Friedebert Tuglas - Väike Illimar

Friedebert Tuglas

Väike Illimar


Väike Illimar, kirjeldan sind nõnda, nagu mäletan minevikust ja nagu näen nüüd. Olen sinuga koos kasvanud, olen kõik su päevad ühes elanud, olen peaaegu sa ise, ja peaksin sind tundma. Kuid olen nüüd ometi ka palju vanem ja näen ning mõistan kõike hoopis teisiti. Palju sinust on minus kadunud ja palju uut juurde tulnud. Mis on ehtsam, mis parem, tookordne või nüüdne? Tõtt öelda, ma ei tea seda. Kuid meil polnudki valida, tuli aga vananeda, tahtsid sa seda või mitte. Kõige eest hoolitses aeg, ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahan. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti hellusega minevikule mõtlema.

Mäletad, kuidas võõrad inimesed külla tulles sind küsimusega kiusasid: – Väike Illimar, kelleks tahad sa saada, kui suureks kasvad? – Sa ei teadnud just täpselt, või kui teadsidki, siis ei söandanud ometi öelda. Tammusid jalalt teisele, vahtisid kõrvale, häbenesid. Või kuidas oleksidki öelnud, et tahad just korstnapühkijaks saada! Siis hakkasid need võõrad õrnalt poolt mõistatama: kas tahad selleks või tahad selleks? Need olid kõigile tuttavad elukutsed, mitte küll nii kõrged kui korstnapühkija oma, kuid küsijate meelest ikkagi auväärsed. Aga seda elukutset, mis sulle viimaks sai, seda ei aimanud keegi, sest see oli ses ümbruses tundmatu.

Kuid ometi oli sellest juba siis sinus midagi: armastasid vahtida asju ja inimesi ning jatkata mõttekujutuses sündmusi, mis elus nagu pooleli jäid. Panid teraselt tähele ratsaniku rühti maanteel, sügislindude lendu taevas või jäälillede kujunemist talvisel aknaruudul. Ja sa unustusid sesse vahtimisse, tundes otse südant ahistavat põnevust. Liiga tõsine oma ea kohta – arvati –, mis sellest küll saama peaks! Ega saanudki midagi asjalikku, ei saanud isegi mitte korstnapühkijat. Sai vaid see, kes vaatleb ja elus poolelijäänud lugusid püüab mõttekujutuses lõpule viia.

Väike Illimar, kaua olen ma sinust eemal olnud ja su peaaegu unustanud. Kuid nüüd sattusin ma jälle neile maile, kus sa kord muiste liikusid. Tahtsin näha kolme järve, – leidsin vaid ühe, ja seegi paistis nii kitsukene. Teised olid hoopis kuivanud ja inimesed ei mäletanudki neid enam. Puud järve ääres olid palju väiksemad ja metsad taevarannal hõredaks jäänud. Maja, milles sa kord elasid, oli varemeis ja tuul käis aknaist sisse ning välja. Kauaks pole neid varemeidki, ja sellepärast tahtsin ma nii väga sind veel näha ses majas liikumas.

Õieti on su elu, väike Illimar, õnnelikum olnud, kui oled seda vahest teeninud. Ei, ära vaidle selle vastu, hoolimata kõigest kibedusest, mida oledki kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud ja su elu on paremini läinud, kui oli sul endal selleks eeldusi. Oled seda ikka sügavamas südames tunnud ja tunnustanud. Ja nii oli õnnelik ka su elu ses nüüd juba olematus majas olematu järve kaldal. Pane käed silme ette ja tuleta meelde! Sule kõrvad ja kuulata! On, nagu kohiseks kuldne jõgi kauguses…

Kõigest sellest tahaksin ma jutustada. Ja kui ma siiski vahest poolikult õnnestun, siis sellepärast, et ma sind ometi täitsa sellisena ei suuda näha, nagu sa siis olid. Olen küll vist targemaks saanud, aga midagi on ka jäljetult kadunud. Hädavaevalt suudan veel meenutada, millisena paistis maailm kõrgest rohust, kust pea üle ei ulatunud. Ei mäleta enam hästi kalmuse lõhna ega vuti häält. Aga sõnu seada oskan ma nüüd ometi paremini ja julgeksin ka vastata pärimistele, kelleks tahaksin saada.

Kui keegi veel küsiks, küllap siis vastaksin, et tahaksin olla alles väike Illimar.

1


Illimar ärkas hommikul sellest, et hele päikesekild otse ta näo lähedal värises. Ta oleks veel maganud, kuid valgus paisus ikka tugevamaks ja tungis lõpuks läbi kinniste laugudegi. Ning see ei annud enam rahu.

Ta ei märganud pea kunagi, millal just silmad avas. Ta leidis enese ainult ärganuna. Kuid esimesed hetked avasilmigi olid peagu sedasama, mis oli olnud äsjane uni.

