Betti Alver
Tuulearmuke
1
Konservatooriumist tulles silman haigemaja ees puiesteel jälle sama poisikest. Iga lõuna kõnnib ta sääl pruuni koeraga edasi-tagasi, näol sügav tõsisus. Vaatab oodates haigemajale, mille uksest kell kaksteist kõrge hallis mantlis mees astub, lapse käekõrvale võtab ja parki sammub.
Nüüd langeb mõlema silmist minule vaid pikk, uuriv vaade, kuna esmakordsel kohtamisel laps valjusti karjatas ning päranikistud niiskeil silmil, laotatud kätega mulle vastu jooksis. Ka mees seisatus hämmastunult, näol mingi teadvusetu küsimus, silmis rõõmusädelus.
See kestis ainult hetke.
Järgmisel sekundil süvenes mehe suunurgis endine kibedus, näole laskus jälle ükskõiksuse mask.
Lapse silmis aga püsis küsimus, kangekaelne ootus. – Mis võis neid mu isikus üllatada? Täna olen veidi hiljemaks jäänud, linnas lööb kell veerand üks.
Näen, kuidas vanapoolne mees kliiniku uksele ilmub ja laps talle vastu jookseb. Üle poriloikude hüpates hüüab ta:
„Tead, isa? Ta pole veel tulnud!“
Mees astub trepist alla ja vastab midagi tasa.
Taevas on üleni halliks muutunud, tuul paiskab aeg-ajalt jämedaid vihmapiisku näkku. Puiesteel on täna elutu, eemal logiseb unine voorimehe vanker. Pargi sisemusest läheneb üleni märg müürsepasell, vilistades äärmiselt kõvasti ja valesti „Ahviarmastust“.
Gert on lapse nimi.
Kuulen, kuidas mees talle kõvasti ütleb:
„Ei, Gert, meie läheme koju.“
Ent laps kordab trotslikult üht ja sama, väikesed jalad trambivad poris ja kõigest jõust rebib ta isa käest.
„Ootame siis ometi, ootame, isa! Ta tuleb kohe, küll sa näed!“
„Ole mõistlik, Gert!“
Ent paluv hääl muutub ikka nõudvamaks.
Siis märkavad nad mind. Mees haarab kõvemini lapse käe ja pöörab pilgu savisele poisile, kes juba „Lõbusa leseni“ jõudnud.
Koer ta vasemal uriseb tasa ja näitab hambaid.
„Isa, isa, kuule, isa,“ räägitakse mu selja taga vurinal – „kuule, isa, ma küsin nüüd? Eks, ma küsin nüüd…“
„Ära jookse siis ometi vette! Vaiki, Gert!“
Pööran imestanult pääd. Üle tõsise lapsenäo veerevad suured pisarad, silmad sinise madrusemütsi all vaatavad mulle laiunult järele.
Ah, milline naljakas nööpnina ja see väike nutuviril suu!
„Väike Gert, mis on sinuga?“ tahaksin küsida, ent pilk karmiltvaatavale mehele sunnib mind vaikima. Miks ta ei lasknud siis ometi lapsel kõnelda, see vana sapine mehekoi? Naeratan korraks lapsele ja pööran ümber. Haaran noodimapi tugevamalt kaenlasse ja sammun kiirelt läbi pori vasemale.
2
Pärast lõunat muutub vihm hoogsamaks ja Eva ei tea, mis igavusest teha. Mähib end suurde punasesse salli, tõmbab jalad toolile ning lehitseb uut kevadmoodide albumit.
Tulen alla harjutama.
Lükkan klaveril Eva tantsunoodid ja operetivihud kõrvale ning asun uue raske etüüdi juurde.
