August Kitzberg - Kosjasõit

August Kitzberg

Kosjasõit

Motto: Talupoja jant käib kõige ette.

Osalised:

Räästas, metsawaht.

Liisa, selle tüdruk.

Jaak, Räästa sulane.

Talumats.

Woorimees.

Mats Mürk, peremees Mulgimaal.

Wolmer Womm, wallawanem.

Kompa, walla wahimees, wana soldat.

Trükipoisid, külapoisid ja külatüdrukud

*

Aeg: paarkümmend aastat tagasi, ehk ka mitte.

Esimene waatus

Tuba ajalehe „Waatleja” toimetuses. Pahemat kätt uks õue, tubli kuljusega, tagaseinas teine, kust trepp ülesse trükikotta wiib. Seintel raamatute riiulid, kõiksugused reklamelehed kodumaa kaart ja suur plakaat päälkirjaga; Ajaleht „ Waatleja” ilmub nädalas korra, hind aastas 3 rubla, kuulutuste korpusrida 5 kop. – Kolme laua taga, mis ajelehti, paberid ja raamatuid täis, istuwad Ööpik, Kägu ja Lõoke, kirjutawad ja laulawad.

№ 1. Terzett

Laskem suled kribiseda,

Laskem, laskem libiseda,

Suuri mõtteid, kuulsaid mõtteid,

üle ilma uusi mõtteid,

Kribiseda paberisse,

Libiseda lehe sisse!

Kägu (käega laua pihta põrutades).

Tadiramp, tadiramp – —

Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Ööpikja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!

Mis on kuskil kuulda olnud,

Juhtumisi ette tulnud,

Suuri asju, wäikseid asju, üle ilma uusi asju,

Paneme kõik paberisse,

Mahutame lehe sisse!

Kägu (nagu enne). Tadiramp, tadiramp – —

Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Ööpik ja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!

Kägu. Minu härrad, tubli, hüwa, waimustaw! Ja waimustus on pääasi kirjanikul – liiatigi weel ajakirjanikul – peab waimustust olema. Kirjanik ilma waimustuseta on kelluke, mis ei helise, on nagu – wana mõraga pada! Mõistlik meist, mu härrad, et „Karskuse Sõbrast” mööda „Gothenburgi” kaudu kontorisse tulime, tõesti mõistlik! Wanad eestlased juba olid nii targad, et ilma linnupetet wõtmata majast ei läinud. Nemad maitsesid enne iwa. Meie, kui nende järeltulew sugu, Kalewite kange wõsu – meie peame esiwanemate pruukidest kinni. – See on rahwusline, see on hubas, see on suur! Muidugi, meie oleme hariduses neist ette jõudnud, meie wõtame linnupetet keemilisel kujul ja oletame: iwa on iwa !

Ööpikja Lõoke. Mhmh! Jah!

№ 1-a. Terzett

Kägu. Tadiramp, tadiramp – —

Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Ööpikja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!

Ööpik. Kuule, Kägu, sina tont oskad ju suuri sõnu teha, nagu oleksid sa tõepoolest – päätoimetaja ise !

Kägu. Kas ma siis ei ole! Kui wana Sarw kodunt ära ärireisule sõitis – , kelle ta oma asemele nimetas, kes pidi lehe eest hoolitsema ja wastutama, kes ?

Ööpik. No ja, sina !

Kägu. Noh siis – küllalt! Tööle, mu härrad: Siin, juhtkiri on juba peaaegu walmis. (Paatosega). Tartu ja Tallinna meestele – kaikaga kindrekontide wahele! Makabeus maha!

Ööpik ja Lõoke (suure waimustusega üles karates ja korrates). Makabeus maha, kand taha !

№ 1-a. Terzett

Kägu. Tadiramp, tadiramp – —

Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Ööpikja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!

Lõoke. Kuule, Kägu, kui sina nüüd ajutine päätoimetaja oled, siis muretse ka, et me ajutiselt wähe seda wa’ näpuwalget saame. Täna on minu teades nagu palgapäew.

Kägu. Lõoke on su nimi, aga – tihane sa oled! Mõtled ainult raswa ja raswa pääle. Näpuwalget – palgapäew! Ära seo oma meeli maisete asjade külge, mida koi ja rooste rikuwad. Rahwa kasuks töötada, sellest olgu suile tasu küllalt! Ööpik – politika ringwaatus? Mis sa laulad, kaugel sa temaga oled?

