Matthias Johann Eisen
Raha-augu jututd
1. Raha pärast tülis
J. Ekemann Tapalt.
Ühele mehele näidatud unes, et tema põllu sees suure puu all raha-katel olla. Hall vanamees tulnud mehe juurde ja ütelnud: “Mine sinna suure tamme alla ja kaeva otse põhja poolt kahe juurika vahelt; siis leiad raha-katla. Aga siis üksi leiad raha-katla, kui sa selgel kuuvalgel ööl lähed urgitsema. Kellegagi ei tohi sa rääkida. Räägid sa, jääd raha-katlast ilma.”
Mees oodanud kuuvalget ööd. Võtnud siis labida õlale ja läinud tamme alla. Näinud sääl hulga mehi tamme ümber tantsivat. Mehele tulnud suur hirm pääle. Jooksnud koju tagasi.
Teisel päeval rääkinud mees unenägu sõbrale. See ei tahtnud lugu uskuda. Teisel hommikul näeb aga mees: sõber tuleb tamme juurest, raud-kastike kaendlas.
Mees kohe küsima: “Kust sa tuled?”
Teine vasta: “Raha-augult!”
“No, mis sa leidsid?” küsinud mees.
Teine jälle: “Mis muud kui raha!”
Mees tahtnud pool osa enesele. Teine ei tahtnud anda. Hakanud riidlema. Teine rebinud teise käest raha-kasti ära.
Raha-augu kaevaja saanud viimaks ometi raha-kasti teise käest kätte. Hüüdnud ise võidurõõmuga: “Taga kuradile, ma ei saa nüüd sinu käest kätte!”
Vaevalt saanud mees sõnad suust, kui raha-kast nagu tina tuhka kadunud.
Küll otsinud mehed, aga mida sa otsid, kui kadunud. Läinud raha-augule veel vaatama, aga ei midagi.
Mehed jäänud surmani vihameheks.
Julius Weisenfeldi suust.
2. Jaani-õhtune raha nõudmine
D. Pruhl Metsikust.
Mees läinud teed mööda edasi ja kurtnud iseeneses: “Oh oleks mul raha, siis oleksin ma mees!”
Teine tundmata mees tulnud vasta ja ütelnud: “Mis sa raha puudust kurdad! Mine Jaani-õhtul metsa ja vaata, kus tuli paistab. Mine tule juurde ja viska hõbe-valget tulesse, ise mine edasi. Teisel päeval saad säält raha ja selle asja, mis tulle viskad. Aga hirmu sa ei tohi tunda, olgu sääl, mis tahes. Tagasi ei tohi sa vaadata!”
Mees oodanud Jaanipäeva õhtuni. Läinud siis metsa. Näinud tule. Läinud tule juurde. Pika habemega mees liigutanud raudhargiga suurt tuld. Nülitud hobune käinud ümber tule.
Mees läinud tulest mööda ja visanud oma hõbepislakkidega piibu tulle. Läinud edasi, aga vaadanud üle õla tagasi. Nii kui mees aga tagasi vaadanud, vajunud raha kolinal maa sisse.
Teisel päeval läinud mees raha vaatama, ei leidnud aga midagi.
Mees hakanud kurtma: “Nüüd olen piibust ilma!”
Kohe tulnud tundmata mees sinna ja ütelnud: “Mis sa kurdad! See on su oma süü, et rahast ja piibust ilma jäid! Miks sa vaatasid tagasi! Nüüd ole targem! Tule aasta pärast Jaani-õhtul. Kui sa ei eksi, siis saad raha!”
Mees oodanud teise Jaani-õhtuni. Läinud siis jälle vaatama. Näinud tule, läinud tulest mööda, visanud hõbe-preesi tulle.
Selle korra jooksnud must koer ümber tule; raudhargiga tulesorija olnud seesama habemega vanamees, kes mineva aastagi sorinud.
Mees läinud natukese maad edasi. Jäänud siis vähem seisma ja kuulama. Kuulanud, nagu oleks raha kõlinal maa sisse läinud.
Teisel päeval läinud mees vaatama. Leidnud preesi ja paar kamalu täit hõbe-raha maast.
Jälle tulnud tundmata mees mehe juurde ja ütelnud: “Mikspärast sa sinna seisma ja kuulama jäid? Selle pärast sa rohkem ei saa! Seda ma näen, et sinust õiget raha-augu leidjat ei saa! Jäta parem see raha-augu otsimine järele! Kui sa nii kahevahel oled, võib sulle raha-augu otsimisega õnnetustgi juhtuda!”
Selle pääle kadunud tundmata mees ära.
Mees näinud ka, et väike ümmargune auk maa sisse läinud, augu põhja aga ei ole paistnud.
