Robert Kirkman, Jay Bonansinga
Elavad surnud: Tee Woodburysse
Pühendatud Jillyle (L’amore della mia vita)
– Jay BonansingaKõigile inimestele, kes on minust aastate jooksul jätnud palju andekama mulje, kui ma tegelikult olen: Charlie Adlard, Cory Walker, Ryan Ottley, Jason Howard ja muidugi… Jay Bonansinga
– Robert KirkmanTänuavaldused
Eriline tänu Robert Kirkmanile, David Alpertile, Brendan Deneenile, Nicole Sohlile, Circle of Confusionile, Andy Cohenile, Kemper Donovanile ja Tom Leavensile.
Jay BonansingaMinu isale Carl Kirkmanile, kes õpetas mind töötama ja näitas, mida võib saavutada, kui kõvasti vaeva nähakse ja keskendutakse eesmärgile. Ja mu äiale John Hicksile, kes andis mulle enesekindluse riskida ja loobuda igapäevasest tööst ning alustada oma ettevõttega. Võlgnen palju teile mõlemale.
Robert KirkmanEsimene osa
PUNANE KOIDIK
Elu teeb palju rohkem haiget kui surm.
– Jim MorrisonÜKS
Lagendikul ei kuule keegi, kuidas purejad kõrgete puude vahel lähenevad.
Georgia tõrksasse savisesse pinnasesse tungivate telgivaiade metalne kõlin summutab nende sammud. Sissetungijad on ikka veel oma viiesaja meetri kaugusel lähedalasuvate mändide varjus. Keegi ei kuule põhjatuules jalge all praksuvaid oksaraage ega kurguhäälte iseloomulikke oigeid, mis meenutavad lindude hägusaid hüüde kaugel puulatvades. Keegi ei haista roiskuva liha ja väljaheites marineeritud hallituse vaevumärgatavat hõngu. Pärastlõunane tuuleiil kannab sõõrmeisse sügisese puusuitsu ja kõdunevate puuviljade aroomi, mis varjab elavate surnute lehka.
Päris tükk aega ei märka ükski kerkiva laagri asukatest mitte mingisugust ohtu. Enamikul ellujäänutest on tegemist raudteeliipritest, telefonipostidest ja roostes betoonivarrastest valmistatud tugitalade üles hiivamisega.
«Lihtsalt hale… Vaata nüüd mind,» oigab hobusesabaga sale noor naine meeleheitlikult. Ta kükitab kohmakalt värvipritsmetega telgikanga ruudu juures, mis on laagriplatsi loodenurka maha laotatud. Ta väriseb oma lohvakas Georgia Tehnikaülikooli dressipluusis, antiikehetes ja rebenenud teksades. Ta punetav nägu on tedretähnidega kaetud ja pikad tumepruunid juuksed ripuvad salkudena, kuhu on põimitud väikeseid õrnu sulgi. Lilly Caul on tõeline närvipundar: ta lükkab tõrksaid juuksesalke pidevalt kõrva taha ja närib kompulsiivselt küüsi. Nüüd surub ta haamri kindlamalt oma väikesesse kätte ja virutab metallvaiale mitu hoopi, mis vaid riivavad pead, nagu oleks vai õlitatud.
«Pole midagi, Lilly, rahune,» ütleb teda selja tagant jälgiv kogukas mees.
«Iga kaheaastane saaks sellega hakkama.»
«Ära ole endaga nii karm.»
«Ega ma ei tahagi endaga karm olla.» Ta haarab haamrist mõlema käega ja peksab edasi. Vai ei liigu sugugi. «Hoopis selle tobeda vaiaga.»
«Sa hoiad haamrist liiga kõrgelt.»
«Mida?»
«Hoia rohkem käepideme poolt, lase haamril tööd teha.»
Veel tagumist.
Vai põrkab kõvalt maapinnalt tagasi ja lendab läbi õhu kolme meetri kaugusele.
«Neetud. Neetud!» Lilly virutab haamriga vastu maad, langetab pilgu ja hingab pahinal välja.
«Sul läheb täitsa hästi, nukuke. Las ma näitan sulle.»
Suur mees astub tema kõrvale, põlvitab ja üritab haamrit õrnalt enda kätte võtta. Lilly tõmbub eemale ega loovuta tööriista. «Anna mulle hetk aega, eks? Ma saan hakkama, ma tean,» käib ta peale. Tema kitsad õlad tõmbuvad dressipluusi all pingesse.
Ta haarab teise vaia ja alustab uuesti, koputades kõhklevalt vastu metallpead. Kivikõva maapind avaldab vastupanu. Oktoober on olnud külm ja Atlantast lõuna poole jäävad söötis põllud on kõvaks muutunud. See pole iseenesest halb. Sitke savine pinnas on poorne ja kuiv, vähemalt praegu, sellest ka otsus siia laager püsti panna. Talv on tulekul ja see seltskond peatub siin juba nädala: nad seavad end sisse, koguvad jõugu ja mõtisklevad oma tuleviku üle – kui neil üldse on enam tulevikku.
