Gillian Flynn
Lõikepind
Minu vanematele Matt ja Judith Flynnile
ESIMENE PEATÜKK
Mu sviiter oli uus, kärtspunane ja kole. Kaheteistkümnes mai, kuid temperatuur oli langenud kõvasti alla kümne ja pärast nelja päeva pluusiväel külmetamist olin ma ostnud endale suurest allahindlusest midagi soojemat, selle asemel et hakata tuulama kastidesse pakitud talveriietes. Chicago kevad.
Istusin oma kotiriidega üle löödud boksis ja põrnitsesin arvuti ekraani. Mu päeva lugu rääkis kurjuse lahjendatud variandist. Lõuna-Chicagos oli ema jätnud oma neli last vanuses kahest kuueni paari tuunikalavõileiva ja poole liitri piimaga koju luku taha. Üksinda kolmeks päevaks, nad olid seal toidu ja kakaga kaetud vaibal ringi siblinud nagu väike kanakari. Ema oli läinud veidikeseks piipu popsima ja nad lihtsalt ära unustanud. Mõnikord juhtub ka seda. Ei mingeid suitsuotsa põletusjälgi ega kinni kasvanud luumurde. Asjad lihtsalt lähevad käest ära. Ma nägin seda ema, kui ta oli kinni võetud: kahekümne kahe aastane Tammy Davis, blond ja paks, mõlemal põsel täiuslikult ringikujuline roosa ruužilaik nagu napsuklaasi põhi. Kujutasin elavalt ette, kuidas ta istub kulunud diivanil, narkopiibu metallots huulte vahel, ja puhub välja pahvaku suitsu. Tegelikkus taandub ja teadvus läheb uitama, eemale laste juurest, tagasi keskkooliaega, kus poisid olid veel huvitatud ja tema oli kõige ilusam läikiva musisuuga kolmeteistaastane, kes enne suudlemist kaneelipulka lutsutas.
Suur kõht. Ja lehk. Sigaretid ja seisnud kohv. Minu peatoimetaja, lugupeetud ja kurnatud Frank Curry, lohistamas jalgu oma koeranäoga pragunenud toasussides. Hambad tubakamahlas pruuniks ligunenud.
„Kui kaugel sa oma looga oled, lapsuke?” Mu laual vedeles hõbedase peaga knopka, terav ots ülespidi. Ta lükkas selle kerge liigutusega oma kollase pöidlaküüne alla.
„Praktiliselt valmis.” Valmis oli kaheksa sentimeetri jagu teksti. Oleks pidanud olema kakskümmend viis.
„Tubli. Löö ta risti, saada ära ja tule minu kabinetti.”
„Ma võin kohe tulla.”
„Löö risti, saada ära ja siis tule minu kabinetti.”
„Hästi. Kümme minutit.” Oleksin tahtnud oma knopka tagasi saada.
Ta loivas boksist välja. Tema lips rippus peaaegu kubemeni.
„Preaker?”
„Jah, Curry?”
„Löö ta risti.”
Frank Curry peab mind tossikeseks. Vist sellepärast, et ma olen naine. Või siis sellepärast, et ma olen tossike.
Curry kabinet asub kolmandal korrusel. Olen kindel, et teda valdab paanikasugemetega tusameel iga kord, kui pilk tabab aknast välja vaadates puutüve. Edukas peatoimetaja ei näe kunagi puutüve, ainult puulehti, kui ta silm kahekümnenda või kolmekümnenda korruse kabinetist välja vaadates üldse mingit puud seletab. Aga Daily Post, suuruselt neljas Chicago ajaleht, pagendatud eeslinna, peab leppima horisontaalse pinnalaotusega. Kolmest korrusest on küllalt, toimetus on sopistunud nagu amööb, silmapaistmatu vaibaparadiiside ja lambipoodide vahel. Kinnisvaraarendajast suurärimees ehitas selle eeslinna üles kolme tõhusa aastaga – 1961–1964 – ja andis sellele oma tütre nime, sest tüdrukuga juhtus kuu aega enne tööde lõpetamist tõsine ratsutamisõnnetus. Saagu nimeks Aurora Springs, käskis isa ja laskis ennast uhiuue linnasildi taustal pildistada. Pakkis seejärel oma perekonna kokku ja lahkus. Tütar, kes nüüd on üle viiekümne ja hea tervise juures, ainult käsivarred ajavad mõnikord veidike pinde, elab Floridas ja käib iga paari aasta tagant siin, et lasta ennast oma nime kandva linnasildi taustal pildistada, just nagu issi tookord.
