ette lükati, nii kui seda ka nüüdki weel mitmes paigas näha wõime.
Majariistad oliwad lihtkorralised ja walmistati nii pitkalt kui wõimalik puust, ehk küll rauda, waske, hõbedat ja muid metallisid tunti ja ka pruugiti. Metallisid omal maal ei olnud, niisamati kui nüüdki, ja saiwad need kallid asjad wõõralt maalt ostetud, nõnda kui ka sool, mis enamiste Wisbi linnast Gootlandi saarelt toodi. Nimetatud Lääne mere saart meie naabruses kutsusiwad Eestlased Ojamaaks, kuis nüüdki paiguti weel sünnib. Sõariistad tehti kodu, aga kuulsad ja otsitawad oliwad Soome mõõgad. Kas kallid ehted, mis iseäranis naesterahwas kandsiwad, nagu sõrmuksed, kudruksed, helmed, preesid ja sõled ka oma tehtud oliwad wõi ei, on raske selgeks teha. Arwata on, et meie esiwanemad need asjad enamiste kas Rootsimaalt ehk muialt kauplemise wiisi ehk sõa ajal saagi kaupa enesele saiwad; osast oliwad nemad wistist oma töö. Riided walmistati kodu. Riiete mood oli maakohtade järele mitmesugune, nõnda kui nüüdki, ja on wana mood weel meie päewini ulatanud, ehk küll nüüd juba mitmes kihelkonnas linna riie, saterkuued, nokaga mütsid ja pea igas paigas saapad kannetawaks ja peetawaks on saanud, ja noorte neidude kirstudes ja saja wakkades, mis neiud ennewanast oma näpu tööga täitsiwad, pole meie päewil poolt oma tööd. Siiski sai ka ju pagana ajal riiet, nimelt musta kuue riiet, Wisbi linnast ostetud, niisamati ka peenemat naesterahwale ehteks. Päälmised riided oliwad musta karwa ja willased, alumised walged ehk mitmekirjalised ja linased. Talwel kanneti lamba naha kasukaid.
Karja peeti palju, mis meie selgeste sest ära tunneme, et Eestlased nahkadega ja raswaga kangeste kauplesiwad ja et meie maa kõige wanema ajaraamatu järele sell ajal, kui Sakslased seie tuliwad, need mitukord sõa ajal tuhande kaupa lojuksid ühest ainsast maakonnast ära ajasiwad ja oma tarwituseks pruulisiwad. Läti Hindrik – see on nimetatud ajaraamatu kirjutaja nimi – jutustab meile kord, kuida Sakslased Liiwlaste ja Lätlastega üheskoos aastal 1210 Soontaga maakonda tungisiwad, see on: tänase Pernumaale, ja lisab siis juure: „Sõawägi läks kõigipidi laiale teede pääle ja küladesse ja nemad surmasiwad kõigis paigus, palju rahwast ja kihutasiwad neile järele ligimeste maakondadesse ja wõtsiwad wangi nende naesed ja lapsed ja tuliwad siis kokku linna juure. Tõisel ja kolmandal päewal käisiwad nemad maakonna läbi, häwitasiwad ja põletasiwad kõik ära, mis nad leidsiwad ja wõtsiwad hobused ja ütlemata palju karja-elajaid enesele. Sest härgi ja lehmi oli nelituhat, arwamata hobused ja muud lojuksed ja wangid, sest neid oli otsata.” Sedasama wiisi riisusiwad Sakslased, Liiwlased ja Lätlased aastal 1217 Sakala maakonnast korraga kaks tuhat hobust.
Ka muud rikkust leiti Eestimaal rohkeste. Nii leidsiwad Lätlased aastal 1214 Eestimaal ühe sõakäigi pääl kolm leisikat hõbedat, ka seekord „riided, hobused ja palju muud saaki arwamata.” Mitukord lunastasiwad Eestlased, kui omas linnas sisse oliwad piiratud ja nälg ehk wee puudus suureks läksiwad, suurte rahasummadega linna waenlase hädast lahti. Nii maksiwad Ugaunia rahwas Otepää linnas aastal 1210 Wenelastele nelisada marka nahkraha lunastamise hinda, see on meie raha järele arwata tuhatwiissada rubla. Sedasama wiisi piirasiwad Wenelased aastal 1211 Warbula linna Harjumaal ja pöörasiwad omale maale tagasi, kui linna rahwa käest seitsesada marka nahkraha ehk arwata kakstuhat kuussada kakskümmendwiis rubla lunastust oliwad saanud.