«Lihtsalt lase haamril vaiale langeda,» demonstreerib turske mustanahaline mees tema kõrval hiigelsuure kämblaga vehkides. Tema suured käed võiksid katta terve Lilly pea. «Kasuta gravitatsiooni ja haamri raskust ära.»
Lilly peab tegema suure pingutuse, et mehe üles-alla pumpavat käsivart mitte põrnitsema jääda. Isegi varrukateta teksariidest särgis ja räsitud vestis maas kükitades on Josh Lee Hamiltoni kogu muljetavaldav. Hoolimata NFL-i kaitsemängija kehaehitusest, võimsatest õlgadest, tohututest puutüvesid meenutavatest säärtest ja jämedast kaelast suudab ta siiski liikuda üsna graatsiliselt. Tema kurvad pikkade ripsmetega silmad ja madal pidevalt kortsus laup kiilaneva pealae all annavad talle ootamatult õrna ilme. «Ei midagi erilist… Näed?» Ta näitab veel kord ette. Tema seavatsa-suurune tätoveeritud biitseps pinguldub, kui ta kujuteldavat haamrit vibutab. «Saad aru, mida ma mõtlen?»
Diskreetselt pöörab Lilly pilgu Joshi lihaseliselt käelt. Iga kord, kui ta märkab mehe muskleid, rühikat selga ja laiu õlgu, tabab teda kerge süütunne. Kuigi nad on juba üsna tükk aega koos selles maapealses põrgus, mida mõned georgialased «Pöördeks» kutsuvad, on Lilly Joshiga intiimsuse piiri ületamist hoolikalt vältinud. Parem jätta läbisaamine platooniliseks, olla nagu õde ja vend, parimad sõbrad, ei midagi enamat. Parem piirduda asjaliku suhtlusega… Eriti keset seda katku.
Aga see pole Lillyt peatanud suurele mehele pisikesi ujedaid naeratusi saatmast, kui too teda «tüdrukuks» või «nukukeseks» kutsub… Või veendumast, et mees märkaks tema tagumiku kohale tätoveeritud Hiina hieroglüüfi, kui ta õhtuti magamiskotti ronib. Kas ta annab mehele võltsi lootust? Mängib temaga, et mees teda kaitseks? Need retoorilised küsimused jäävad vastuseta.
Pidevalt sügaval sisimas hõõguv hirm on summutanud Lilly eetilised kõhklused ja sotsiaalsete käitumisnormide nüansid. Hirm on teda saatnud kogu elu – ta sai keskkoolis maohaavandi ja pidi Georgia Tehnikaülikoolis poolikuks jäänud õpingute ajal ärevusevastaseid ravimeid võtma –, aga nüüd pulbitseb see alati pealispinna all. Hirm painab teda unes, mürgitab mõtteid ja pitsitab südant. Hirm sunnib teda tegutsema.
Ta pigistab haamrit nii kõvasti, et veresooned randmes tukslevad.
«See pole ju raketiteadus, jumala eest!» hüüatab ta, saab tööriista viimaks kontrolli alla ja virutab vaia puhta raevu jõuga maasse. Ta haarab järgmise, astub telgi teise nurka ja kihutab metallora otse läbi riide maapinda, tagudes meeletult ja metsikult, sama palju mööda kui pihta. Ta kaelal ja laubal pärlendab higi. Ta peksab ja peksab, unustades hetkeks kõik muu.
Viimaks peatub ta kurnatult, hingeldades ja higist märjana.
«Hästi… Võib ka nii,» tähendab Josh tasa ja tõuseb jalule. Tema pruunil näol mängleb naeratus, kui ta poolt tosinat maasse löödud vaia silmitseb. Lilly ei lausu sõnagi.
Märkamatult põhja poolt puude vahelt lähenevad zombid on nüüd juba vähem kui viie minuti kaugusel.
Ükski Lilly Cauli sajakonnast kaaslastest, kes on kireva kogukonna loomiseks vastumeelselt jõud ühendanud, ei märka improviseeritud telkide jaoks valitud tühja platsi saatuslikku puudust.
Esmapilgul tundub see krunt ideaalne. Lagendik asub linnast kaheksakümmend kilomeetrit lõuna pool kuivanud hirsi ja tiheda mullaga kaetud looduslikus orus, kus toodeti tavaliselt miljoneid buššeleid virsikuid, pirne ja õunu aastas. Kunagised haldajad, ilmselt lähedalasuvate puuviljaaedade omanikud, on jalgpalliväljaku suuruse krundi hüljanud. Maalappi ümbritsevad kruusased sissesõiduteed. Neid looklevaid radu ääristab tihe ja metsik valgete mändide ja tammede müür, mis ulatub mägede jalamini.
