August Kitzberg
Tuulte pöörises
OSALISED:
JAAK, Mäe-Soosaare peremees
LEENA, tema tütar (wiimases järgus Kaarli naene)
KAAREL, Ala-Soosaare peremees
JAAN, sulane Mäe-Soosaarel
ANU, tema ema
HANS ja MATS, Mäe-Soosaare sulased
MAI ja KÄRT, Mäe-Soosaare tüdrukud
PAAR KÜLA NEIUT
KARJAPOISS
PAAR METSAWENDA
Kolmanda ja neljanda järgu wahel on mõni kuu, neljanda ja wiienda järgu wahel pool aastat.
ESIMENE JÄRK
Talu peretuba, woodite ja söögilauaga. Ahi. Üks uks wiib õue, teine tahatuppa. Lahtine aken. Laupäewa õhtu heina ajal.
ILEENA:(on ennast praegu Jaani kätte wahelt lahti rabelenud. Tema nägu õhetab ja juuksed lendawad):… ära hulla mitte! Mina ei luba mitte! (Püüab kuri olla, mis ta aga sugugi ei ole).
JAAN(wagusi, wähe aja pärast):]Hää küll. Ma ei hulla mitte. Soosaare lill ei luba mitte. Soosaare lill… (jääb wait).
LEENA(oli teisse tuppa ära minna tahtnud, pöörab läwe pääl ümber):Räägi aga edasi, ära jäta sõnu pooleli. Soosaare lill…?
JAAN:(on woodi ääre pääle istunud ja jalgu lahti päästma hakkanud, nagu enne):Nojaa, Soosaare lill ei taha mitte…
LEENA(ähwardab sõrmega):Jaan!
JAAN:Mis on?
LEENA:Kas siis selle sõnade kordamisega midagi ära üteldud on?
JAAN:Mis siis sinu arwates weel pidi tulema?
LEENA:Ei tea.
JAAN(wähe aja pärast):Mis ma siis weel iseäralist oleksin ütelda wõinud?! Soosaare lill ei taha mitte et temaga hullatakse, temal on ise kellega ta hullab, ja..
LEENA:Ja?..
JAAN:Ja siis ei taha tema mitte, et tema oma sulane temaga hullab.
LEENA(wähe aja pärast):Õige.
JAAN:Kas ma ei ütelnud? (Päästab jalgu edasi): Nii loomuliku asja juurde ei olegi seletust waja.
LEENA:(tuleb ette poole, pühib nagu harjunud kombe järele põllega üle söögilaua ja jääb siis seisma):Lehed on päetsis koti all.
JAAN:Soo? Tänan wäga. (Pistab käe koti alla ja wõtab säält ajalehed wälja).
LEENA(on käed selja taha laua külgi toetanud, Jaanile risti wastu):Jaan!
JAAN(on lehti waadanud, silmi üleslüües):Noh?
LEENA(mõtetes):Mispärast sina õige meile sulaseks oled hakanud?
JAAN:Kuidas nõnda? Mis see tähendab?
LEENA:Ma küsisin ju selge sõnaga küllalt.
JAAN:Mispärast mina teile sulaseks olen hakanud? (Naerab:) No – sellepärast et ma süüa tahan. See on ju ometi selge küllalt.
LEENA:See ei ole sugugi selge küllalt, (istub.) Räägitakse, et sa, sestsaadik kui sa oma isa surma järele meilt ära läksid ja wallast kadusid – maad ja linnad läbi olla käinud.
JAAN:Mis siis? Kas ma sellepärast süüa ei taha ?
LEENA:Süüa, – süüa saab inimene igal pool.
JAAN:Peaaegu küll.
LEENA:Ja emale olla sa ka alati raha saatnud.
JAAN:Kas siis sellel ka tähendust on ?
LEENA:Ära tee ennast rumalaks. Sellel on see tähendus… kas siis inimene, kes ei joo, kes tööd ei karda, tõesti maailmas paremat ei leia, kui – talu sulaseks hakata?