Et sell ajal Eestimaal igal pool enam metsmaad leiti kui nüüd ja mitmes paigas ka suuri tammemetsi kaswis, mis weel mitmes kohas soo ja raba sees tähele pandud nahksillad tammepakkudest tunnistawad, siis oli siin ka enam kõiksugu metselajaid, mis Eestlastele rohkeste oma jagu jahi saaki pidiwad andma. Elajatest, mis meie maalt nüüd suutumaks häwinud, nimetawad wanad kirjad selle aja kohta ka kobrasid, metssigu ja metshärgi. Wiimsid leitakse tänapäew üksnes weel Leedumaal, kus neid kroonu kuluga ühes suures metsas hoitakse ja toidetakse, et muidu ka säält pea otsa saaksiwad. Metselajaid ajasiwad Eestlased iseäranis nende kalli nahkade pärast, mis neil kaunis kauba asi oli, ja siis raha pärast, see on: pisemaid kallid nahku pruugiti, nagu ka Wenemaal sell ajal ja Siberimaal paiguti weel nüüdki, raha asemel ja neid nimetati nahkrahadeks. Läti Hindriku ajaraamatus on neil nagatae nimi, see on: nahad.
Oma tehtud metallist raha tänist moodi Eestlastel küll ei olnud, aga siiski makseti kaubahinda paljugi hõbedaga, see on: hõbetükkidega kaalu järele, ehk ka naesterahwa rinna ehetega, mis sagedaste pool naela ehk, mis niisama palju on, terwe marga kaalusiwad ja arwati siis niisugust ehet marga hõbedaga ühewääriliseks. Oliwad rinna ehted pisemad ja kergemad, siis oliwad nemad ka hinnale odawamad ja sest siis ka tuleb, et Läti Hindrik korra ütleb: sada „ooseringi” ehk rinna ehet oli niisama palju kui wiiskümmend marka hõbedat1.
Pääle nahkade andis mets Eestlastele ka rohkeste met ja waha, sest mesilastepidamine oli meie esiwanematel wäga selge. Met söödi ja tehti temast mõdu, waha ei pruugitud waid müüdi ära. Wilja külwati ja leigati oma tarbeks, aga linu ja kanepit tehti nii palju, et ka müüa sai.
Kauplemist toimetasiwad ehk wõõra maa kaupmehed, kes ajuti Eestimaa laatadele tuliwad, ehk Eestlased wiisiwad iseomad linad, kanepid, waha, nahad, kallid kasukad ja raswa wõõra maa turule, enamiste Wisbi linna, aga ka Preisimaa rannale ja Rootsi. Et ka sõawangidega kaubeldi, oleme ju nimetanud. Kauplemist mere pääl toimetasiwad iseäranis Saarlased, kellel pääle mitme saja sõalaewa Läti Hindriku tunnistuse järele ka hulk tõisi laewu oli. Asja ajamise kergitamiseks kuiwal maal oliwad ju sell ajal suured maanteed aetud ja seatud. Sõa ajal saadeti niisuguste teede pääle teewahid wälja, kes waenlase tulemist ja liikumist pidiwad tähele panema ja koju omastele ehk malewale kuulutama. Aga mõnikord waritseti nende teede ääres ka rahuliste kaupmeeste ja kaubawooride pääle. Nii riisusiwad kord Ugaunia rahwas mõni aasta enne Riia ehitamist Sakslaste kaubawoori, mis Wäina jõe kaldalt Pihkwa poole läks, purupaljaks ja arwati wooris kaupa enam kui tuhande marga ehk enam kui 15,000 rubla eest olewat.