Teet Kallas
Jää hüvasti, mr. Shakespeare
1
Jaan Ploompuu saatis hajameelse pilguga väikese soomuskindluse sarnast politseiautot, mis juba teist korda niklit kiisates tolmusest kõrvaltänavast läbi kihutas. Mõnes teise situatsioonis oleks see auto ehk mõtteid ja oletusi tekitanud, aga hetkel tegeles Jaan muuga.
Oli augusti keskpaik ning Jaan Ploompuu mõtiskles hoopis suvest ja igavikust. Augustikuu küpsed lõhnad, puhtad helid ja sügavad varjud häälestasid filosoofiliseks.
Tema meelest olid suvi ja igavik omavahel seotud. Väga võimalik, et nad olidki üks ja sama, ainult seda ei saanud kontrollida. Tuli uskuda intuitsiooni.
Haa – kontrollida! Inimesel polnud kõiksuses vist üldse mingit rolli ette nähtud, tema oli seal juhukülaline nagu kohmetu kontvõõras pulmapeol või kriimus säärtega külalaps akadeemia istungil. Nagu keegi, kes on kogemata valesse ruumi sattunud ega saa millestki aru.
Jaan läks oma mõttest isegi elevile: aga äkki ongi inimese sattumine igaviku ääremaadele piinlik eksitus või tehniline hälve? Ehk on need mingid kõiksusest üle jäänud killud või praakdetailid, mille külge on tolmukübeme kombel üsna kogemata takerdunud ka inimene?
Igatahes oli suves mitmesuguseid vihjeid. Näiteks kuum värelus vee kohal. Või lapse hele hõige teisel pool järve, mis kaikus ja vibreeris veel seletamatult kaua laotuse all, aga võib-olla hoopis mingites igavikulabürintides. Ootamatu kohin kaseladvas. Peoleo ärev hõige keset lämmi ja loidu keskpäevavaikust. Muide, kes on üldse kunagi näinud ilusat kollast lindu peoleod? Ei keegi! Halli kassi ainitine pilk, kui ta aguli majatrepil istudes jälgib su möödumist. Kass teab kindlasti midagi olulist. Aga ta ei ava iialgi oma saladusi. Jaan arvas, et kass sobib igavikku paremini kui inimene.
Vihjed jäid enamasti arusaamatuks ja tabamatuks, ent viisid ometi mõttele, et igavik peaks ilus olema.
Suvi sünnitas erilisi mõtteid ning leebet leppimist. Suves oli turvaline viibida. Suvel oli isegi nukrus värvikas. Suvi polnudki aastaaeg, suvi oli seisund – aga sellest oli keegi juba kirjutanud, kas mitte üks endine kirjanik, praegune diplomaat, suursaadik, lühidalt: poliitik. Oli ta hetkel Skandinaavias või tegutses juba ÜRO lepitusemissarina täitumatul Balkanil? Kõik oli võimalik. Aeg oli saabunud, riik oli tulnud, ametid vaheldusid, poliitikud rändasid.
Jaan Ploompuu ei teinud endale enam illusioone. Enamik paremaid mõtteid oli juba teiste poolt välja mõeldud. Enamik raamatuid oli juba ammu valmis kirjutatud. Noorema mehena oli ta selle pärast ehk tõesti tuska tundnud, salaja kannatanud – nüüd enam mitte.
Talle meeldis, kui tulid mõtted. Mõtted tulid ikka ootamatult. Nad olid väga erinevad. Jaanil polnud iseenda seltskonnas ilmaski igav, nagu ta mõnikord naisele selgitas, kui see ekslikult oletas, et Jaan on jälle tujust ära või tunneb üksildust. Ei, tema oli vaid tõsine, aga mõtete mõtlemine oli ju seda väärt. Teine asi, et mõtted olid tunduvalt värvikamad ja targemad kui kõik see, mida ta aastate vältel õhtuti või puhkusekuudel oli suutnud üles kirjutada.
