Matthias Johann Eisen
Teine Rahva nali
1. Eit sõelub hertsi
M. Aija Veelt.
Korra läinud Hiidlased suurele maale puunõuu koormaga, neid müüma ehk vilja vasta vahetama.
Ühel õhtul läinud nad surnuajast mööda, kus kabeli peal tuulelipp valju tuulega kangesti kriuksunud.
Esimene Hiidlane pidanud hobuse kinni ja ütelnud: “Mats ae! Kuuled ka? Eit sõelub hertsi (herneid)! Lähme vaatama, ehk saame kehade (puunõuude) vastu vahetada!”
Sõitnud surnuaia väravast sisse kabeli ette välja. Ehmatanud aga hirmsaste ära, kui näinud, kuhu juhtunud.
Esimene karjuma: “Mats! Mats! Me oleme koolja aeda sattunud! katsume, et välja saame!”
Ütelnud ja annud hobusele piitsa.
Õnnetuseks kukunud koorm ümber. Hobuse ajaja jäänud ühe risti külge kinni. Surma hirmus mees nüüd karjuma: “Mats, Mats! Mind peetakse kinni! Mind peetakse kinni!”
Mats saanud ohjad kätte. Tuhat nelja väravast välja, jäägu seltsimees, kuhu tahab.
Väljas värava taga hüüdnud veel tagasi: “Lue Issa-meied.” Ise kihutanud edasi.
Viimaks rabelenud seltsimees enese risti küljest lahti. Plaganud nüüd teisele järele, nii kudas jalad aga kannud.
Paar versta jooksnud, enne kui Matsule järele saanud.
Hüüdnud eemalt: “Mats hull sõge, eks oota mind ka!”
Mats pidanud hobuse viimaks kinni.
Kui teine ree juurde saanud, langenud ta väsinult ree peale ja ütelnud ise veel: “Ära tahtsivad minu viia! Peasin ometi veel hingega ära. Aga kas kehasid on veel ree peal?”
Mats vasta: “Üks vann on veel peal! Mis sa kehasid enam taga küsid! Täna parem, et ise hingega peasime!”
2. Hiidlase nali
J. Jakobsen Jäärjast.
Korra käinud Hiidlane pojaga suurel maal räimi müümas. Saanud räimed müüdud, sõitnud koju.
Sõitnud just mõisa nurmest mööda. Nurmel teinud palju inimesi tööd.
Vana Hiidlane ütlema: “Poeg ae, eks näitame suurele maale ka väikse maa nalja. Ole sa karu, mina karutantsitaja. Küll nad siis meid vahivad.”
Vana Hiidlane sidunud pojale paela kaela, teise otsa vankri külge. Käskinud poega siis vankri taga nelja käpakili joosta.
Hiidlane ladunud hobusele piitsaga pihti. Uperkuuti lüües jäänud pojale hing kinni. Saanud poeg veel ütelda: “Isa, isa! Veri taga! Isa, isa! Veri taga!”
Isa vasta: “Ää karju! Pole viga! Ega surm nii suure kärinaga tule!”
Jõudnud mõisa nurmest mööda. Hiidlane pidanud hobuse kinni. Vaadanud: poeg surnud.
Hiidlane sõnuma: “Kes seda teadis, et see heng nii ruttu pidi minema!”
3. Hiidlase silma seletus
J. Abreldal, Kuusalust.
Korra küsitud Hiidlase käest, kas ta veel seletab näha.
Hiiu taat lööb silmad ülesse ja vastab: “Ma näen, et sääsk haigutab kiriku torni otsas risti peal. Täna homiku kirikusse tulles nägin Mõhuste mäe pealt, kudas soldatid Tallinnas Karja värava taga harjutust pidasivad, püssi tikud läikisivad päeva käes!”
Mine Hiidlase käest veel küsima, kas ta näeb.
4. Kiriku täis pudru
J. Vitismann Jüri kih.
Korra läinud Hiidlased Tallinna. Üks Hiidlane ajanud pea õige tagasi, vaadanud Oleviste kiriku otsa ja ütelnud: “Oleks selle kiriku täis pudru ja torni täis võid, siis saaks õige helpida!”
5. Hiidlase pussi tegemine
J. Vitismann Jürist.
Hiidlase sulast kutsutud sööma. – Ei sulane läinud.
Teised küsima: “Miks sa ei lähe sööma!”
Sulane vasta: “Peremees pahandas mind. Tahan talle pussi teha!”