Neiu M. Jaansohni suust.
3. Raha koldes
J. U. Veltmann Pootsist.
Korra elanud vana lesknaene. See olnud põhjatu rikas, aga ei täinud kellegile punast krossigi anda. Kui lese surma-tund ligi tulnud, ajanud lesk kõik pererahva toast välja. Poja naene aga pugenud salaja kambrisse ja vadanud läbi kambri ukse augu, mis vana eit tegema hakkab.
Vanaeit võtnud suure rahakoti kätte ja läinud sellega lõukale. Teinud tuha sisse sügava augu, pistnud rahakoti auku ja ütelnud ise: “Kelle käsi seda on siia pandnud, selle käsi võtku seda ka jälle tagasi!”
Vanaeit surnud ära. Pärast surma läinud minija koldest tuha alt raha ära võtma. Ei leidnud aga tuhast midagi. Sorinud küll tuha läbi, aga mis ei ole, ei ole.
Minija mõtelnud ja mõtelnud. Viimaks tulnud vanaeide sõnad meelde. Minija toonud surnu kolde ette, võtnud vanamoori käe oma kätte ja hakanud sellega tuhka segama. Kohe tulnud rahakott välja.
Minija võtnud rahakoti ära. Teinud lahti. Kott olnud kulda, hõbedat täis.
4. Seitsme venna veri
J. U. Veltmann Pootsist.
Vanal ajal elanud mees ja naene. Need olnud väga rikkad. Naene olnud rahakoti hoidja.
Hääkene küll! Naene jäänud haigeks. Arvanud, et surm kätte jõuab. Võtnud ilma mehe teadmata raha kaasa, läinud põllule, kaevanud augu, pannud raha auku ja ütelnud ise: “Selle raha panen siia nii kauaks varjule, kuni siin seitsme venna veri ära on valatud!”
Aga mees oli metsast piima-püti vitsa toomas. Läinud tasa naese ligidale ja kuulnud põõsa varjult kõik, mis naene rääkinud.
Naene läinud koju tagasi. Mees pole naese ees sest midagi välja teinud, et kõik naise juttu oli kuulnud.
Naene surnud kolme päeva pärast ära. Surnu maetud maha. Siis läinud mees sinna kohta raha välja kaevama. Aga vale! Pole raha säält enam leidnud.
Mehel tulnud naese sõnad meelde. Läinud koju, toonud kana juurest seitse noort kukke, tapnud need sääl ära. Kohe tulnud raha august välja.
Seda viisi saanud mees oma varanduse jälle kätte.
5. Kuda mees vandumise pärast õnnest ilma jäi
J. Seland Jõhvist.
Korra kündnud mees. Paar härgi olnud adra ees. Äkisti jäänud härjad seisma. Küll sundinud mees härgi edasi, aga härjad pole paigastgi läinud. Mees tõstnud atra tagasi, paremale ja pahemale poole, aga ader olnud nagu kivi taha tinutatud.
Mehe süda saanud viimaks täis. Andnud härgadele piitsaga pihta ja hüüdnud vana teopoisi moodi: «Mis tuline kurat nüüd siin adra taga on!»
Kohe tõmmanud härjad kõvasti ja ader pääsnud lahti. Paar sammu edasi kündes ehmatanud mees ära. Ta meelest olnud nagu vaoks maa jalgade alt ära. Suur mürin, kõlin olnud kuulda.
Natukese aja pärast hakkas mees jälle kündma. Nägi nüüd, et raha-katla sang adra otsa oli jäänud.
Mehe kurja vandumise pääle oli raha-katel maa põhja tagasi vajunud. Mees oli oma õnnest ilma.
6. Kuda raha-pott ära kadus
O. Hintzenberg Tapalt.
Ühele mehele juhatatud unes raha-katel kätte. Mees võtnud teise mehe appi, läinud, kaevanud juhatatud kohta sügava augu. Ei leidnud aga midagi.
Teisel öösel kästud meest uuesti minna ja üksi raha maa seest välja võtta.
Mees läinud. Leidnud auku tagasi aetud mulla seest raha-poti. See olnud nii suur, et üksi ei jäksanud ära viia.
Mees läinud tagasi, kutsunud venna appi potti ära viima.
Pott olnud aga kadunud. Küll otsinud mees hoolega, ei leidnud aga enam midagi.
Hans Völlmanni suust.
7. Naene raha-augul
J. Seland Jõhvist.
Ühele naisele ööeldud öösel unes: «Mine neljapäeva õhtul teie toa ette suure kivi juurde. Kaeva sääl päeva-tõusu poolt küljest. Siis saad raha-katla kätte. Aga ära kedagi appi võta. Kõik pead sa üksipäini korda saatma!