„Lea!“
„Jah?“
„Jäta täna see igav harjutus, ma ei suuda seda kuulata! Mängi midagi lõbusamat!.. Või parem, tule istu siia akna alla! Missugune kole, kole ilm! Pidi siis just täna sadama hakkama? Kell viis kavatsesime Kloostripargis kohata: Inge, Aksel ja Ohakas. Kui rumal, rumal!.. Neist võiks keegi ometi siiagi tulla! Ei! See ilm teeb mu hulluks! Tead, Lea, kui vihm üle ei jää, võtan homme rotimürki – päris tõesti!“
„Rumalus, Eva! Tahad, mängin midagi ,Dodost’?“
„Ei. Võtan mürki, ilma naljata! Huvitav, kas ema siis veel mu uuele mantlile vastu sõdib! Ära naera, tahan tõesti surra! Saa minu vanuseks, siis mõistad seda.“
„Muidugi, muidugi, sellane rauk, sina! Seitse päeva juba kahekümne aastane. Kohutav.“
„See ei tähenda midagi. Võiksin praegu loobuda kõigest, kõigest siin igavas ilmas.“
Moealbumile langeb piisk. Tõepoolest, Eva nutab? Maksab siis tänane jalutuskäik seda?.. Hm… Ohakas vast?
„Kae, Eva, milline huvitav kleit! Heleroheline siid korallega. Kui sellega kord kloostriparki läheksid, hakkaksid sind kõik armastama. Roheline sobib sulle ju nii hästi.“
„Lambake, säärases tualetis ei minda tänavale. See on õhtukleit. Tõepoolest, algupärane! Need voldid küljel ja rippuvad helmed… kuis need küll tantsides kõriseksid – tõesti tore! Ja see siin – ah! Säherdune raske siid hõbepitsiga – jumalik! Leake, see sametmantel läheks mulle pööraselt hästi ja niisugune sirelikarva kübar – või parem see kirju siin brokaatäärega! Hans ütleb, ma pidavat kandma ainult tumedat, aga Harry leiab, ma olevat roosas midagi haruldast. Aga vaata ometi seda kellukesiga mütsikest! Kui kena!“ Ah nii palju, palju uut ja huvitavat sisaldab see kõhukas album! Nii paljugi sobiks Evale, ta heledale sasipääle ja naervatele silmadele, kust kadunud viimne nukrusjälg.
See kašakleit ometi, see spordikostüüm, see kütkestav mantel!
Mis ütleks Nata, mis ütleks Inge teda selles bengaliinkleidis nähes?.. Inge teeks suured kadedad silmad ja oleks mitu päeva halvas tujus, Nata istuks kas või kesk tänavat maha, lai imestus hääsüdamelisel näol…
„Ja võid ainult ette kujutada, Lea: Nata usub, tal olevat klassiline profiil – hahaa! Oled märganud, rääkides pöörab ta ikka külje. Kord küsinud kohvikus keegi Griti kolleeg: miks vahib preili Lipov ikka selja taha? Ja tead, mis Hans vastanud? Preili Lipov on oma kreeka jooned ära kaotanud ja otsib nüüd neid… hahahaa! Mõtle ometi, kus poiss! Pöörane! Kuule ainult: ära kaotanud… kreeka jooned… hahahaa!.. See suur lõug ja pikk, pikk nina! Oi, ma ei suuda enam!“
Eva naerab. Naerab nii, et pisarad uuesti ta silmi ilmuvad.
Väljas sajab ikka veel.
Tänaval voolavad sulisevad ojakesed, tinahallid pilveräbalad on kui kinni mässunud kirikutornide tippu. Aeg-ajalt sammub läbi hämaruse lahtise vihmavarjuga möödamineja, hüpates ettevaatlikult üle loikude ja vahuste rentslite. Vihmatorudest jookseb vesi ladinal kõnniteele. Toas levib pimedus, kell seinal tiksub ebaharilikult kõvasti.
Äkki trepil rutulised sammud ja sisse tormab Inge nõretavas vihmamantlis.