6. Kus Hiidlane käinud
J. Abreldal Kuusalust.
Korra tulnud Hiidlane sügisel suurelt maalt koju. Läinud varsti küla kõrtsi topsi võtma.
Teised küsima, kus mees sui otsa tööl olnud.
Hiidlane vasta: “Ma ma käisin ikka seal taga taga sagaristis, kus suur avikala oli, kus roog roog selja roog nagu pagu saag ja liha tükid kui soldati sineli jupid!”
Teised naersivad, et kõhud vabisesivad Hiidlase kentsaka jutu üle.
7. Päevane töö
J. Vitismann Jürist.
Hiidlase sulane raiunud sügisel esimest päeva hagu.
Kui sulane koju tulnud, küsinud peremees: “Mitu kubu sa täna tegid!”
Sulane vasta: “Seitse väheldast, aga need küevad hästi!”
8. Mis kõiki tühja maksab rääkida
J. Vitismann Jürist.
Üks Hiidlane ütelnud tihti poegadele: “Mis kõiki tühja maksab rääkida!”
Korra olnud pojad kahekesi merel. Teine poeg upunud ära.
Teine poeg tulnud koju, aga ei rääkinud upumisest sõnagi.
Viimaks kolme päeva pärast küsinud isa: “Aga kuhu ometi Mats jäi!”
Poeg vasta: “Mats sulpsatas üle paadi ääre merde, upus ära!”
Isa jälle: “Miks sa siis kohe ei ütelnud.”
Poeg vasta: “Sa ütlesid ju ise: Mis kõiki tühja maksab rääkida!”
9. Loll Mats
M. Luu Põltsamaalt.
Vesi Hiidlase sõber Mats surnud suurel maal ära. Vesi-Hiidlane saanud seda kuulda. Läinud suurele maale Matsi matusele.
Matsi surnukeha nähes õhanud Vesi-Hiidlane: “Oh sa loll Mats! Sa surid kevadel ära! Oleksid sa ometi sügise ära surnud, siis oleks see moon järele jäänud, mis sa talve ära sõid!”
10. Seda ma ei tee
M. Luu Põltsamaalt.
Vesi-Hiidlasel olnud ju ammu kolmkümmend aastat turja peal.
Teine Hiidlane talle nõuu andma: “Kuule va kallis, sa oled ammu ju nii vana, et võiksid naese võtta. Katsu ometi tänavu talve pulmad tooni ajada!”
Vesi-Hiidlane kohe hädaga vasta: “Ei, ei! Ei ma seda tee, et ma vasta talvet enesel söödiku kaela võtan!”
11. Ma tõuse kut ka!
J. Prooses Nigula Orust.
Üks Hiidlane läinud purjus peaga kõrtsist koju poole. Surnuaiast mööda minnes läinud mees kabelisse vähe väsimust puhkama.
Kabelis juhtunud tühi puusärk olema. Hiidlane pugenud puusärki. Et külm kätte ei hakaks, tõstis mees veel puusärgile kaane peale.
Vähä aja pärast tulnud vargad sinna. Hakanud just puusärgi peal oma saaki jägama.
Üks varas löönud nalja pärast käega vasta seina ja ütelnud: “Surnud tõuske üles!”
Hiidlane tõukab seda kuuldes puusärgi kaane pealt ära ja hüüab: “Ma tõuse kut ka!”
Oh tuhat, kudas vargad nüüd putked mängima saivad! Saak jäi kõik Hiidlasele!
12. Vesi-Hiidlase poja tarkus
M. Luu Põltsamaalt.
Vesi-Hiidlane vaadanud pojaga vana lagunud maja.
Vesi-Hiidlase poeg kohe arvama: “Isa ae! Sest majast saaks õige uus maja! Muud kui läheks enne uued seinad, laed, põrandud ja uus katus teha. Siis oleks kõik korras!”
13. Ei tea miks hobune lonkab!
M. Aija Veelt.
Hiidlase hobune olnud ilma rauata. Seppa polnud kusagilt saada.
Hiidlane hakanud ise rautama.
Pärast rautamist küsinud teine ta käest:
“Noh, kudas hobuse rautamine läks ka?”
Hiidlane vasta: “Üsna hästi! Kõik naelad läksivad hästi sisse, üks ainus näitas nina! Aga ei tea, mis see on, et hobune lonkab!”
14. Kaks tühja asja
M. Luu Põltsamaalt.
Vesi-Hiidlane ütelnud pojale: “Hanspojukene, hakame pühadeks õlut tegema!”
Poeg vasta: “Hakame! Aga kas sull on ka, kellest teha?”