Ööpik. Walmis, walmis! Wõtsin „Birshewõja Wedomostist”, kärpisin eest ja tagant, tõmbasin maha, lisasin juure – ühe sõnaga: tubli ringwaatus ja täitsa algupärane, meie lehe seisuko hast waadates. Ümberpanek ladus, kõne waimurikas, ühe sõnaga – suurepärane!

Kägu. Soo?

Ööpik. Jaa!

№ 1-a. Terzett

Kägu. Tadiramp, tadiramp – —

Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Ööpikja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!

Kägu (käega keelates). Jätkub! Jätkub! Ja sina, Lõoke, mis sa kodumaa nurmedelt lõõritad?

Lõoke. Lõõri, lõõri, lõoke —

Ööpik. Piiri, pääri, pääsuke —

Kägu. Pidage, seda laulurohkust ma juba tunnen. Mis sääl siis katki on?

Lõoke. Kodumaa näib koiduund magawat, ei kihku ega kahku, riksu ega raksu kuskil pool. Hariduseseltsides – jaa, peetakse harilikka hariduslisi koosolekuid, aga – et sääl keegi harida oleks saanud…

Kägu. Eh! Mitte koergi ei ole kuskil kaewu kukkunud?

Lõoke. Ei!

Kägu. Hm! Paha. Siis ei ole parata, wana armas abinõu, awita. Siin:

„Olewik” ja „Sakala”.

„Päewaleht” ja „Kodumaa”,

„Kaja”, „Hääl” ja „Postimees” —

Wast on mõnel uudist sees.

(Jagab lehed wälja). Igamees lõikab ühe maanurga sõnumid wälja, Riia lehed riisun ise.

Ööpik ja Lõoke Mhmh! Jah!

Ööpik. Kus käärid ?(Lööb rusikaga wastu lauda, kuulda, kus käärid tirisewad).

Lõoke (wõtab lehe alt käärid). Siin nad tirisewad: (Kõik kibedasti ametis, pikad käärid wälguwad).

№ 1-a. Tertzett

Kägu. Tadiramp, tadiramp – —

Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Ööpikja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Kõik kolm. Nii saab kirjutatud ,,Waatleja”!

Poiss (trükikojast, tahmane ja määrdinud, trepist alla jookstes prantsatab ühes uksega tuppa). Temal on õhukesed riided ja kange nohu, tõmbab alati pahema ja parema käe esimese sõrmega nina alt.) Trükikoda palub juhtkirja !

Kägu. Tasa, pagana pihta! (Tõstab sõrme nina kõrwale). Mis ma’s sääl weel tahtsin ütelda? – Ülemaalisele leiwakadedusele weel üks wäike watt. (Hakkab tuhatnelja kirjutama, käristab, kui rida jälle täis, paberi küljest ribasid maha ja pillab põrandule, kust poisike neid korjab). Ega’s juhtkirjad pruugi pikad olla, neid ei loeta. – Mõjub tänaseks, punkt! (poisikesele, imeks pannes). Kas sa weel siin wahid? Miks sa järjest ei wõtnud ja ei wiinud?

Poiss. Hõhõhõ! Es jõwwa ju! (Tormab minema).

Ööpik (lipakaid Käo kätte wiies). Siin Tartu ja Tallinna tarkus!

Lõoke (nõndasama). Siin Pärnu, Wiljandi ja Narwa natuke!

Kägu. Ja siin Riia riismed. Säh, Lõoke, muuda nad meie erasõnumiteks ümber; seda kunsti sa oskad.

Lõoke. Mhmh, jah!

№ 1-a. Terzett

Kägu. Tadiramp, tadiramp – —

Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Ööpikja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —

Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!

Poiss (tormab sisse). Trükikoda palub kodumaad.

Kägu. Säh! Kahma kätte ja kao!

Poiss. Hõhõhõ! Ku pallu! (Walab minema).

Kägu. Ja nüüd meie omad algupärased uuemad sõnumid. Mu härrad, kes teist teab ühe hää uuema sõnume? Pudel Saku ubinaali auupalgaks, kelle uuem sõnum kõige uuem on! Pidage silmas, uuemad sõnumid peawad hästi uued olema, tuliuued, mäherdusi weel kellegile teisele enne meelde ei ole tulnud, aga – ometi ka niisugused, et neid keegi waleks tunnistada ei wõi, ja et neid tagajärele tarwis õiendada ei ole. Mõistate, mu härrad?

Ööpikja Lõoke. Mhmh! Jah !

Ööpik (lugemise wiisil). „Suure-Jaani kihelkonnas on üks poiss püssi lahti lasknud !”

Kägu. Hüwa! Muutke: „püssi lõhki lasknud,” ja lisage juure: „ettewaatust tuleriistadega!”