Kõiki ta virguvaid meeli täitis ikka seesama valguslint. Nüüd nägi ta seda. See tuli suure kapi ja seina vahelt ning langes truubile. Esialgu ta riivas ainult truupi ega valgustanud seda täielikult. Muhud krohvi konarlikul pinnal olid akna poolt heledad, nende vastasküljed aga alles tuhmid. Nii poolenisti valgustatuina paistsid nad siinsamas silmade ees nagu mingid kupitsad, künkad ja mäeahelikud. Ning Illimar mõõtis pilkudega nende vahet ja nimetas neid samade nimedega, mille all tundis kodu ümbruse kõrgemaid kohti. Siin oli Soevarik, siin Lülletemägi ja siin Kullaorg.

Kuid siis muutus valgus ikka heledamaks, kuni päikeselint langes otsejoones truubile. Ja nüüd muutus täielikult ka see müürimaastik. Nagu see polnud täiesti tasane, nii kaugeltki ka mitte samavärviline. Ta oli üldiselt küll valge, kuid ometi mitmetooniline: paiguti roosakam, paiguti sinakam ja paiguti võis näha isegi tumedaid laikusid. Teiselt poolt oli huvitav ka selle läbi ja läbi valge pinna ometi mitmelaadiline olemus. Sest truupi oli palju kordi üle lubjatud ja neid kordasid võis veelgi erikihtidena eraldada. Endisist lubjakordadest oli tükikaupa nagu koorikuid maha pudenenud. Uus kord oli need varisenud kohad küll katnud, kuid neid võis siiski veel väikeste süvendustena näha. Ja samuti oli sellest uuestki korrast tükke välja varisenud. Ning need lohud olid juba järsemad, veelgi selgemate äärjoontega.

Nende madalikkude uurimine oli Illimarile hommikuti ärgates ikka kõige huvitavamaks ülesandeks. Tal polnud iial mahti ega püsivust midagi muud nii lähedalt ja nii kaua vaadelda. Kogu see joonterägastik oli ainult mõni toll ta näost eemal ja nii heledalt valgustatud. Ta oli veel sedavõrd unine, et ei viitsinud end liigutada. Kuid ta silmad elasid juba ja talutasid mõtetki enesega, kuni täieliku ärkamiseni.

Milline joonteräbu see oli ja mida ta kõik ei kujutanud! Esialgu leidis Illimar sellest ikka veel koduümbruse maastikke. Siin oli ülemine ja keskmine järv ning tee nende vahel. Siis laskus maapind viinavabriku kohal, kuni avanes alumine järv. Jah, see oli küll pisut suurem, kui oleks pidanud olema, võrreldes teistega, kuid Illimar leppis sellega. Ja viimase järve taga laius juba päratu Alasoo oma vingerdavate ojadega.

Vaadeldes seda kaarti nägi Illimar varsti ka seda, mis sel maastikul sündis. Ta läks juba ise mööda keskmise järve kallast, nägi parte valgete laikudena rannas paterdavat, hanesuled hõllusid vees, keegi sõitis veovankriga moonamajast mööda ja keegi veeretas parajasti vaate viinakeldrist välja. Nii oli see maastik täis oma igapäevast elu.

Illimar sulges hetkeks silmad, ja kui ta nad uuesti avas, oli sein jällegi muutunud. Ta teadis, need jooned võisid veel hoopis muudki sisaldada. Sest mõnedki asjad olenesid ainult sellest, kuidas neid näha taheti. Nüüd oli seinal imelikke taimi, põõsaid, puid. Mingi sõnajalg algas otse ta näo ees ja ajas enese üle poole seina laiali. Siis tulid aiad, pistandid, pooleli-ehitatud maja sarikad, varemed. Ja siis hakkas Illimar vaatlema loomi, kes lamasid või liikusid ta ees. Seal oli suur pull laiade sarvedega, kuid ilma tagakehata. Siis kerrakiskunud kass. Siis kaks koerakutsikat üksteise sabas kinni. Ja lõpuks vanamees pika kollase habemega. Kõiki neid ja veel palju muudki võis seinal näha, kui aga oma pooltki pisut mõtet pingutada…

Millal oli Illimar esmakordselt selle seinamaailma avastanud, seda ta ei mäletanud. Kuid ta avastas seda igal päikeseheledal hommikul edasi. Nagu ta silmad selliseil retkil terasemaks muutusid, nii muutus ka sein lubja murenemisel ja krohvi pragunemisel. Ning avastustel ei paistnud lõppu olevatki.