Kirjutasin sellest tema viimatise külaskäigu ajal nupukese. Curry tegi mu nupukese maha, nii nagu ta teeb maha kõik pilguheidud inimeste argipäeva. Ta tõmbas mu teksti lugedes vanast Chambordist londi umbe ja lõhnas kabinetist väljudes vaarikate järele. Curry purjutab üsna käratult, aga sageli. Kuigi see pole põhjus, miks ta aken asub maale nii lähedal. Põhjus on selles, et tal lihtsalt ei vea.
Astusin kabinetti ja sulgesin ukse; ma poleks iial osanud arvata, et minu peatoimetaja kabinet võiks selline välja näha. Kus olid seinu katvad tammepaneelid ja poolenisti klaasist uks sildiga „Boss”, et algajad reporterid võiksid näha, kuidas me seal raevukalt sõnavabadust kaitseme? Curry kabinet on ilmetu kontor, samasugune nagu kõik ülejäänud ruumid selles hoones. Seal võiks sama hästi vaielda ajakirjanduse väärtushinnangute üle kui käia emakavähi proovi andmas. Ei mingit vahet.
„Räägi mulle midagi Wind Gapist.” Curry oli toetanud pastaka kirjutava otsa oma halliseguse habemetüüka vastu. Nägin juba vaimusilmas, kuidas see jätab halli sisse sinise täpi.
„See asub Missouri alumises otsas saapakontsa peal. Kiviviske kaugusel Tennesseest ja Arkansasest,” vastasin üksikasju mälust välja tirides. Curry tahtis, et tema reporterid teaksid peast kõiksugu andmeid, mida tema juhtus parasjagu oluliseks pidama: mitu mõrva pandi Chicagos toime eelmisel aastal; Cook County rahvastiku ülesehitus; või mingil arusaamatul põhjusel minu kodulinna ajalugu – teema, mida ma oleksin meelsasti vältinud. „Linn rajati juba enne kodusõda,” jätkasin. „Paikneb Mississippi kallastel, oli kunagi sadamalinn. Nüüdsel ajal on seal peamine majandusharu sigade tapmine. Elanikke kahe tuhande ringis. Vana raha ja rahvarämps.”
„Kumba hulka sina kuulud?”
„Mina olen rahvarämps. Ja vana raha järeltulija.” Muigasin. Tema kortsutas kulmu.
„No mis seal siis toimub, tont võtaks?”
Istusin vaikides ja koostasin mõttes nimekirja õnnetustest, mis oleksid võinud Wind Gapi tabada. See on üks neid linnu, mis katastroofe lausa ligi tõmbavad: bussiavarii või keeristorm. Plahvatus silohoidlas või väike laps kukkus kaevu. Olin ka natuke nördinud. Olin nimelt lootnud – nagu iga kord, kui Curry mu oma kabinetti kutsub –, et ta kiidab mind mõne mu artikli eest, edutab mu väärikama teema peale või koguni lükkab mu ette paberi, kuhu on kritseldatud lubadus mul ühe protsendi jagu palka tõsta; vaid selleks polnud ma teps mitte ette valmistatud, et peaksin rääkima talle Wind Gapi uudiseid.
„Su ema elab ikka veel seal, on ju, Preaker?”