Lõoke (lugemise wiisil). „Tartus on üks üliõpilane ära surnud!”

Kägu. Hüwa! Muutke: „Tartus on üks üliõpilane äkki ära surnud. Õhtul enne seda oli ta weel rõõmsasti sõprade seltsis konwendi korteris õlut joonud.” Ja lisage juure: „ah see joomine, see joomine!” Siis meeldib see karskusemeestele.

Ööpik (lugemise wiisil). ,,Wiljandis on minewal nädalal hullu koera nähtud!”

Kägu. Hüwa! Jätke „minewal nädalal” wälja, muidu on sõnum juba wana. Ja lisage juure: „hoolsal politseil on korda läinud tigedat looma kohe kahjutaks teha.” – Muidu jääwad Wiljandi mehed rahutuks ja – on sünnis walitsuse organisid igal ajal kiites nimetada.

Poiss (tormab sisse). Trükikoda palub politikat!

Kägu. Siin! Lase jalga !

Poiss. (Walab minema). Hõhõhõ! Täämpe lääb leht lõhki!

Ööpik. Tadiramp, tadiramp…

Kägu. Sst! Siin tadiramptitan mina! Kuulge mu enese uuemat sõnumit, mu härrad! Ma leian, teie uuemad sõnumid on wähe wäärt, pidin neid kõiki parandama. Ma olen sellepärast otsuseks teinud auupalgaks määratud ubinaali ise ära juua. Olete nõuus, mu härrad?

Ööpik ja Lõoke (nukralt). Mhmh! Jah!

Kägu. Rõõmustab mind. et ühel meelel oleme, nagu Walga wolikogu. Tänutunnistuseks, kui täna üks tellija tuleb, lisan ma weel kaks – ütleme kolm – kollast juure, – tühjendame nad selle uue tellija hää õnne pääle…

Ööpik ja Lõoke (rõõmsalt). Mhmh! Jah!

Poiss (tormab sisse). Uuembid sõnumid on waja!

Kägu. Tuhat ja tuline! Kas ei saa juba ükskord leht täis?

Poiss. (Näitab nööriga). Weel on umbes küünra wõrra puudus.

Kägu. Säh! Sellest saab.

Poiss. Hõhõhõ! Siin on kaits kortelt pääle küünra. (Walab minema).

Kägu. Wiimane leib, jah, ajalehe toimetaja olla! Lõhu kirjutamist, kas higi tilgub, aga – (Ukse kuljus kõliseb). St! mu herrad, ruttu igaüks oma asemele! Tuleb keegi tellija, saagu ta aimu, et meie siin rahwa kasuks töötame, et pääajud aurawad – Sisse!

Talumats (sisse astudes ja läwe kõrwale seisma jäädes). Tere ommukust kah, siit maja rahwas!

Kägu, Ööpik, Lõoke. Teree!

Kägu. Millega ma teid wõin teenida, mu härra?

Talumats (kukalt sügades). Mis ta nüüd küll teenida wõi – kos nüüd sel ajal see teenistus om wõi midagi! Ole rahul, ku palakse leiba kätte saad. Käsu pääl wällän, ku iki monake.

Kägu. Mis te soowite, mu härra?

Talumats. Wõi mia tää, mis härra esi soowiwe wõi om!

Kägu. Ega ma ju kellegist teisest ei kõnelenud, – mis teie ise soowite?

Talumats. Ah me’e? Mis te nüüd hakkade ennäst kuluteme wõi oleme…

Kägu. Kuidas nii? Ma küsin ainult: mis te tahate?

Talumats. Olgu ‚s pits wiina wana inimesele waewa pääle, ku te just pakude ja käeperäst om!

Kägu. Juhm!

Talumats. Kes see? Mia wõi?

Kägu. Kes siis muu?

Talumats. Mikeperäst ‚s nõnda?

Kägu. Ega siin ometi kõrts wõi wirtsipood ei ole, et te siit wiina tahate.

Talumats. Kudas? Esi a’ade wägisi pääle…?

Ööpik ja Lõoke. Hahaha!

Kägu: Hahaha! See oli siis wäike eksitus! Mis siis külamehel õige päris asja oli?

Talumats (haawatult). Es te’s wõinu kohe küsta. Narride siin miut wana inimest! Härra saat’s selle kirja… (otsib ja annab).

Kägu (kirja wõttes). Soo. Wõite minna!