Niidu põhjaserva jäävad suure häärberi põlenud ja põrmustatud jäänused: taeva taustal tardunud skeletina välja joonistuvad mustunud sarikad ja hiljutises tormis purunenud aknad. Viimase paari kuuga on tulekahjud hävitanud suure osa Atlantast lõunasse jäävatest äärelinnadest ja taludest.
Augustis, kui inimesed esimest korda elavate surnutega kohtusid, halvas lõunaosariike haaranud paanika kõik esmaabiteenused. Haiglad koormati üle ja suleti, tuletõrjejaamad vaikisid ja 85. maantee ummistus autovrakkidest. Vähehaaval loobuti kaasaskantavate raadiote kruttimisest ja hakati otsima kättesaadavaid varusid, häid leiukohti, liitlasi ja peavarju.
Sellesse hüljatud talusse kogunenud inimesed kohtusid Pike’i, Lamari ja Meriwetheri maakondades tubakakasvandusi läbivatel tolmustel teedel ja turuplatsidel. Neid oli igas vanuses, sealhulgas tosin väikeste lastega peret. Nende tõrkuvate ja lagunevate autode konvoi aina kasvas, kuni vajadus peavarju ja vaba ruumi järele muutus vältimatuks.
Nüüd laiutavad nad kaheksa tuhande ruutmeetrisel tühjal maalapil nagu mõni majanduslanguse-aegne Hooverville1: mõned elavad autodes, teised on pehmemale maapinnale varjualuseid rajanud, kolmandad seadsid end sisse väikestes telkides krundi serval. Neil on väga vähe tulirelvi ja laskemoona. Aiatööriistadest, sporditarvetest ja kööginõudest – tsiviliseeritud elu luksustest – on saanud relvad. Mitu tosinat ellujääjat alles taovad külma kõvasse maapinda vaiu. Nad töötavad usinalt, et pidada kinni mingist nähtamatust kirjutamata tähtajast ja püstitada oma improviseeritud varjualused. Keegi neist ei märka põhja poolt mändide vahelt lähenevat ohtu.
Üks asunikest, John Deere’i nokamütsi ja nahkjakiga kõhn kolmekümnendates mees, seisab niidu keskel hiiglasliku riidest ruudu servas. Telgiriie heidab tema nurgelisele näole varju. Ta juhendab varjualusesse kogunenud tusaseid teismelisi. «Laske käia, daamid, pingutage natuke!» kärgib ta üle külmas õhus kajavate metallikõlksatuste.
Teismelised maadlevad raske puutalaga, mis kujutab endast selle suure tsirkusetelgi tugisammast. Nad leidsid telgi I-85 maantee kraavist ümber läinud veoki kõrvalt, mille keret ehtis pleekinud ja täkitud klounilogo. Hallituse ja loomasõnniku järele haisev enam kui sajameetrise läbimõõduga määrdunud ja räbaldunud telgiriie klappis John Deere’i mütsiga mehe arvates ideaalselt ühisala katteks, mille all hoida varusid ja korda ning säilitada vähemalt mingeid tsivilisatsiooni riismeid.
«Mees, see ei kannata telgi raskust,» kurdab üks teismelistest, sõjaväemustriga mantlis Scott Mooni nimeline laiskvorst. Tema pikad blondid juuksed ripuvad näo ees ja hingeõhk aurab, kui ta koos oma tätoveeritud gootidest koolikaaslastega tööd rügab.
«Ära vingu ja virise, küll see vastu peab,» ühmab nokamütsiga mees vastuseks. Tema nimi on Chad Bingham ja ta on üks asunduse pereinimestest, nelja tütre isa. Tal on üks seitsmeaastane, üheksa-aastased kaksikud ja üks teismeline. Chad on õnnetus abielus häbeliku väikese naisega Valdostast. Ta peab end karmiks distsiplineerijaks, just nagu ta isa. Aga tema isal olid pojad ja ta ei pidanud rinda pistma naiste jamadega. Rääkimata sellest, et Chadi isal ei tulnud tegeleda elavaid ründavate surnud mädakottidega. Nüüd haaras Chad Bingham ohjad enda kätte ja võttis alfaisase rolli, sest nagu ta isa öelda tavatses: «Keegi ju peab seda tegema.» Ta põrnitseb lapsi. «Hoidke paigal!»
«Kõrgemale ei saa,» kiristab üks gooti poistest läbi kokkusurutud hammaste.
«Mitte kõrgemale kui sina – sa oled täitsa pilves,» naljatab Scott Moon vaikselt itsitades.