„Ema. Ja kasuisa.” Ja poolõde, kes sündis minu gümnaasiumiajal, ta on mu jaoks nii ebatõeline, et tema nimi ei seisa mul kuidagi meeles. Amma. Ja siis veel Marian, alati ammulahkunud Marian.
„Pagana pihta, kas sa pole siis üldse nendega rääkinud?” Viimati jõulupühade ajal: jahe, viisakas telefonivestlus, kui olin võtnud julgust kolmest klaasist Bourboni viskist. Kuigi ma kartsin, et ema nina tabab mu hingeõhus alkoholi isegi läbi telefoni.
„Mitte just hiljuti.”
„Püha müristus, Preaker, võiksid ikka mõnikord uudiseid lugeda. Seal pandi vist mineva aasta augustis mõrv toime? Väike tüdruk kägistati ära?”
Noogutasin, nagu ma oleksin sellest kuulnud. Mis oli vale. Ainus, kellega ma Wind Gapis üldse veel vähegi sidet pidasin, oli mu ema, ja tema polnud seda maininud. Imelik.
„Nüüd on seal jälle üks kadunud. Minu meelest lõhnab sarimõrvari järele. Sõida sinna ja hangi mulle see lugu. Ja tee kähku. Homme hommikul pead kohapeal olema.”
Ei mõtlegi. „Meil on endal siin piisavalt koledaid lugusid, Curry.”
„Juu-juu, ja veel on meil kolm võistlevat lehte kaks korda suurema eelarve ja meeskonnaga.” Ta tõmbas käega läbi juuste, mis meenutasid seejärel narmalisi orasid. „Mul on kõrini sellest, kuidas meil pidevalt uudised nina alt ära napsatakse. Haistan siin võimalust avaldada midagi, mida teistel ei ole. Midagi põrutavat.”
Curry usub, et piisab ühest täiuslikult täppi läinud artiklist, kui meist saab üleöö Chicago kõige ostetum ajaleht, mida hakatakse sealtpeale terves riigis tõsiselt võtma. Eelmisel aastal saatis üks teine väljaanne, mitte meie oma, reporteri Curry kodulinna kusagil Texases, kui seal oli rühm teismelisi kevadise suurvee ajal ära uppunud. Mees kirjutas eleegilise ja samas üksikasjaliku artikli, mis rääkis vee väest ja kahetsusest, unustamata nii korvpallimeeskonda, mis kaotas kolm kõige andekamat korvikütti, kui ka kohalikku matusebürood, mille oskamatus uppunuid korralikult ära puhastada oli traagiliselt silmanähtav. See lugu võitis Pulitzeri auhinna.
Ma ei tahtnud ikkagi minna. Ei tahtnud nii väga, et mu käed olid põimunud tooli käetugede ümber, justkui ma kardaksin, et Curry hakkab mind väevõimuga püsti kangutama. Ta istus ja põrnitses mind viivu oma vesiste sõstrasilmadega. Köhatas hääle puhtaks, heitis pilgu oma naise pildile, ja naeratas nagu arst, kes peab halva uudise teatavaks tegema. Curryle meeldib kärkida – see sobib kokku tema vana kooli arusaamaga peatoimetaja ametist –, kuid samas on ta üks kõige suuremeelsemaid inimesi, keda ma tunnen.
„Vaata, lapsuke, kui sa pole selleks valmis, siis sa pole selleks valmis. Kuigi mina leian, et see teeks sulle head. Tuulutaks painavad mõtted peast välja. Aitaks jälle jalule tõusta. See on neetult hea lugu ja me vajame seda. Sina vajad seda.”
Curry oli mind alati toetanud. Curry arvates võis minust saada veel tema kõige parem reporter, mu mõtteviis olevat ainulaadne. Kahe tööaasta jooksul olin ma järjepidevalt tema lootused õigustamata jätnud. Mõnikord ilmselgelt. Nüüd ma lausa tundsin, kuidas ta teisel pool kirjutuslauda kogu hingest soovib, et ma talle veidigi lootust annaksin. Ma noogutasin nii, nagu noogutaks enesekindel inimene.