„Lapsed! Uudis!“ raputab ta oma mantlit, et piisad klaverini lendavad. „Kui te ainult teaksite!“
Eva on naerust toibunud ja sirutab end mõnuga.
„Puhh!.. Mis siis on, Inge? Tutvusid Orvikuga? Ah?“
„Orvik? Orvikukene tuleb pärast. Nüüd enne aga üks papiiros. Nii. Fuchs, Feuer! Latsekesed, midagi kuradi toredat!“
Inge armastab kõrgel istuda.
Ronib tooli selgtoele ja paneb jalad lauale. Vaatab veidi aega lubava naeratusega Evale ja minule ning vaikib. Süütab siis suure elegantsiga paberossi, puhub suitsu suust ja ninast ning läkastab veidi.
„Nii siis: suur uudis! Ma ei mõista, kuidas nad ometi rõngaid teevad?.. Mis? Kannatage, ma räägin. Also: kolmandal aprillil on Akseli sünnipäev, teate? Hüva. Vaata, Eva: kas pole Lea praegu nagu mõni balsameeritud egiptuse printsess?“
Eva vaatleb mind teravalt.
„Mis poolest? Ma ei leia.“
„Mis poolest?.. Hm… seda ma ei tea, aga Lea, sa oled balsameeritud printsess. Kord kinos nägin üht…
„Hää küll, Inge“ – Eva on kannatamatu. „Aga uudis?“
„Noh, kuulge siis: Hans Grit on tragikomöödia kirjutanud, sureliku kirjaniku surematu teose, nagu ta ise ütleb. Võib olla, oli see ümberpöördult… issand, Eva! Oota siis ometi! See on näidend ühest printsist ja kahest kuningatütrest. Prints tuleb riiki, kus elab lesk kuningaemand kahe ilusa tütrega. Üks on balettkooli õpilane, teine matemaatika-professor. Prints sõidab kosja paažide, hoovinarri ja riigikantsleriga ning…“
„See on ju väga huvitav lugu,“ räägib Eva vahele, „aga Inge, lubasid meile mingisugust uudist jutustada? Kuhu jääb see?“
„Kannata ometi, ole mõistlik! Niisiis, veel kord: prints tuleb oma saatkonnaga naist võtma, ja kelle kosib ta?“
„Matemaatiku.“
„Balleriini“, arvab Eva.
„Hahahaa, see’p see punkt ongi! Mitte kumbagi. Ema kosib ta. Paksu, rikka, inetu lese. Tütardest läheb professor hoovinarrile ja balleriin kantslerile. Huvitav, mis?“
Inge võtab uue paberossi ja surub pää põlvile.
Eva vahib pettunult aknast välja ning närib huuli. Haigutab siis paar korda tugevalt, tõmbab mahalibisenud rätiku uuesti õlule ja ütleb halvakspanevalt:
„Lollus.“
Inge naeratab üleolevalt.
„Ei ole lollus. Kuulake mind lõpuni ja öelge siis, on see lollus või ei? Meie, meie mängime seda Akseli sünnipäeval, kostüümes ja parukais, mängime külaliste ees. Ja on teil aimu, kelle Aksel kutsub? Minge jooge enne külma vett, lapsed! Orviku, Jüri Orviku enda kutsub Aksel, ja meie mängime Orviku ees! Kuulsite, põrssakesed? Jumal, kuidas me teda nüüd pimestame! Meil on annet ja sarmi – ah lapsed, kuis saab ta olema üllatatud! Taevas, taevas!“
Inge tõuseb toolil püsti, surub käed rinnale ja karjub, kui oleksime Evaga kurdid:
„Meil on annet, tean seda! Minul vähemalt. Ja Orvik on jumalik! Jumalik, ütlen ma! Kui tal niisugused rohelised püksid ja pitskrae on… kas nägite teda „Viimses kandidaadis“? Kuidas ta tantsis ja millised silmad tal seejuures olid… oi, lapsed! Istusin teises reas ja mul oli niisugune tunne… ah jumal, lähen hulluks! Öelge, teie armastate ju Orvikut?“
„Aga muidugi, Inge!“ tõmbub Eva toolil kerra. „Surmani. Missuguses kostüümis ma mängin?“
Inge tuleb minu juurde ja istub klaviatuurile, nii et kõlab järsk, disharmooniline mürts.