Aga ka selle all ei kannatanud ta enam ammu. Kui mees on üle viiekümne, peab tal endast ja oma võimalustest mingisugune ülevaade olema.
Keskpärasus pole süü, mille pärast peaks kannatama või mida saaks parandada. Tuleb vaid osata keskpärasusest maksimum välja pigistada.
Muidugi – provintsis pole see kerge.
Provintsil on oma nõudmised. Sa pead olema kas väga mehine või väga lihtsameelne, et provintsis iseendaks jääda. Mõnikord arvas Jaan Ploompuu, et tema on nii seda kui teist.
Jaan Ploompuu elas V. maakonnalinnas. Tavamallide järgi oli see üsna harilik väikelinn. Kellele väike, kellele paras. V. oli ilus ja isekas linn, tal oli väärikas ajalugu ja moodne teater. Võõrastele tutvustas Jaan Ploompuu ennast alati V. põliselanikuna. Ta näol oli seejuures väljakutsuv ilme. See linn ja see maakond olid läbi aegade isamaale alati kirjanikke, koorijuhte ning teisi vaimuhiiglasi kinkinud.
Jaan Ploompuu tohtis juba mõnda aega ennast kõhklematult kirjanikuks nimetada. Umbes tosina aasta eest võeti ta Kirjanike Liidu liikmeskonda. Linna jaoks oli see oluline formaalsus. Teda hakati tänaval rohkem märkama ja lugupidavamad teretama.
Linn nõudis selgust. Kes tahtis kirjanik olla, sel pidi dokument olema.
Jaan kandis liikmekaarti alati kuuetaskus. Varem oli see olnud tumepruun ja poolenisti venekeelne, nüüd helehall ja poolenisti prantsuskeelne. Kord aastas sõitis ta ainult sel otstarbel pealinna, et oma liikmemaksu tasuda. Summa oli sümboolne, ent sellel oli tema jaoks sügav mõte. Mõte oli selline: kes vennaskonda võetud, peab sellesse tõsiselt suhtuma.
Nüüd mõtles ta suvest ja igavikust. Eks see olnud ju üks spetsiifiline kirjanikutegu: olla, käia, vaadelda, mõtelda. Nüüdki: suvi püsis veel suur, aga juba oli näha üks kindel märk tema väsimisest Jaan Ploompuu igapäevastel linnaradadel.
Pihlakas.
Jah, seesama kidur linnapihlakas ühel tänavaristil, kus kunagi asus armetu piimapoeke, nüüd aga müüdi kallist elektroonikat, „Sonysid” ja „Sharpe”. Imelik küll, aga seda pihlakat ei märganud ta kunagi varem, kui see ühel heal päeval otsekui täiesti ootamatult ruugeid kobaraid täis oli. See pilt mõjus Jaan Ploompuule nagu helisignaal. Igal aastal ühtemoodi! Tema mälusalves käivitus otsekui mingi vana helilint, mis omaaegse riigiraadio tütarlaste ansambli murdeealiste häältega hakkas reipalt, nipsakalt ja fataalselt laulma:
„Juba puudel punetavad pihlad,sügis suvele on andnud käe…”
See oli olnud tema lapsepõlv ja tema kooliaeg. See hele ja reibas lauluke oli temaga sealt alatiseks kaasa tulnud. Selle lauluga oli sotsialismimaa õppureile teada antud, et valged ja avarad koolimajad ootavad neid jälle kodumaa hüvanguks teadmisi omandama. Mis on klorofüll, kes olid Makedoonia Aleksander, Viktor Kingissepp või Ivan Polzunov, kuidas moodustada rindlauset, kes tappis Lermontovi, mis on ühist oomil ja ampril, mis on π… kuidas mõista seda, et paralleelid lõikuvad lõpmatuses? Lõpmatuses, kõiksuses – igavikus?
Igavik igavikuks, igavik oli suur, ilus ja tabamatu, aga nüüd mõtles ta hoopis oma lapsepõlvest. Kas pidi ta surmani häbenema, et oli olnud sotsialismiajastu laps, kandnud punast kaelarätti ja süüdanud pioneerilõket? Ja kui, siis kelle ees? Oli ta sünnisüü korvamatu?