JAAN:Hm!
LEENA:Ega sa ometi ei hakka seletama, et see põli kerge on?
JAAN(käewarsi näidates):Aga kui inimesel minu omade taolised tugewad käed on?
LEENA:Nendega wõib ka midagi muud pääle hakata.
JAAN(mõtetes, nagu kaugele waadates):Ehk kui – kui inimene, kes küll palju maad läbi käinud ja mõndagi näinud, oma – kodupaiga, oma lapsepõlise karjaskäimise koha, iga kiwi ja kännu, iga põllupeenra külgi kinni kaswanud on…
LEENA:Nõnda luuleline sina ei ole. Kiwid, kännud ja põllupeenrad siin ei olnud ju ka sinu omad..
JAAN:Õige. Nõnda luuleline mina ei ole. Kuid mõni ehk katsuks seda asja nõnda seletada. Tõsi, minu oma ei olnud siin midagi, aga… (Rõhub käega otsaesist).
(Läbi lahtise akna on wankri lähemale weeremist ja hobuse jala astumise müdinat kuulda; toas olejad ei pane ärewuses seda tähele)LEENA:Ja mahakäinud inimene ei olnud sina mitte, kui sa walda tulid.
JAAN(külmalt):Soo? Wõi mitte?
LEENA:Sellepärast mina ka otsa pääle ei saa…
JAAN:Wäga palju auu, et Soosaare lill oma sulase saatusega tegemist teeb…
LEENA(haawatult üles tõustes):Ah mine… (Tahab ära minna).
JAAN(üles karates):Leena!
LEENA(ennast ümber pöördes, pahaselt):Noh? (Mõlemad seisawad üksteisele risti wastu).
JAAN(ennast kogudes):Ei midagi. Jah, ei mitte midagi.
IIJAAK:(paremalt poolt sisse astudes, piip suus; Leena pöörab ennast ruttu ettepoole ümber):Mis siin on? (Jaanile): Mine wõta mu hobune lahti. (Läheb tahapoole, et kübarat warna panna.)
JAAN:Jaah! (Pistab lehed pääkoti alla ja tahab minna). (Leena seisab, ukse käeraud pihus, ei tea kas minna, wõi jääda).
JAAK(on weidi järele mõtelnud):Jaan!
JAAN(jääb läwe pääle seisma):Noh?
JAAK(paneb kübara ära, pehmemalt):Wiitsiwad mul wallamaja juures kaks päewa järjestikku ära, ei saanud ise metsa tulla… Kaugele tööga saite ?
JAAN:Laassaare-niit on koos, Aru-heinamaa kaari pääl…
JAAK(lahkemalt):Siis oli küll tööd.
JAAN:Ilm oli hää, natuke tuuline ja jahe, siis muud kui andsime pihta.
Nojah. – Teisi ei ole weel kodus?
JAAN:Jäiwad külarahwaga koos tulema, ma tulin hobustega ees.
JAAK(on pahemale poole läinud):Hää küll.
JAAN:(tahab minna)JAAK:Jaan!
JAAN:Mis on?
JAAK:Sull ei ole waja minna. Töölt tulnud inimene. Leena wõib ka hobuse lahti wõtta ja koplisse lasta.
JAAN:Kuula nüüd weel. (Tõmbab ukse enese taga kinni).
IIIJAAK:Mis jutt teil Jaaniga ees oli?
LEENA:Mitte midagi.
JAAK(natuke nukralt):Olite ju nina pidi koos.
LEENA:See oli ainult juhtumisi.
JAAK:Waata temaga paremini ette. Jaan ei ole mitte igapäewane inimene.
LEENA:Jaa, ei ole.
JAAK:Ei löö ka mitte ühegi asja juures risti ette.
LEENA:Ka seda wist mitte.