„Kui imelik, et meie kolm kõik teda… jäta järele!“ rebib mu vasema käe kõrvale. „Ütle, Lea: armastad muidugi Orvikut?“ „Mina?.. Seda klauni? Mine eest!“
„Mis? Ei armasta? Ei armasta Orvikut? Aga naisterahvas, oled ju hull! Ent see tuleb veel. – Huvitav, kel meie hulgast on kõige enam edu?.. Ah, lapsed, mul on juba sellane aimus, et teile selle meelehärma pean tegema – ta vaatab mulle alati nii imelikult otsa – ärge mõistke mind siis hukka!“
„Absurd, Inge! Tänaval naeratab ta alati mulle. Kolmapäev nägin teda postkontoris, ta vaatas mulle kaua järele!“ Inge kergitab kulme.
„Nii? Sul on ka selja taga silmad?“
Eva hammustab huulde ja on väga tõsine.
„Ükskõik. Oli kuidas oli, aga ta vaatas mulle järele.“
„Pole võimalik, Eva! Ta eelistab üldse brünette.“
„Eksid rängasti. Blond on ta maitse!“
„Aga ta naeratas mulle!“
„Valetad!“
„Eva! Tahad tõesti salata, et…“
Uksekell kõliseb. Tädi tuleb ärist. Halvas tujus küsib ta:
„Jälle riid? Kes siin suitsetas?“
Inge seletab midagi Akselist, millele tädi õlgu kehitab ja magamistuppa läheb. Inge jätkab, nagu poleks midagi juhtunud.
„Osad jagasime nii: Grit mängib printsi, Ohakas kantslerit, hoovinarriks ei kõlba neist keegi pääle minu. Nad on nii kole puised.“
„Aga mina? Ütle, mis mängin mina?“ ei läbe Eva oodata.
„Kannatust! Lea on tantsija, jalgade pärast muidugi. Professor-printsess oled sina.“
Ent Evale ei näi see meeldivat.
„See on vist midagi pikas hallis mantlis, torukübara ja prillega? Tahaksin meelsamini Lea osa.“
„Ära kauple! Saad sulgedega kübara, paruka ja atlaspüksid. Võid rahul olla.“
„Aga proua kuningas?“
„Lahtine veel. See peab olema paks ja antipaatiline. Minupärast mängigu kes tahes, Hans ja Aksel võivad end ka veidi liigutada. Otsigu. Soovitasin Natat, noh see… teate juba… õrn muusikaline hing … ja korraga sellane šarivari. Ta ei ole nõus. Pole vajagi seda kriksadulli. Nii siis: olete nõus?“
„Jah.“
„Tore. Esmaspäev saate osad ja neljapäev esimene proov. Tead, Eva, mis eila Rennerti juures juhtus?“
Inge algab pikka ja laia juttu värskest kohviku-skandaalist.
3
Ülal oma toas leian kaks kirja. Esimene on kasuvennalt, kirjutatud halvale paberile, täis tindiplekke ja vigu.
Armas Lea, miks ei kirjuta sa siis enam? Tule varsti Turvastele! Täna parandasin sinu pingi ära, oli päris mädanenud juba. Ja postid viltu. Tegin uue kasepuust istme ja vedasin rannalt käruga liiva. Homme hakkan paati värvima ja lähen Roimarajale uute aerude järele. Vanaema ootab sind väga ja ta selg valutab ka ühtepuhku. Iseäranis enne vihmaseid ilmu. Määrin teda siis tärpentiini ja arnikapiiritusega, arnikapiiritus on parem. Rästapuurid on juba ülal, kõrb lonkab natuke. Veebruari lõpus ostsime uue lehma. Nüüd ei tea me aga, kuidas teda nimetada. Mis sa arvad? Eila käis Lood meil ja käskis Jenoveevaks ristida, aga mõtlen, ta tegi nalja, see on ju väga ilus jutt.