Isa vasta: “Vett on meil ju küllalt, tõrre saab ehk teisest perestki. Ainult kaks tühja asja puudub veel: humalaid ja linaksid!”
15. Kes Hiidlasele kõik kätte annab
A. Reimann Virtsust.
Hakenrihter mõistnud Hiidlasele 60 hoopi. Nõudnud enne hoopide kätte andmist mehelt iga hoobi pealt kopika.
Hiidlane maksnud 60 kopikat välja.
Hiidlane ei kannatanud aga 60 hoopi välja. Sellepärast jäetud 40 hoobiga peksmine järele.
Pärast peksu küsinud teine mees Hiidlaselt:
“Kas said kõik kätte!”
Hiidlane vasta: “Kes Hiidlasele kõik kätte annab! Kõigist 40 saingi! 20 jätsivad enestele!”
16. Hiidlase ülespoomine
J. Niinas Ristilt.
Hiidlasel olnud ilmaelust himu täis, tahtnud ennast ülesse puua. Seks sidunud köie kesk kõhu pealt kinni ja riputanud ennast puu oksalt alla.
Teine Hiidlane juhtunud peale. Küsinud: “Mis sa teed?”
“Poon ennast!” vastanud köie otsas kõlkuja.
Teine vasta: “Rumal! Seda viisi sa kat pood ennast! Sio kat köis ümber kõri, siis poo ennast!”
Pooja aga vasta: “Näe, kus mull asjamees! Kut ma kõri kinni sion, kust ma siis hengata saan!”
17. Pagan võtku poomist
J. Niinas Ristilt.
Hiidlane tahtnud ennast ülesse puua. Roninud suure puu otsa ja lasknud ennast koonu pidi oksa pealt alla rippuda. Keha raskus vajutanud aga koonu sirgeks ja pooja kukunud podinal alla.
Hiidlane sajatama: “Pagan võtku seda poomist! Tapa kat sellega veel tervis ära!”
18. Kapten kajutis
J. Vahe Hiiu Kassaarest.
Keina mees sõidab Tallinna uulitsal oma valge märaga.
Kaks kaupmehe selli tulevad vasta.
Teine hüüab: “Kuule külamees, mis su va kaljas1 maksab?”
Hiidlane vasta: “Pprrtuu! valge! Kulla isand, ei mina tea, olen madrus siin peal. Küsige kapteni käest, küll tema teab. Kapten on kajutis! Olge head, astuge sisse! Uks on siin!”
Ütleb ja tõstab mära saba.
Isandad läksivad häbiga oma teed.
19. Hapu taar
J. Niinas Ristilt.
Suure maa mehed pilganud Hiidlast, et tall vesine taar olnud.
Hiidlane vasta: “Jah, see on nüüd vesiseks läinud, aga kui ma ta tegin, siis oli ta nii hapu, et teda võisin vihti kerida ja kambri seina peale naela otsa riputada. Kell jänu oli, see käis siis vihi küllest tükk haaval hammustamas!”
20. Kuhi põleb
D. Pruhl Metsikust.
Hiidlane teinud heina kuhja valmis.
Paari päeva pärast tuldud ütlema: “Sinu heina kuhi põleb! Suits tuleb aga otsast välja!”
Hiidlane süganud pead ja ütelnud: “Imet, imet! Need olivad küll märjad, kudas nad ometi põlema läksivad!”
21. Uus kurat
J. Prooses Orust.
Mõisnik sõimab teomeest kuradiks.
Hiidlane läheb sealt mööda. Hiidlane kohe ütlema: “Ja jah herra, see on kut tõste tõse!”
Herra ehmatab seda kuuldes ja küsib: “Kust sa seda tead?”
Hiidlane vasta: “Ma usu, egas end herra ometi paergu valetand!”
22. Hiidlaste keele tarkus
J. Vahe Hiiu Kassaarest.
Voor Keina mehi tulnud Tallinnast ja läinud kõrtsi sisse puhkama.
Üks Hiidlane läinud kõrtsi hoovi hobusid vaatama. Näeb: kõrtsimehe siga tema leivakoti kallal.
Südame täiega võtab Hiidlane looga maast ja virutab siale vasta nina.
Sest saanud küll. Siga piuksunud korra ja olnudki valmis.
Nüüd mehel häda käes. Saab kõrtsimees lugu teada, siis nalja pole.
Hiidlasel nõuu varsti käe pärast. Tarvis seltsimeestele juhtumist kudagi viisi teada anda ja siis minema pista, enne kui kõrtsimees hoovi tuleb.