Hommikul tõusnud naene üles. Olnud väga rõõmus juhatuse üle. Oodanud suure igatsusega neljapäeva õhtut.
Pea jõudnud aeg kätte raha-augule minna. Naene läinud kivi äärde ja hakanud kaevama. Kaevanud juba nii palju, et katla päälmine kord silma paistnud.
Õnnetuseks tulnud korraga naese oma mees sinna. Mees ütelnud: «Mis kuradi raha-augu kaevajaks sina oled hakanud, et sul päevast aega järele ei jäänud!»
Seda ehmatust, mis nüüd tulnud!
Kivi hakanud raksuma ja paukuma. Kolinal vajunud raha-katel selle jutu pääle maa alla.
Mees ja naene ei saanud ehmatuse pärast sõnagi suust. Küll kaevanud pärast seda kohta, aga ei leidnud enam midagi.
Nõnda vajus naese õnn maa põhja.
8. Piip täis kulda
Otto Schantz Pootsist.
Korra läinud mees Jaanipäeva õhtul teed mööda koju poole. Äkisti näinud ta, et üks vanamees tee ligidal tule ääres ennast sojendanud.
Mees läinud tule äärde ja küsinud piibu pääle tuld.
Vanamees võtnud ilma sõna lausumata ereda tulesöe ja pannud mehe piibu pääle.
Mees tänanud ja läinud koju.
Hommiku hakanud mees piipu vaatama. Leidnud: piip kulda täis. Nüüd saanud mees aru, et see vanapagan vist olnud, kes talle tule asemel kulda piipu pannud.
9. Kuda mees ussi käest raha ära võttis
J. P. Sõggel Paistu-Kaarlist.
Ühel talumehel oli alati raha puudus. Korra juhatati mees unes metsa äärde suure kivi juurde; sääl olla raha terve tünder. Ära pidada seda aga neljapäeva ööse kella kaheteistkümne aial tooma. Kivi pääl olla suur nõeluss; sellele ei olla tarvis midagi lausuda. Siis ei teha uss viga.
Mees mõtles: Tühja kah! Unenäod on mitut petnud, petavad mind ka!”
Teisel ööl juhatati jälle, ja ka nüüd jättis mees minemata. Kolmandal ööl juhatati jälle. Mees mõtlema: “Pagana pihta! Ma katsun korra, kas unenäod tõesti tõtt jutustavad!”
Järgmisel neljapäeva öösel kella kaheteistkümne ajal läks mees metsa äärde suure kivi juurde, labidas seljas. Kivi juurde jõudes nägi mees ussi kivi pääl ja raha ussi ligidal.
Mees ajas käe pikali ja tahtis raha ära võtta. Aga uss ajas ennast õigeks ja tõmbas raha kõhu alla.
Mees mõtles tüki aega. Hakkas viimaks labidaga kivi külje alt kaevama. Kaevas ja saigi kivi alt katla täie raha kätte. Nüüd oli ka uss kivi päält kadunud.
Mees kandis raha koju. Seda sai sada selja täit, igas seljatäies kuuskümmend kamalu täit. Pärast seda ei kuuldud meest enam raha puuduses olevat.
10. Ratsa läbi tule
H. Pihlap V. – Võidust.
Ennevanasti põletanud või kuivatanud vanapaganad tihti metsas raha. Läinud inimesed juurde vaatama, kustunud tuli ja raha kadunud kõik äkisti ära. Saanud aga keegi midagi asja tule pääle visata, jäänud raha järele.
Korra sõitnud mees öösi ratsahobusega läbi metsa. Näinud: vanapagan põletanud raha. Õnnetuseks ei olnud mehel midagi asja käes tule pääle visata.
Mees kihutanud ometi ratsa-hobusega tulest risti, rästi läbi kuni tuli kustunud.
Hommikul läinud mees tule aset vaatama. Leidnud hulga kuldraha nende kohtade päält, kuhu hobuse kabjad olivad puutunud.
11. Kuda sant suure varanduse leidis
J. Karu Helmest.
Korra läinud sant ühte talusse. Sääl olnud parajalt joodud. Sandile antud ka süüa ja juua nii et õige küll.
Jõudnud õhtu kätte. Pidulised heitnud tuppa magama, sant aga saadetud rehte.
Sant heitnud rehte magama. Korraga kuulnud sant, et keegi parsil hüpanud ja ise laulnud: “Till, till, lopp, lopp! Pita puta, rallal!.. pita, puta, rallal. … Till, till, lopp, lopp! Pita puta, rallal!..