„Lähen siis kohvrit pakkima.” Mu pihkudest jäid toolile higilaigud.
Mul pole probleeme tekitavaid lemmikloomi ega taimi, mida naaber peaks kastmas käima. Toppisin presentriidest kotti viie päeva vahetusriided – just nagu endale antud garantii, et olen enne nädala möödumist Wind Gapist läinud. Oma elamisele viimast pilku peale visates adusin järsku selle tõelist olemust. Korter nägi välja nii, nagu seal elaks gümnaasiumiõpilane: odav, ajutine ja üpris mage. Lubasin endale, et naastes investeerin korralikku diivanisse, preemiaks põrutava loo eest, mille ma kindlasti päevavalgele tirin.
Ukse kõrval laual seisis foto teismeea künnisele jõudnud minust, hoidmas süles umbes seitsmeaastast Mariani. Mõlemad naermas. Temal silmad üllatunult pärani, minul kinni pigistatud. Ma surun teda enda vastu ja tema lühikesed kondised sääred ripuvad üle mu põlvede alla. Ma ei mäleta, mis puhul see pilt on tehtud või mille üle me tookord naersime. Aastatega on sellest saanud meeldiv mõistatus. Mulle vist meeldibki mitte teada.
Ma käin alati vannis. Mitte duši all. Ma ei talu duši pritsimist, see paneb mu naha kihelema, nagu keegi oleks lülitile vajutanud. Nii ma siis katsin dušialuse resti õhukese motellirätikuga kinni, suunasin otsiku vastu seina ja istusin maha seitsme sentimeetri vee sisse, mis dušikabiini põrandale kogunes. Minust ujusid mööda kellegi häbemekarvad.
Ronisin veeloigust välja. Teist rätikut polnud, ma lippasin voodi juurde ja tupsutasin end odava poorsest materjalist tekiga kuivaks. Siis rüüpasin sooja viskit ja needsin jäämasinat.
Wind Gap asub umbes üksteist tundi Chicagost lõuna pool. Curry oli suuremeelselt eraldanud mulle päevaraha, millest pidi jätkuma üheks motelliööks ja hommikusöögiks, juhul kui ma einestan bensiinijaamas. Aga sihtpunkti jõudnud, pidin ma peatuma oma ema pool. Selle oli peatoimetaja minu eest ära otsustanud. Ma teadsin juba, milline saab olema vastuvõtt, kui ma ema ukse taha ilmun. Ehmunud sabistamine, käsi kohendab juukseid, kohmakas kallistus, mis lükkab mu viltu, nii et embus jääb poolikuks. Vabandamine segamini kodu pärast, mis tegelikult pole üldse segamini. Ja mesise ninnutamisega varjatud pärimine mu külaskäigu pikkuse kohta.
„Kui pikalt me saame sinu seltskonda nautida, musikene?” pärib ema. Mis tegelikult tähendab: „Millal sa ära lähed?”
Just tema viisakus on see, mis mind kõige hullemini ärritab.
Ma teadsin, et peaksin koostama mingi kava, märkima üles mõned küsimused. Selle asemel jõin veel viskit, neelasin paar aspiriini ja kustutasin tule. Konditsioneeri lurisev ketramine ja videomängu elektrooniline plõnksumine kõrvaltoas kussutasid mu unne. Mu kodulinn asus vaevalt viiekümne kilomeetri kaugusel, kuid ma vajasin veel seda viimast ööd sealt eemal.
Hommikul vohmisin sisse vanaks läinud moosipiruka ja põrutasin edasi lõuna poole, õhk muutus üha soojemaks ja maanteed palistasid lopsaka lehestikuga metsad. See osa Missourist on pahaendeliselt lame: tüütult tavaliste puudega metsamassiivi liigendab ainult kiirtee, mida mööda ma nüüd edasi liikusin. Sama vaade kordub iga paari minuti tagant.