«Hoidke paigal!» käsutab Chad.
«Mida?»
«Hoidke seda neetud asjandust paigal, ma ütlesin!» Chad kinnitab tugisamba metallist splindiga. Hiiglasliku paviljoni seinad laperdavad sügistuules valjuhäälselt ja teismelised kiirustavad väiksemate taladega telgi servadessse.
Kui tohutu lagi kuju võtab ja lagendik läbi telgi laia ukse nähtavale ilmub, silmitseb Chad maha trambitud pruunikat umbrohtu, avatud kapottidega autosid, emade ja laste punte, kes loendavad maas oma kasinat marjasaaki ja müügiautomaatidest rüüstatud riismeid, ning poolt tosinat maisest varast kubisevat pikapit.
Hetkeks ristab Chad pilgu suure mustanahalise mehega, kes seisab kolmekümne meetri kaugusel platsi põhjanurgas ja kõrgub kaitsvalt Lilly Cauli kohal nagu mõne vabaõhuklubi massiivne väljaviskaja. Chad tunneb Lillyt nimepidi, aga see on ka kõik. Ta ei tea tüdrukust eriti midagi peale selle, et too on «mingi Megani sõbrants», ja pikast mehest teab ta veel vähem. Chad on temaga mitu nädalat lähestikku elanud, aga ei mäleta isegi tema nime. Jim? John? Jack? Tegelikult ei tea Chad neist kellestki midagi peale selle, et nad on meeleheitel ja kardavad ja lausa anuvad distsipliini.
Chad ja suur mustanahaline kutt on juba mõnda aega tähendusrikkaid pilke vahetanud. Nad hindavad üksteist, kaaluvad jõudude vahekorda. Nad pole sõnagi vahetanud, aga Chad tunneb, et talle on esitatud väljakutse. Ilmselt saaks suur mees Chadist käsitsivõitluses jagu, aga Chad ei laseks asjal selleni jõuda. 38-kaliibriline kuul ei hooli kasvust ja just selline ootab teraskattega Smith & Wessoni Mudel 52 salves, mis on pistetud Chadi laia Sam Browne’i vöö vahele.
Praegu aga sähvatab kahe mehe vahel ootamatu äratundmine nagu pikselöök. Lilly põlvitab endiselt mustanahalise mehe ees ja taob vihaselt telgivaiu vaeseomaks, aga mees põrnitseb Chadi ja tema pilgus välgatab midagi tumedat ning halvaendelist. Mõistmiskillud saabuvad kiiresti üksteise järel nagu süttiv vooluring.
Hiljem jõuavad mõlemad mehed eraldi järeldusele, et nii nemad kui kõik teised magasid sel hetkel maha kaks väga olulist tõsiasja. Esiteks, lagendikult kostvad telgipüstitamise hääled olid juba tund aega elavaid surnuid ligi meelitanud. Teiseks, mis veel tähtsam, sel paigal on üksainus kriitiline puudus.
Pärast juhtunut mõistavad mõlemad oma suureks kurbuseks, et lähedalasuv künkanõlvani ulatuv mets moodustab loodusliku barjääri, mis vaigistab või summutab kõik puude tagant kostvad hääled.
Tulgu sealt üle kõrgendiku kas või ülikooli paraadorkester, ükski lagendiku asukas ei kuuleks neid enne, kui taldrikud nende näo ees kokku löövad.
Lilly Caul on mitu minutit rünnakust õndsas teadmatuses, kuigi tema ümber toimub kõik väga kiiresti ja haamrite kolina ning jutupomina asendavad laste korrapäratud karjed. Lilly jätkab vihaselt vaiade materdamist, pidades karjumist ekslikult mängivate põnnide kisaks – kuni Josh tema dressipluusi kraest haarab.
«Mida…» Lilly võpatab ehmunult ja keerab end silmi pilgutades suure mehe poole.
«Lilly, me peame…»
Josh jõuab vaevu esimesed sõnad kuuldavale tuua, kui viie meetri kaugusel tuigerdab puude vahelt välja tume kogu. Joshil pole aega põgeneda ega Lillyt päästa, ta jõuab vaid tüdruku käest haamri haarata ja ta eest ära lükata.
Lilly kukub ja keerutab end vaistlikult mööda maad, enne kui tasakaalu tagasi saab ja jalule tõuseb, karje huultel tardunud.
Häda on selles, et esimesele lagendikule tuikunud laibale, pikale kahvatule räpases valges haiglakitlis surnule, kelle rebestatud õlas vingerdavad ussikestena kõõlused, järgneb veel kaks olevust. Naine ja mees, mõlemal suu asemel haigutav auk, kahvatutelt huultelt tilkumas must ila ja klaasistunud nööpsilmad neile tardunud.