Ikka enam virgudes hakkas Illimar ühtlasi ka lubja lõhna tundma. See oli pisut kibe, pisut hapukas, pisut soolane. Ja läbi lubja tungis isegi savi lõhn – midagi tolmust ja kuiva, kurku kipitama panevat. See oli kõigi ahjude, truupide, telliskiviseinte lõhn. Ning sellega ühinesid toa muudki hõngud: villaste riiete, värvitud mööbli, pestud põranda lõhnad.

Illimar pööras teise külje. Ta oli täiesti ärkvel.

Ta nägi, et isa ja ema voodi teise seina ääres oli tühi, nagu ikka hommikuti ärgates. See oli koguni üles tehtud ja valge lina peale laotatud. Selle peatsis oli väike madal kapp ja kapi otsal mitmesuguseid pisiasju. Nende hulgas ka imeväärne puumuna: kui avasid pealmise punase koore, tuli välja sinine muna, kui avasid sinise koore, tuli välja kollane muna – ja nii edasi, kuni lõpuks jäi pisitilluke kuldne muna, mida enam avada ei saanud. Illimar tohtis seda imemuna ainult pühapäevahommikuti avada. Ta ei teadnud küll, mis päev just täna oli. Kuid kõige järgi otsustades igatahes mitte pühapäev. See iga seitsme päeva pärast korduv võimalus oli talle aga aja kulumise määrajaks, nagu omal kombel kalendriks.

Otse voodite jalutsis tõusid need kaks kappi, mille vahelt valgus ka truubile langes. Need olid nii suured, et toa täitsa pooleks jagasid ja ainult kitsa käigu voodite juurde vabaks jätsid.

Illimar teadis: nii need kapid kui ka imeväärne puumuna ja palju muudki ses korteris oli isa tehtud. See oli sündinud siis, kui nad alles teisal – seal alatare juures elasid. Ja sellest ajast mäletaski Illimar peamiselt ainult vaiguste höövlilaastude lõhna.

Nüüd voolas valgus nii kappidevahelisest käigust kui üle kappidegi. Ja ses valguses nägi Illimar ka pilte, mis rippusid voodite kohal seintel. Muidu nii tuhmilt näha, paistsid nad päikesepaistelisil hommikuil kõiges oma heleduses. Need olid suured pildid, trükitud imeilusate värvidega. Ja nendegi raamid olid isa enese tehtud.

Otse vastas oli vanemate sängi kohal pilt, mis andis Illimarile kõige rohkem mõtlemisainet. Pildi alaosal oli suur sinakas kera, mida kandsid õlgadel väikesed tiivulised olevused. Kera kohal istus vana mees suure valge habemega ja tõsise näoga. Tal oli käes kaks raamatut, puutahvlit või midagi selletaolist. Tema kõrval istus aga noor väga meeldiva näoga olevus, kelle ettesirutatud jalal ja ülestõstetud peopesal oli tume täpp, nagu mingi haava arm. Istujate pea kohal õhus oli päris harilik tuvike, ainult selle vahega, et ükski harilik tuvike nõnda püsti õhus ei püsiks. Lisaks väljusid tuvikesest igale poole heledad jooned nagu kiired. Selle pildi kohta oli Illimar kuulnud öeldavat: Kolmainus. See oli tume sõna ega seletanud midagi. Kuid kui pildist räägiti, siis ikka väga tõsiste nägudega, otsekui midagi kartes. Ja Illimar otsustas omaette, et see kujutas jumalat ja tema naist. Selles arvamuses püsis ta mitu aastat.

Teisel seinal rippus hoopis eredamate värvidega pilt. See kujutas kõigepealt üleni metsa alla kasvanud küngast, mille tagant ühest nurgast voolas punakat valgust. Künka küljes avanes kaljune koobas ja koopa suus lamas keegi naisterahvas kõhuli, lugedes ta ees maas olevat raamatut. See naisterahvas oli Illimari meelest väga ilus: tal olid erepunased huuled, paljad läikivad õlad ja pikad ruuged juuksed, mis voolasid vabalt igale poole. Magdalena, öeldi selle pildi kohta. Nii oli vist küll selle naisterahva nimi, kuid kes ta tõeliselt oli, seegi jäi Illimarile saladuseks. Temastki räägiti tõsiselt, kuid ometi mitte sellise karmusega nagu eelmisel pildil kujutatud istujaist. Ta pidi elama kas ammu aja eest või vähemalt kuskil võõral maal. Igatahes erines ta oma erepunaste huulte ja läikivate õlgadega neist tüdrukuist, keda Illimar oli näinud. Piltilus – seda ütlust mõistis ta ikka ainult selle pildiga ühenduses.