Ta muigas. Eks olnud seegi sihuke spetsiifiline kirjanikumõte, lihtsameelne spekulatsioon. Tegelikult oli temaga kõik korras. Omal ajal oli ta kuulunud koguni rahvarinde aktiivi, hiljem aga käinud liberaalide koosolekuil. Tema peale ei vaadanud siin linnas viltu ka kõige ägedamad radikaalid. Nad ei pühendanud teda küll oma plaanidesse, ei kutsunud koostööle, aga ta poleks seda vist tahtnudki. Poliitika ei huvitanud teda juba mõnda aega eriti. Aitas sellestki, et kõik V. radikaalid, konservatiivid kui ka vasaktsentristid olid ta vastu viisakad.
Asi oli ka selles, et V-s ei elanud kuigi palju kirjanikke, keda võinuks laiavalt endisteks või praegusteks jaotada. Need mängud jäid Tallinnale ja Tartule. Provints pidi oma kasinate ressurssidega mõistlikult ringi käima. Kultuur oli kitsal ajal kallis lõbu, aga ometi andis see iga linnakese imagole midagi juurde, kui seal juhtus elama mõni kunstnik, muusik või kirjanik.
Mis puutus lapsepõlve, siis selle kohta arvas Ploompuu niimoodi: tema lapsepõlv oli olnud õnnelik.
Igatahes! Laps peabki õnnelik olema. Igal ajal, igas paigas. See on lapse enesekaitse, tema osoonikiht kurjusekiirguse vastu – olla õnnelik igal juhul. Muidu ei saa temast kunagi täiskasvanut või kui saabki, siis teistele tülikas ja ohtlik täiskasvanu, mõni poliitiline ekstremist, maffioso, vägistaja, pealekaebaja, loomapiinaja või bürokraat.
Ta oleks nüüd tahtnud kuhugi pargipingile istuda ja mõned mõtted üles tähendada. Talle tundusid need tähtsad. Aga ta teadis ammu, et ruudulisel märkmikulehel nägid need välja kuidagi tühised, segased ja isikupäratud. Ning nagu ikka, tuli tal hiljem oma märklauseid uurides meelde, et midagi sarnast on juba kirjutatud. Kas polnud sel õnneliku lapsepõlve teemal isegi mingi film vändatud – väikesed blondid eesti poisid keset stalinlikku jõledust, öiseid küüditamisi ja raamatupõletamisi?
Ikka seesama lugu: kõik oli juba kellegi poolt ära tehtud.
Mis parata. Temal oli oma rida. Tema kirjutas külajutte. Neid ei kirjutanud viimasel ajal peaaegu keegi. Ei tea, miks? Kas ei tundnud keegi enam maaelu? Tema teadis seda küll. Ta teadis mõndagi maaelu monotoonsest võlust ja pelgas selle hiilivat idiotismi. Ta tundis moodsat agraarleksikat ja arhailisi oskussõnu. Ta oskas traktorit juhtida ja võis vajaduse korral ka hobuse vankri ette rakendada.
Üks ta vendadest, endine kolhoosiagronoom, pidas nüüd talu.