Talumats (kukalt sügades). Tää nüüd, ma pidawet siit iki midagi wastu ka saama? Nööpnõgel anti ka manu ja kästi tasku kinni pista, et ära ei kao…

Kägu. No jaa jaa, aga päätoimetaja ei ole kodus …

Talumats. Oah, ka kuule! Tää kus ta ka läits, et ma tää ütelde?

Kägu. Petrograadi! Ütelge Petrograadi!

Talumats. Wõi Pitrograadi? Jajah, sakste asja käiwe laialt! Küll ma’s ütle. Jumaleqe s’ kah!

(Ära).

Kägu,Ööpik ja Lõoke: Mhmh, jah, jumalaga kah!

Lõoke (naerdes). Mis ütleks nüüd päätoimetaja Sarw kirja pääle, mis sa praegu said, Kägu?

Kägu. Kiruks! Rahwawalgustaja pead olema, aga – näpuwalge pärast wõitle nagu kurat Jumalaga! Kirjuta nagu see tahab, (wiskab kirja käest), siis oled tagurlane, kirjuta nagu teine tahab, siis oled kodanlane, kirjuta nagu kolmas tahab, siis – siis… Ööpik!

Ööpik. Jah!

Kägu. Minge ümber nurga poodi – (kõnelemine laulu laadi: Minge üles mägedele).

Tooge mulle tubakat,

Hülsenid ja tuletikka,

Bostanjoglo wabrikust! —

Ööpik. Kulla härra, andke raha,

Kaupmees ammu pahane,

Wõlgu anda ta ei taha,

Mitte enam sugugi!

Kägu. Mis? Ja seda ütlete teie, kui politikamees, kelle kätte ma politika ringwaatuse kirjutada olen annud? Politika ja diplomatika, need kaks asja käiwad käsikäes ja teie kui politikamees ei peaks niipalju diplomatikat oskama, et tühja weerand naela tubakat kätte ei saa? Andke suuri tõotusi, suuri tõotusi andke! Minge!

Ööpik. Lähen juba, lähen! Kuu ja tähed taewas ei pea minu eest julged olema! (Ära).

Kägu. Nõnda ainult, nõnda on õige! (Laulab). Tadiramp, tadiramp – (Ukse kuljus kõliseb waljusti).

Kägu ja Lõoke. Ukse taga on üks tellija! (Tõttawad oma asemele ja kirjutawad).

Womm (sisse astudes). Tere! Ma tahan tääda, kes teist siin see – toimetaja on?

Kägu ja Lõoke. Teree!

Kägu (üles tõustes). Teie soowite, mu härra?

Womm. Mina ei ole teie härra, mina olen Wolmer Womm, wallawanem Wolmer Womm, aga – ma tahan tääda, mis härrad teie mul siin olete?

Kägu. Ei ole sugugi auu teid lähemalt tunda, auus wallawanem ja Wolmer Womm.

Womm. Soo, tunda ei mõista, aga teotada mõistate!

Kägu. Kuidas? Kes teotas?

Womm. Teie oma lehenarmaga! (Wõtab taskust suure ajalehe ja laotab enese ette laiali). „Pärnumaalt K. wallast kirjutatakse meile: Hiljuti oli meil wallaametnikkude walimine. Wallawanemaks sai keegi W. W., kellele kõik kõrtsimehed nädalate kaupa enne hääli olid kogunud. Arwatakse, et ametisse saamine W. W-le wähemasti 100 rubla maksma läinud! Oh Eesti rahwas, millal saad sa nii kaugele, et sa oma ametnikkude walimist enam sinikaelte abi! ei toimeta!” – Kuidas teie julgete niisugust teotust minu kohta lehte panna? Seda ma teile ei jäta.

(Astub ähwardawalt lähemale).

Kägu (eest taganedes) Aga auulik härra Womm ja wallawanem! Kuidas te ometi wõite mõtelda, et selles kirjatükis teist kõne on? Teie olete täitsa eksiteel. Jumala eest, ma tõendan teile, teid ei ole sugugi mõeldud.

Womm. Mis? keda te tahate wõrgutada? Kas K. wald ei tähenda Kariste ja W. W. – Wolmer Womm? – Mis?

Kägu. Aga ma kinnitan teile, auus Womm ja wallawanem, mõtelge ometi, Pärnumaal on ju palju waldade nimesid, mis K. tähega algawad – Koonga, Kõima, Käru, Kalli ja Kilingi – ja W. W wõib ju niisama hästi Willem Warik ja Wiilup Warblane tähendada kui Wolmer Womm! – Ega teie ei ole ju ometi omale kõrtsimeeste kaudu hääli kogunud ja 100 rubla ära kulutanud? – Mis?