Magamisruumis oli veel kolmaski pilt, väikese kapi kohal. Selle poolitas kaheks ühest pildi servast teiseni ulatuv raudvõre-aed. Ülemisel poolel oli sündinud midagi ebatavalist: seal oli segamini inimesi, hobuseid ja sõidukeid, kuid nende kohal õhus lendles niisama inimeste ning sõidukite osi. Pildi alumisel poolel, lume ja jääpankade vahel, seisis kaks tumedat inimkogu, käed ehmatusest üles tõstetud, ühel veel luudki käes. Kuna eelmised pildid kujutasid midagi väga liikumatut, nagu igavesti kohale tardunut, siis oldi siin kesk liikumist ennast. Oli juhtunud mingi õnnetus! Sellestki pildist poetas isa vahel mõne sõna, aga ta alandas hääle siis ikka peagu sosinaks. „Seal tõllas sõitis keiser,” ütles ta. „Kuid mõisnikud tapsid tema, et ta ei saaks rahvale head teha.” Ja isa vaatas seda öeldes ringi, nagu oleks keegi soovimatu võinud ta sosinatki kuulda. Illimarile jäi aga lugu hämaraks ja ta ei kaalunudki palju selle kallal. Teda huvitas pildil kõige rohkem mees, kes oli käe ühes luuaga õhku tõstnud. Selle ehmatuses oli midagi naljakat.

Illimar sirutas end soojas voodis.

Nende piltide vaatlemine pakkus talle ikka rohkesti ajaviidet. Kui ümber midagi ei sündinud ja olemine läks igavaks, siis võis mõte neil peatuda. Ta ei suutnud neid küll edasi arendada nagu truubikirju, kuid nad olid iseenesest palju huvitavamad.

2


Niiviisi vaadeldes ja mõteldes tundis Illimar äkki majas valitsevat vaikust. Kord kostis nagu eemalt maanteelt vankriloginat, siis laulis nagu kuskil kukk ja haugatas koer, kuid maja ise jäi vaikseks. Näis, nagu oleks vana kellgi oma pikaldases käigus peatunud. Ei kuuldunud midagi ei eestoast, ei eeskojast ega maja lähemast ümbrusestki. Mida rohkem Illimar kuulatas, seda vaiksemaks näis jäävat, nii et lõpuks ta kõrvades tinisema hakkas. Ja see täitis ta südame äkilise hirmuga.

„Ema!” kisendas ta. „Ema-a-a!”

Kuid keegi ei vastanud. Kõik olid nähtavasti kodust läinud. Illimar tundis äkki süüa tahtvat ja ühe erilise asja pärast oli tal veel eriline rutt. Mis pidi ta nüüd üksi peale hakkama? Ema oli teda hommikul tõustes ikka aidanud, kas või ka ainult sõnadega, kuid ta oli lähedal olnud. Nüüd aga oli temagi välja läinud ja ta siia unustanud!

Selle pettumuse pärast oleks Illimar peaaegu nutma puhkenud. Sest ta oli alles väike, väga väike poiss. Ta tõmbaski juba suu virilaks ja tegi paar nuukset. Kuid sellestki ei tulnud suuremat välja. Liiatigi teadis ta juba, et jonnist pole palju kasu, kui seda keegi ei näe. Ja nii ei jäänud lõpuks ikkagi muud üle, kui katsuda omapead tõusta. Oli vähemalt seegi hea, et nii valge oli. Muidu poleks ta suutnud üksindushirmule vastu panna.

Ta lükkas õhukese triibulise tekikese pealt ja ajas enese üle voodi ääre põrandale. Seal ta seisis, väike tüsedavõitu poisikene, tõmmud juuksed sassis, särgi-natukene põlvini, jalad pisut mustad. Teda oli küll veel õhtul järvele aetud jalgu pesema, kuid siis oli asi ununenud ja ta niisama voodi pääsenud. Nüüd nägi ta kahe kapi vahelt heledat akent, selle taga teed, tee taga pleekaeda ja seal kedagi pesu nöörile laotavat. Ta nägi küll ainult, kuidas lai lina õhku tõusis ja üle nööri viskus. Hetkeks liikusid ka kaks punast kätt mööda palaka serva. Kuid igatahes pidi kõige selle taga inimenegi olema. Ja nii polnud Illimar siiski täitsa üksi maailmas – ning see teadmine rahustas teda kohe.

Ta leidis voodi jalutsist oma püksid ja ajas need ühe käega voodi servale toetudes ning ise ähkides jalga. Püksid olid tumesinisest riidest, põlvede ja tagumiku kohalt juba küllaltki kulunud. Neid hoidsid ülal üle õla ulatuvad laiad paelad ja nende tagapool käis nööpidega kinni. Illimar sai küll jalad püksisäärtesse ja traksipaelad üle õlgade, kuid kahel pool küljel olevate nööpidega ei saanud ta ometi hakkama. Ja ta arvaski selle vaeva olevat ilmaaegse. Nii lahkus ta magamisruumist, püksi tagapool ripakil ja särgisaba väljas.