Aga praegu mõtles ta: juba puudel punetavad pihlad, sügis suvele on andnud käe. Vastu tuli tuttava näoga kogukas daam, hele suvekleit seljas, punakas päevitus paksudel põskedel. Kuidas võiksid praegu välja näha need riigiraadio laululapsed, kes mulle kunagi punapihladest laulsid, mu lapsehinge kooliärevusega täitsid? Umbes niimoodi, nagu see tüse tädi? Hullem veelgi – nad peaksid juba pensionil olema…
Pihlapuna puudutas muide otseselt teda ennastki. Jaan Ploompuu oli õpetaja. Koolmeister, nagu ta ise eelistas ütelda. Ta õpetas murdeealistele lastele füüsikat. Miks just füüsikat? Kes seda enam mäletas. Tema nooruses oli kõrgharidus au sees, provintsikoolidest suunduti klasside kaupa sisseastumiseksamitele, tüdrukud filoloogideks, poisid tehnokraatideks ja mõnedki neist kohtusid kuue-seitsme aasta pärast endise kooli õpetajate toas, vihikupakk kaenlas… Olid ajad! Niisama poolkogemata oleks temast võinud hoopis keemik saada. Teadusse noor Jaan ei kippunud, küll aga sepitses juba tollal lühijutte. Jäigi kirjutama. Samas ei teinud ta kunagi illusioone, nagu suudaks ta ennast ja oma peret külanovellide või lastelugude kirjutamisega ära toita.
Eriti nüüd, mil rahast rääkisid kõik ja seda polnud nagu kellelgi. Vähemalt tema tutvuskonnas polnud ühtki rikast. Rikkaid ilmselt kusagil leidus, aga need hoidusid oma punti. Või salgasid kõik maha. Kes häbenes vanu tuttavaid, kes kartis maffiat. Jaan Ploompuu ei osanud uusrikka psühholoogiast veel midagi oletada. Ei osanud ega püüdnudki. Kapitalism oli isamaale tagasi tulnud kuidagi ootamatult ja ebatüüpiliselt, kõik suhtedki olid seetõttu ebatüüpilised ja segased.
Tema mõtles pigem suvest ja igavikust.
Hajameelselt seisatas provintsikirjanik nüüd tänavaristil, mis pakkus mitmeid võimalusi. Tal polnud kindlat plaani; ta oli kõndinud, ta oli mõtisklenud.
Otseteed edasi astudes oleks ta võinud jõuda ühte vanasse heasse kohvikusse. Seal võis kohata teisigi, kelle kohta öeldi – maa sool. Koolmeistreid, arste, advokaate, pillimehi ja ajakirjanikke. Tõsi küll, endisest harvemini ja hõredamalt. Kitsad ajad olid kätte jõudnud, kohvikutes lükusid nüüd mingid uut tüüpi noored inimesed. Nad käitusid vabalt ja jahedalt. Nad olid ilusad ja ülbed. Nad maksid oma arveid siniste sajakroonilistega, millele oli trükitud eesti rahva esimese poetessi õilsalt murelik nägu. Mõnikord austas kohvikut oma visiidiga erootikaklubi ja massaažisalongide omanik. Ta käitus kaalukalt nagu mingi senaator, see kunagine pisike asjamees rajooni agrotööstuskoondisest. Uus aeg nõudis uusi kangelasi. – Järve poole hoides oleks ta võinud pooletunnise jalutuskäiguga jõuda oma suvilasse. Aga just sealt oli ta hommikul tulnud, käe otsas tüse kotike punaste tomatitega. – Vasakule keerates oleks ta nelja minutiga jõudnud raamatukokku.
Ning sinna ta pööraski. Tal olid mitme päeva ajalehed lugemata. Lehti ilmus palju ja ta ei jaksanud neid enam ammu osta, tellimisest rääkimata. Aga see polnud häbiasi, isegi suur Tammsaare oli käinud avalikus raamatukogus ajalehti lugemas.
Ajaliku elu kulg vääris murelikku jälgimist. Eesti asi edenes visalt ja vindunult. Ikka veel! Ometi oli kõik see möll ja närvisõda ju ammu möödas, enam ei käsutanud kodumaad ju võõrad, hoolimatud, umbkeelsed inimesed. Mõnikord kahtlustas Jaan Ploompuu põranda alla peitunud KGB salasepitsusi, mõnikord aga – ja see oli tõesti masendav tundmus – oma paljukannatanud isamaa järjekordsete juhtide liigkasinaid vaimuomadusi.
Aga enne raamatukokku jõudmist meenus talle jälle igavik. Kui igavik ja suvi on üks, kuhu lahkub sel juhul igavik, kui suvi otsa saab ja lehed tuulde langevad?