Eemalt on Wind Gapi võimatu märgata – linna kõige kõrgemal hoonel on ainult kolm korrust. Kuid sõitnud veel kakskümmend minutit, teadsin juba, mis tuleb: kõigepealt ilmus nähtavale bensiinijaam. Selle ees konutas kamp teismelisi poisse, palja ülakehaga ja tülpinud. Samas lähedal seisis vana pikap; mähkmes jõnglane heitis pihuga õhku kruusakive, kuni ta ema autot tankis. Naine oli oma juuksed kuldseks värvinud, kuid pruunid juured olid juba kõrvadeni välja kasvanud. Ta karjus poistele midagi, mis mul sõidu peal kõrvust mööda läks. Peagi hakkas mets hõrenema. Ma möödusin lamamistoolidega promenaadiribast, relvaärist ja kangapoest. Järgmisena avanes vaade vanade majadega palistatud üksildasele tupikteele, see oli esimene etapp uuest elamurajoonist, mis jäi siiski rajamata. Ja siis viimaks linnapiir.
Nii nagu teevad lapsed surnuaiast mööda minnes, hoidsin ilma kindla põhjuseta hinge kinni, möödudes sildist, mis tervitas Wind Gapi saabujat. Viimasest korrast oli möödas kaheksa aastat, aga kõik need vaated olid mu mällu sööbinud. Seda tänavat edasi kõndides jõuaksin varsti majani, kus elas mu keskkooliaegne klaveriõpetaja, endine nunn, kelle hingeõhk lehkas munaroa järele. See jalgrada viib väiksesse parki, kus ma ühel läpatavalt palaval suvepäeval esimest korda suitsu tõmbasin. Varjuline puiestee suundub Woodberrysse, haigla juurde.
Otsustasin minna kõigepealt politseijaoskonda. See kössitab Main Streeti lõpus, ja nagu nimi ütleb, ongi tegemist Wind Gapi peatänavaga. Selle tänava äärest võib leida veel ilusalongi ja rauakaupluse, säästukaupluse Five-and-Dime, kust tõepoolest õnnestub viieka eest kaupa osta, nagu ka kaheteistkümne riiuliga raamatukogu. Riidepoest Candy’s Casuals saab džempreid, rullkaelusega pullovere ja sviitreid, mida kaunistavad pildid partidest ja koolimajadest. Enamik Wind Gapi korralikke naisi on kas õpetajad või emad või töötavad Candy’s Casuals-tüüpi kohtades. Veel paar aastat ja siit võib leida ka Starbucksi andmas linnale seda, mida siin pikisilmi oodatakse: valmis pakitud ja ette heaks kiidetud, peavoolu järgivat tänapäevasust. Seni tuleb leppida Rasvase Lusika kohvikuga, mida peab perekond, kelle nimi mul mitte kuidagi meelde ei jää.
Peatänav oli tühi. Mitte ühtegi hingelist ega autot. Kõnniteel loivas koer ilma peremeheta, kes teda enda juurde hõikaks. Iga tänavalaterna küljes oli kollane lint ja kehva kvaliteediga koopia väikese tüdruku fotost. Pidasin auto kinni ja tõmbasin lahti ühe sildi, mis oli teibitud viltuselt stoppmärgi külge lapse silmade kõrgusel. Keegi oli sildi kodus ise meisterdanud, pannud pealkirjaks „KADUNUD” priskete trükitähtedega, mis tuleks justkui värviliste viltpliiatsitega seest ära täita. Fotolt vaatas vastu taltsutamatu naeratuse ja uskumatult suure juuksepahmakaga tumedasilmne tüdruk. Sedasorti tüdruk, kelle kohta õpetajad ütlevad „temaga on tükk tegemist”. Mulle hakkas ta kohe meeldima.