Tule varsti! Jaan.
Teine kiri on vennalt.
Sõidan niipea kui saan. „Maastik“ jäi auhinnata. Saatke raha, manitsuskirju pole vaja.
Harald.
Hilja õhtul, kui juba voodis laman ja virvendavasse küünlatulle vahin, tuleb Eva, tekk ümber, jalas sinised vilttuhvlid. Kuulatab paar sekundit uksel, vaatab alla koridori, kuhu köögist nõrk valgus langeb, ja ütleb: „Küll need sääl all kaklevad täna! Kalev on jälle langenud. Isa tahab terve kupatuse edasi anda, ema ootab paremaid hindu. Pöörased!.. Maksab sellepärast siis nii ärrituda ja kisendada?“
„Tead, Eva, Harald tuleb!“
„Harald? On see võimalik?.. Kunas?“
Ulatan talle venna kirja.
„Ah kui tore, kui tore, Lea! Ta tantsib jumalikult. On sul aimu, kui noobel ta võib olla? Nii viisakas ja kena, kui polekski su sugulane, vaid keegi võõras, elegantne kavaler. Maalikooli preilid olid mineva talve viimaseni viha pärast kollased, et Harald järjekindlalt ainult minuga five-o’clock’il tantsis. Ah jah, välismaalt tagasi tulles lubas ta mind maalida. Mu jumal küll, ja ma pole veel mõteldagi suutnud, missuguses kleidis poseerida! Mis sa arvad, Lea?“
„Pole see siis ükskõik?“
„Pöörane! Nagu näen, pole sul maalikunstist aimugi! Kui palju tähendab kleidi lõige, värv! Lasen end milleski kerges, heledas, näiteks mu hiinakrepp kleidis maalida, juustes ja käes õunapuuõied, silmis säärane unistav ilme,“ Eva võtab öölaualt peegli – „ma nimetaksin selle pildi „Hommikuks“ või „Kevade ärkamiseks“. Poseeriksin aga oma tumepunases sametkleidis, süles vaagen verevate õunte ja kirsimarjadega – nägu kurbtõsine, suunurgis kannatus – vaata! – mis nime annaksid sellele maalile?“ Eva kivineb oma kannatusrikkasse poosi.
„Mina?..Nimetaksin ta „Kõhuvalu liigsöömisest“.
Eva vaatab mulle imestanult otsa, taipab siis ja puhkeb heledasti naerma.
„Ah sina, balsameeritud printsess! Või niisugune oled sa?“
Muutub siis äkki tõsiseks.
„Lea, pean sulle midagi tunnistama. Enne aga annad ausõna, et seda kellelegi ei ütle. Jah?“
„Hää küll. Ausõna.“
„Aga sa vaatad nii imelikult, Lea! Sule silmad, palun! Ah, seda saladust kannan enesega juba kaua, kaua. Ei, ma ei söanda sulle seda siiski öelda! Hihihii! Anna ausõna, et sa enne silmi ei ava, kui ütlen!“
„Kestab see proloog veel kaua, Eva? Kui jah, siis ütle, ja ma ei ava silmi enne homme hommikut.“
„Ei, ei! Kohe! Oota ainult veidi!“
„Hääd ööd!“
„Üks, kaks, kolm! Armastan Haraldit. Nüüd tead seda.“
„Rumalus, Eva! Sa ei usu seda ometi ise?“
„Palun väga, miks ei võiks ma Haraldit armastada?“ küsib Eva haavunult. „Sellepärast, et ta sinu vend on, mis?“