Sandil hirm käes, et vanapagan parsil. Kuda vanapaganast lahti saada? Sant kardab, et ehk sööb viimaks ära. Küll palunud sant kõik palved ära, aga midagi pole aidanud. Parsil hüpatud ja tantsitud ikka edasi ja lauldud ühtelugu: “Till, till, lopp, lopp, Pita, puta, rattal!..”
Ei aidanud mingi asi. Viimaks ütelnud sant: “Hüppa, et kurat sind võtku!”
Seda üteldes olnud rehi korraga raha täis, hüppaja aga ise kadunud. Sant saanud säält nii palju raha kui kanda jõudnud. Läinud siis raha-noosiga oma teed.
Mis sandist üle jäänud, pärinud majarahvas.
12. Kudas kaltsuajaja rikkaks sai
J. Holts Ostrovist.
Ühes väga vanas mõisas elanud korra üks herra. Äkisti hakanud sääl üks hääl nagu vaim põranda alt karjuma: “Ma tõusen! Ma tõusen!”
See hääl ei andnud enam rahu sugugi. Herra lasknud enesele viimaks uue mõisa ehitada. Arvanud, et kuri vaim vanas mõisas elamas on.
Ühel õhtul tulnud üks kaltsuajaja ja palunud mõisaherra käest öömaja. Herra mõtelnud: “Ma annan talle oma vana mõisa öökorteriks. Las’ vaimud võtavad ta õnneks pääle!”
Juhatanud kaltsuajaja vana mõisa. Kaltsuajaja hakanud kõige päält ahju kütma. Tahtnud sooja tuba saada. Korraga hakanud hääl hüüdma: “Ma tõusen! Ma tõusen!”
Kaltsuajaja hirmu täis. Mõtleb: siin on päris kurjavaimude pesa! Panen ma jooksma, võib vaim järele tulla. Saagu, mis saab, ma ütlen: “tõuse pääle!”
Ütelnudgi: “Tõuse pääle!”
Kohe läinud põrand praginaga lõhki ja suur raha-kast tõusnud põranda alt ülesse.
Mees läinud vaatama: kast üsna raha täis. Mees loopinud kõik kausid ree päält maha ja ajanud suure vaevaga rahakasti ree pääle ja läinud oma teed.
Herra täinud teisel päeval meest vaatama. Ei enam meest kusagilgi. Saatnud siis oma mehe kuulama, kas hääl veel vana viisi hüüab. Ei enam kuulda midagi.
Herra saatnud teomehed põranda alla otsima. Näinud: põrand olnud lõhutud. Teomehed leidnud põranda alt kasti aseme.
Herra ehmatanud seda kuuldes ära. Tulnud meelde, et korra vanast raamatust lugenud, ses vanas mõisas olla mõisa asutaja vara kõik koos. Selle varanduse oli kaltsuajaja nüüd kõik ära viinud.
Kaltsuajaja saanud selle varandusega Peipsis kõige rikkamaks meheks. Kui ta veel ära ei ole surnud, elab ta praegu uhkesti ja suuresti.
Jaan Ersbergi suust.
13. Kudas poisid vanapagana rahatündri kätte saivad
J. Holts Ostrovist (Nõvalt).
Korra olnud heinaküünis maa sees rahatünder. Seda raha-tündrit valvanud vanapagan.
Ühel pühapäeval ütelnud vanapagan oma naesele: “Jää sina raha valvama. Mina tahan täna kirikusse minna!”
Hää küll, naene lubanud. Saanud vanapagan kirikusse läinud, jäänud naene uniseks. Läinud heinamaale magama.
Seni läinud kari poisikesi sinna küüni tantsima. Kuulnud raha kõlinat. Poisid hakanud otsima ja kaevama. Leidnud viimaks rahatündri üles.
Üks olnud nende seast nii tark: visanud oma raha tündrisse. Siis tõstnud mitmekesi raha-tündri maast välja. Poisid läinud siis hobust tooma, et raha koju viia.
Selle aja sees tulnud vanapagan kirikust tagasi. Näinud: raha-tünder olnud välja kistud. Ehmatanud habeme kolm korda hallimaks kui enne olnud. Hakanud raha vaatama. Ei tunne enam oma raha ära. Puistanud kõik raha maha: ei tunne ära. Jätnud raha sinna maha, läinud, otsinud naese ülesse. Hakanud naist peksma. Ütelnud ise: “Minul oli kirikus kange kirjutus ja sina lähed raha-tündri juurest ära mujale magama ja lased raha ära viia! Kui sa teine kord veel nii hooletu oled, peksan ma sind nii, et sa eladesgi enam ära ei unusta!”
Poisid aga vedanud raha-tündri koju ja saanud rikkaks.
Jaan Ersbergi suust.
14. Rakvere naese rahasaak