JAAK:Noh siis – sa mõistad, mis ma mõtlen? Tühjad jutud on kerged tõusma ja pärast ei sumbuta neid keegi…
LEENA:Noo, noo, isa.
JAAK:Lase olla. Kas sa pere eest oled hoolitsenud? Wäsinud inimesi ei tohi söögi pääle oodata lasta.
LEENA:Söök on katlas, nõnda pea kui aga tulewad. Pudru saawad ja wõid silma, piima ka ja sooja karaskit.
JAAK:Hää küll. Inimesi tuleb nüüd hästi pidada, ajad on niisugused. Ässitajaid on palju, ja Jaan on ka üks neist. Parem oleks olnud kui ma teda siia ei oleks wõtnud. Töömees ta ju on, seda ei wõi salata, – aga ma kuulen üht ja teist, mis meeldida ei tasa. Ja uut õpetust kannab ta siia oma lehega laiali, ning see on meie inimestel raske ära seedida.
LEENA:Isa, kas sina oled otsa pääle saanud, mispärast õieti Jaan walda tagasi tuli?
JAAK:Mispärast?
LEENA:Ta oli ju põllutöö seest wäljas ja olla linnades ja laewa pääl ka teeninud.
JAAK:Küllap ta hakkamist ei leidnud ja küllap teda igalpool parem minema kui tulema nähti.
LEENA(mõtetes):Nõnda see ei wõi olla. Ma ei saa aga selle asja otsa pääle.
JAAK:Mis see sind siis huwitab? On ta korra siin, siis on ta siin. Tahab ta teenida, teenigu, ei taha mitte, mingu jälle. Teist aastat ma teda muidugi enam siia ei jäta. (Wiimaste sõnade ajal on Kaarel lahtise akna alla astunud).
KAAREL(läbi akna):Tere õhtust! Keda sa teist aastat siia ei jäta, äiapapa? Tere õhtust, Leeni. (Sirutab käed läbi akna tuppa).
JAAK:Tere õhtust! Ei midagi, rääkisime niisamuti. Heinamaalt tuled? Astu sisse. Meie rahwast ei ole weel näha…
KAAREL:Tööperemees ju tuli kopli poolt?
JAAK:Jah, tema üksi on. (Astub läwe poole.) Waatan õige, kas ei näe teisi juba. (Ära).
LEENA:(on akna alla astunud ja Kaarlile käe annud. See pigistab kahe käega neiu kät ja waatab temale hiilgawate silmadega otsa)KAAREL:Ja mis minu lille nädal otsa tegi, kuidas tema käsi käis?
LEENA:Lüpsis lehmi, keetis pudru, nagu ikka ?..
KAAREL:Kas mõtles ka minu pääle pikal nädalal korra ?
LEENA:Miks mitte. Ja mõtles, kuidas Kaarel pika nädala otsa metsa läbes jääda? Aga – mets on ju nüüd neidusid täis…
KAAREL:Kallikene!.. (Tahab neiut lähemale tõmmata, sel silmapilgul tuleb Jaan selja tagant akna alt mööda ja Leena taganeb eemale.)
JAAN(peatab silmapilgu, pilgates):Eheh! Soosare peremees lille kaswatamas! Kas siis tuppa ka ei astu?
KAAREL(ümber pöördes, terawalt):Astun, kui tahan, ja ei astu, kui ma ei taha. Mis siis Soosare sulasel sellega asja on. Aga – sinuga ma just kokku saada tahtsin. – Mispärast sina, Jaan, – minewal pühapäewal seltsi koosolekul inimesi minu wastu ässitanud oled?
JAAN(ka terawalt):Soo? Tõistre peremehel oli minu juurde asja? Siis palun tuppa astuda. Minu korter on siinsamas ümber nurga suures peretoas. Lageda taewa all meil ometi pikka juttu ettewõtta ei sünni.
KAAREL:(aeglasemalt)Ah nõnda? Sa oled ju ootamata wiisakas. Olgu siis. (Kaowad akna alt.)