Läinud kõrtsi ukse peale ja hüüdnud: “Seltsimehed! Ilm hõiskab, taevas tuiskab! Kuu kupitseb, päev sapitseb! Kornukas külleli maas, kõver läinud üle kaela!”
Nagu püssipauk olnud seltsimehed jalul ja üks teise järel uksest väljas. Igamees roninud oma reele ja – edasi.
Kõrtsimees arvanud selle rutulise äramineku kohta, et paha ilm tulemas.
Läinud natukese aja pärast välja vaatama. Leidnud hoovist surnud sia eest, look kõrval.
Nüüd saanud kõrtsimees küll asjast aru. Aga võta veel keina mehi kinni! Need ammu kus seda ja teist!
23. Hiidlase hõbeda tükk
J. Niinas Ristilt.
Hiidlane läinud poodi. Küsinud kaupmehelt: “Mis nii suur hõbeda tükk kat maksab kut harja pee on?”
Kaupmees arvanud, et Hiidlane niisuguse hõbeda tüki leidnud.
Kaupmees kohe ütlema: “Tasa, tasa, ära räägi kõigi kuuldes! Tule taha tuppa, teeme kaupa!”
Mindud kaupmehe tahatuppa.
Kaupmees toonud Hiidlasele kallid viinad ja peened praed ette. Hiidlane söönud köhu täis.
Pärast söömist ütelnud kaupmees: “Kui jälle tuled, siis too see hõbeda pank kohe minu juurde!”
“Jah, kud ma kat leban (leian), küll ma siis kat toon!” vastanud Hiidlane.
24. Jõin enese lolliks
D. Pruhl Metsikust.
Hiidlane joonud enese joobnuks. Hakanud nutma: “Mis nüüd saab! Jõin enese lolliks! Kes mu kaerad nüüd maha teeb!”
Teisel päeval olnud ometi jälle tark. Külvanud kaerad maha.
Nüüd ütelnud: “Nüüd võib uuesti juua. Jään ka kas pärislolliks, pole viga, kaerad on maas!”
25. Oma kasukas
J. Vahe Hiiu Kassaarest.
Hiidlane Kärona Jaak tulnud ühel palaval Jaanikuu õhtul Kurnimäele noorte inimeste lõbu pealt vaatama. Palavast ilmast hoolimata pannud vanamees enesele suure lamba nahast kasuka selga.
Üks ninatark poiss näinud seda. Tulnud Jaagu juurde ja ütelnud: “Oi, oi, vanamees, sull palava ilmaga üsna kasukas seljas.”
Jaak vaatab ühe õlanuki pealt teise ja vastab rahulikult: “Ei täe, Kirise Mats, mei rahvas ütlesid, et see kasukas pidi mu oma olema, nüüd on sul ka juba sene (selle) kohta ütlemist!”
26. Keina mehe vikat
J. Vahe Hiiu Kassaarest.
Keina mees vaatab poes vikatisid.
Keegi linnasaks tuleb Hiidlase juurde ja ütleb: “Mis sa neist sorid! Meie Mats tõi mineva aasta kõige viimase, oli veel kõige parem!”
“Kas Mats teistega ka niitis?” küsis Keina mees rahulikult.
27. Valel on lühikesed jalad
M. Luu Sulustverest.
Hiidlane tulnud Saarlase juurde ja ütelnud: “Kas tead ka meil käisivad täna ööse vargad! Õnneks juhtusin ise peale! Tõmmasin ruttu püssi ja lasksin teisel vargal püssiga kuue hõlmast läbi!”
Saarlane vasta: “Või kuue hõlmast lasksid läbi ja said varga kätte!”
Hiidlane jälle: “Ei ma varast küll kätte saanud!”
Saarlane küsima: “Kust sa seda siis tead, et sa püssiga kuue hõlmast läbi lasksid?”
Hiidlane vasta: “Meil ei käinudki vargaid!”
28. Hiidlase taari tegemine
J. P. Sõggel Paistu Kaarlist.
Hiidlane teinud ülevel kõrge mäe otsas taari. Taari astjas olnud kivide peale ülesse seatud.
Taar saanud valmis. Kivid aga hakkanud taari astja all veerema. Taari astjas läinud ümber ja taar jooksnud mäest alla jõkke.
Hiidlane viinud taari astja mäest alla, ajanud jõest vett astjasse ja ütelnud ise: “Noh, taari maik on tal juures ikka!”
29. Nõiad tulevad
O. Schantz Pootsist.
Hiidlane istunud talu taadiga kaevu salvel ja puhunud magusat juttu. Korraga kuulnud pilli häält.