Sellele küsimusele jäi nõder inimene vastuse võlgu.
2
(Märkmeid sellel teemal)
Noppeid Eesti kirjanduse ajaloost. I–III köide, Tallinn, 1965–1969.
KRISTJAN JAAK PETERSON (1801–1882) …Progresseeruva tiisikusehaigena leidis P. lõpuks ulualust… kuid nüüd oli see kõik juba hilja. 4. aug. 1822 suri maarahva laulik 21-aastasena ja päris meile tundmatu haua Riia Jakobi surnuaial.
ROBERT FRIEDRICH FAEHLMANN (1798–1850) …Siis aeti läbi siirupiga magustatud veega ja pagarilt laenuks võetud leivaga, sest isegi heeringat võidi ainult harva endale lubada. …Suur töökoormus põhjustas üha sagenevaid tervisehäireid, mis kandsid ilmselt tuberkuloosset iseloomu. – 1850. aasta 22. aprilli südaööl lõigati läbi kõik F-i kavatsused ja unistused. Surm saabus verejooksu tagajärjel kopsust.
JOHANN VOLDEMAR JANNSEN (1819–1890) …Novembris 1880 J-t raske rabanduslöök, mille tagajärjeks oli mälu ja kõnevõime kaotus. Elanud kümme aastat masendavat varjuelu, suri J. 13. juulil 1890.
PHILIPP STAMM (1814–1871) …hiljem elas Peterburis, kus ta 1871. a. mõrvati. (S-i kui kirjamehe mõrvas tsensuur juba kümme aastat varem).
JUHAN WEIZENBERG (1838–1877) …osalt pärssisid loominguvõimet nõrk tervis ja pidevad haigused.
CARL ROBERT JAKOBSON (1841–1882) …Kestev ülekoormatus nõrgendas tugeva organismi vastupanu, nii et J. raske külmetumise tagajärjel haigestununa suri paarinädalase põdemise järel 19. märtsil 1882.
LYDIA KOIDULA (1843–1886) …Ja haigus tungis sammsammult peale. …pärast neljandat, surnult sündinud last ilmus tõbi uuesti. Kukkumisega lahtikäristatud haav keelas kauaks käe tarvitamise, ka kirjutamise.
MIHKEL VESKE (1843–1890) …Läbielatud raskused ja kestev ülepingutus murdsid enneaegselt V. tervise ja ta suri südamerabandusse 16. mail 1890 Kaasanis.
ADO REINVALD (1847–1922) …Liiatigi oli talupoeglikul kirjamehel ja eesrindlikul ühiskonnategelasel oma nõrkusi, sagenevaid viinavõtmisi… kauaaegne taluperemees oli korraga puupaljas. …perekondlikud kaotused vapustasid hinge. Vaevarikas elukäik lõppes 8. veebruaril 1922 Kulbilohus.
JUHAN KUNDER (1852–1888) …Ülepingutusel olid traagilised tagajärjed. K. haigestus tüüfusesse ning kurnatud organism ei pidanud haigusele vastu. Ta suri 24. aprillil Peterburis.
EDUARD BORNHÖHE (1862–1923) …sõidul Saaremaale sai B. laeval külmetada ja ennegi nõrgenenud organism ei suutnud tõvest jagu saada. Kirjanik suri 17. novembril.
ANDRES SAAL (1861–1931) …Tugevasti halvenes nägemine. (1923. a. Jaapanis maavärina tagajärjel). 1927. jäi ta täiesti pimedaks…
JAAK JÄRV (1852–1920) …saadeti kaheks aastaks välja… 1920. a. varakevadel, teekonnal Ufaa kubermangu hukkus ta Djoma jõel.
MAXIMILLIAN PÕDDER (1852–1905) …Alkoholi kurjasti pruukimise ja majandusliku kitsikuse tõttu katkesid 1876. P. ülikooliõpingud… P. suri 15. oktoobril 1905 südamerabandusse.