IV(Mõlemad mehed, Jaan ees, Kaarel taga järel, astuwad sisse ja mõõdawad üksteist pilkudega. Kaarli waade on külm, Jaani oma salalik. Leena katab lauda)JAAN(tõstab istme lähemale): Palun!KAAREL(ei istu):Tänan. Kas tohib nüüd wastust oodata, wõi peab küsimist kordama?
JAAN:Missugust wastust? Mina ei ole inimesi sinu wastu ässitanud.
KAAREL:No siis – minu wastu mitte, aga minust soowitatud hoiukassa asutamise wastu! Mis sul asja juures meele järele ei ole?
JAAN:(külma rahuga):Minul ei ole teie kassa wastu midagi. Asutage wõi kümme kassat. (Urisedes:) Saab näha, kui palju teil sinna raha wiia on?
KAAREL:Sa oled ütelnud, et teie, sulased, kassasse krossigi hoida ei too.
JAAN:See on õige. Ja meie ei too ka mitte.
KAAREL:Mispärast mitte? Ja mispärast ässitad sa õues inimesi ja ei tule koosolekule ja ei räägi sääl, mis sul asja wastu on?
JAAN:Olen mina teie seltsi liige?
KAAREL:Meie anname ka teistele sõna.
JAAN(põlgawa naeratusega):Jah, seni kui ta teile päri räägib. Julgeb ta aga wastu rääkida, siis wiskate ta läwest wälja. Siis on ta kära tegija.
KAAREL(ägedalt):See ei ole õige!
JAAN(wagusi):Ei maksa sõnu kulutada ja waielda.
KAAREL:Ja mispärast ei pea sulased raha hoiukassasse tooma?
JAAN(wiiwitades):Partei kasu pärast.
KAAREL(pilgates):Partei on siis selles asjas seisukoha wõtnud ja sina täidad tema otsusi?
JAAN:Ei. Minul on eneselgi aru pääs.
KAAREL(kibedalt):Ja see aru pääs ei ütle sulle mitte, et meie õieti ainult sulaste pärast hoiukassa asutame, kuhu nad oma kopikud kasu kandma wõiksiwad wiia, et nad käest… kõrtsi ära ei weere ?
JAAN:Hahaha! Naljakas!
KAAREL:Naljakas? Mis selle juures naljakas on?
JAAN:Naljakas on teie – õrn hoolekandmine sulaste kopikute eest. Hahaha!
KAAREL:Kuidas nõnda?
JAAN:Et teie, peremehed, oma sulaseid weel ikka nii rumalaks peate, kes maast ega ilmast aru ei saa!
KAAREL:Kuidas teie, sulased, siis hoiukassa asutamise mõttest aru saate?
JAAN:Seda wõin ma sulle ütelda. Hoiukassa on teil ainult abinõu, mis meie werewaewaga teenitud kopikad jälle teie kätte tagasi peab tooma. Teil on neid waja oma kasuks masinate ja muude ettewõtete sisse teenima panna, sest enestel – teil raha enam ei ole.
KAAREL:Sina oled hull.
JAAN:Mitte sugugi. Hoiukassa on teil ainult uus abinõu.
KAAREL:Soo, soo, wõi uus abinõu. Ja endine? Siis pidi meil ju endine ka olema. Missugune see siis oli?
JAAN(pikkamisi, kerge rõhuga):See? Enne – rentisite meile – ääre maid. Oli mõnel kokkuhoidlikul sulasemehel mõni rubla raha kogutud, kohe oskasite temale naese kaela määrida ja kõrge hinna eest ääre maid rendile anda. Iial ei jõudnud rentnik renti ära tasuda. Lõpp oli oksjon ja mehe kopikud oliwad jälle teie käes. Nüüd, kus see abinõu enam ei tõmba, olete uue wälja mõtelnud, ja – masinad peawad teie käed lahti päästma, kui raudsed orjad, kes palka ei küsi, teiega ühes töölisi suruma.